Читать книгу Palgasõdur. 5. raamat. Stockholmi ensüüm - Kalle Klandorf - Страница 9

Abdul-Qubbus seisis palatis voodi ees, millel lebas tema üleni sidemetes isa keha. See oli tal neljas päev isa kõrval seista.

Seitsmeaastase, kuigi välimuselt pigem kümneaastase poisikese silmist voolasid pisarad. Ebaõnnestunud röövist sai ta teada alles siis, kui isa operatsioonilaual elu ja surma vahel vaakus. Politseinikud oli talle kooli järele tulnud ja sotsiaaltöötaja juurde sõidutanud. Nad olid tee peal öelnud, et tema isa oli pangaröövel ja saanud hakkama raske kuriteoga. Ta olevat saanud nii-öelda teenitud karistuse.

Politseinike hääletoonist oli Abdul-Qubbus välja lugenud parastavat ja üleolevat hoiakut, mis tegi väga haiget. Ta oli valmis isa kaitseks ükskõik mida tegema. Juba sellel hetkel tundis ta jõuetut kättemaksuviha, et isa üldse kannatama pidi. Seda enam ei uskunud Abdul-Qubbus politseinike juttu, kui ta nägi, mis isaga tegelikult juhtunud oli. Kõik näis kinnitavat, et tema isale oli tehtud kohutavat ülekohut ja tema elust polnud kellelgi sooja ega külma.

Teisel ja kolmandal päeval isa palatis valvates oli ta kuulnud, kuidas isa oli soninud reetmisest, alandamisest, lõksu jäämisest, elusalt põletamisest. Need lühikesed minutid, kui isa oli teadvusel, oli ta Abdul-Qubbusele oianud, et teda taheti tappa nagu koera. Isa seisukord oli kriitiline ja läks iga hetk hullemaks. Kuulihaav oli läbinud kopsu, mis täitus verest ja mille koed said tugevalt kannatada, mistõttu tekkis veremürgistus.

Järsku avas isa sidemete vahelt punased silmad, mis vaatasid otsivalt ringi ja jäid pidama Abdul-Qubbusel. Poiss pühkis näolt pisarad ja kummardus lähemale.

„Isa, kuidas sa ennast tunned? Ütle palun, et sa saad terveks. Mis sa tahad, et ma sinu heaks teeksin?“

Vastuseks kuulis ta valuoiet, millest kumasid läbi järgmised sõnad: „Need koerad tapsid mu meelega. Ma ei pea enam kaua vastu… Tahtsin sulle helget tulevikku… Tahan, et sa saaksid suureks ja hinnatuks… Mina olin liiga lühinägelik ega järginud oma põhimõtteid, tee seda sina, mu poeg. Hoia oma lähedasi… maksa alati kätte… kui neile on liiga tehtud. Ära lehvita rahaga, vaid hinda rohkem vaimset rikkust. Pea alati sõna ja kanna väärikust edasi läbi põlvkondade… Reeturlikkus…“

Abdul-Qubbus nägi, kuidas isal hakkas järsku väga paha, ta püüdis köhida, kuid ei saanud. Silmad valgusid verd täis. Hetkeks viskles sidemetes keha agoonias, et seejärel liikumatult lamama jääda. Palat mattus vaikusesse, ainult mõni masin surises ja piiksus vaikselt ja monotoonselt. Abdul-Qubbus vajus vaikusesse ja justkui kukkus üle kuristiku ääre lõputusse pimedusse. Ta ei kuulnud, kuidas haigla töötajad sisse tormasid ja teda eemale lükkasid, ta ei tundnud, kuidas teda palatist välja talutati. Ta oli šokis. Aju analüüsis isa sõnu, et need koos viimaste minutite vaatepildiga igavesti mällu talletada.