Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 10

HANNAH

Ben ja mina olime olnud abielus 2190 päeva ning me olime peaaegu kogu selle aja üritanud last eostada.

Kohtusime Jamaical minu ülikooliaegse sõbranna Jasmine’i pulmas, kes osutus ühtlasi Beni sugulaseks. Ben oli pikka kasvu ja humoorikas ning talle meeldisid mõttetud peonaljad, nagu soolatopsi ühe serva peale seisma sättimine ja dollarilise rahatähe voltimine tillukeseks kraega T-särgiks, mida ma pidasin vastupandamatult võluvaks – eriti pärast paari rummipunši. Jamaikalannast emalt oli Ben pärinud nahavärvi, mis meenutas pikalt tõmmanud paraja koguse koorega teed, ning ameeriklasest isalt sinised silmad. Ta jutustas lugusid oma lapsepõlvest Jamaical, kus ema oli olnud kokk ja isa saare luksuskuurortide keti peaarhitekt.

Jõime liiga palju, naersime ja tantsisime ning koperdasime pärast öist ujumist ookeanis minu hotellituppa. See oli üks selliseid täiuslikke öid, millele sa mõtled, kui elu hakkab rõhuvana tunduma. Olin viimasel ajal tihti sellele ööle mõelnud.

Nüüd, kuus aastat hiljem, pidanuksin olema harjunud nägema rasedustestil ühte triipu või sõnu EI OLE RASE, aga see üllatas mind ikkagi iga kord. Ammu olid möödas ajad, kui me jõime pudelitäie veini ja ma hoidsin jalgu üleval, itsitades samal ajal, et võib-olla me tegime äsja beebi. Ehkki me üritasime endiselt last saada, seksisime me harva. Ma tundsin seksist puudust.

Oskasin juba väga osavalt vastata valusale ja tundetule, ehkki heatahtlikule küsimusele: „Millal te kaks siis lapse saate?“ Ma ei vastanud enam innukalt: „Me tegeleme sellega!“, nagu alguses tegin, nüüd ütlesin vaid: „Loodetavasti varsti.“ Inimesed oletasid, et Benil ja minul pole last, kuna me ei ürita teda saada, ja see ajas mind tõsiselt närvi.

Jumal, kui väga me üritasime.

Koputus vannitoa uksele ehmatas mind ja plastist rasedustest kukkus põrandale.

„Hannah? On kõik korras?“

Köhatasin. „Tulen kohe.“ Võtsin valge, ühe sinise triibuga plastist pulga üles ja viskasin selle üsnagi jõuliselt vetsupoti kõrvale prügikasti, lükates kõige peale kokkukortsutatud salvrätikupalli. Olin Benile lubanud, et ei tee seekord rasedustesti, et ma ootan, kuni arst helistab ja teatab ametlikud vereanalüüsi tulemused, aga mul oli raske sellest harjumusest vabaneda.

Hetk hiljem tegin ukse lukust lahti ja astusin koridori, pettunud, et Ben mind seal ei oota, ehkki teadsin, et oleksin ärritunud, kui oleks oodanud. Leidsin ta köögisaare taga istumas, kuuene pakk Anchor Breweri õlut ja kollaste tulpide kimp ees – need olid kaks minu lemmikasja. Mobiiltelefon vibreeris mul peos ja ma vaatasin ekraani. „Lääneranniku viljatusravi kliinik“. Seda sõnumit polnud mõtet lugeda.

Hakkasin nutma. Kuramus.

„Kullake.“ Ben hüppas püsti ja põimis käed ümber minu.

„Lollakad hormoonid,“ löristasin ma, nägu tema rinna vastu surutud. Kui ma eemale tõmbusin, nägin tema sinise-valgeruudulisel särgil märga laiku, mida oma kampsuni varrukaga tagajärjetult kuivatada üritasin.

Ben tõmbus veidi eemale, käed endiselt minu ümber, ja vaatas mulle silma. „Kõik läheb hästi. Küll näed.“

Noogutasin.

„Me teeme järgmisel kuul kunstliku viljastamise ja mul on selles osas väga hea tunne,“ jätkas ta.

Noogutasin taas. „Aitäh lillede eest,“ ütlesin ma, käänates kaela, et vaadata tema taga kapil olevaid tulpe. Ma ei tahtnud järgmisest kuust rääkida. Ega kunstlikust viljastamisest. „Ja õlle eest ka. Oletan, et vähemalt kolm neist on mulle?“

Ben naeris. „Noh, ma arvasin, et sul läheb neid vaja,“ lausus ta. „Ja kui ei, olin valmis ise kõik ära jooma.“ Ta pilgutas silma ja ma küünitasin end kikivarvule, et teda suudelda.

„Ma armastan sind, Ben Matthews.“

„Mina armastan sind ka, Hannah Matthews.“

Vabastasin end tema embusest. „Kuule, ma pean Kate’ile helistama. Tead küll, et ta muretseb.“

„Ühe õlle jagu võib ta oodata,“ sõnas Ben ja avas kaks pudelit. „Võta.“

„Aitäh.“ Võtsin temalt pudeli ja siis telefoni. „Tulen kohe tagasi, eks?“

Ben noogutas, võttis lonksu õlut ja vajus diivanile. Mina läksin üles magamistuppa, sulgesin ukse, panin telefoni ja õllepudeli öökapile ning võtsin voodilt padja.

Surusin näo patja nii, et sõrmenukid valusasti põski vajutasid, ning kisendasin peenest Egiptuse puuvillast padjapüüri, kuni kurk oli valus ja mul polnud enam õhku.