Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 12

HANNAH

Ehkki pohmakas oli esmaspäevaks suures osas taandunud, tundsin end ikkagi jubedalt. Menstruatsioon oli algamas ja ehkki ma olin selleks valmis, ärritas mind mõte sellele. Veel üks kuu ja tuhat dollarit rentslisse läinud raha – sõna otseses mõttes. Ohkasin ja võtsin välja tampoonikarbi, mille olin lootnud koos rasedustestiga minema visata.

Kinnitasin juuksed hobusesabasse – kuna olin toiduretseptide koostaja, ei kandnud ma töö juures juukseid kunagi lahtiselt –, pesin kähku hambad ja tundsin juba kõhus kergeid valunäpistusi. Ben oli köögis ja jõi enne tööleminekut kohvi.

„On kõik korras?“ küsis ta, keerutas kruusi käes ja jõi kohvi lõpuni, pilk ikka minul.

„Täiesti.“

Ta silmitses mind veel veidi aega ja pani siis kruusi kraanikaussi. „Ma tulen täna hilja,“ ütles ta. „Isa ja mina peame selle pakkumisega tööd tegema.“ Isa firma nooremosanikuna tegeles Ben hetkel ühe tähtsa projekti ettevalmistamisega. Tegemist oli luksushotellide ketiga, mis paiknes piki Lõuna-California rannikut, ja kliendile esitlemiseni oli jäänud kaks nädalat.

„Nõudepesumasinas on puhtad nõud,“ ütles ta, nähes, kuidas ma piidlen pahaselt tema kruusi, mille ta pesemata kraanikaussi oli pannud. „Teen selle tühjaks, kui koju jõuan, eks?“ Ta kasutas ettevaatlikku, lohutavat hääletooni, mis oli mõeldudki just sellisteks päevadeks. Arvan, et ta oletas, et kui tema püsib rahulik, olen seda ka mina.

Oleksin tahtnud vihast ja kurbusest plahvatada, Beni peale karjuda kas või ainult selleks, et kurbusest lahti saada. Ent Beni hääletoon vihjas, et olgem teineteisega viisakad, vaiksed ja leebed. Nagu väldiks vihasele agressiivsele koerale silma vaatamist – kui me ei vaata oma ebaõnnestumisele lapsevanemaiks saada otsa, suudame sellest ehk kriimudeta pääseda. Arutlesin vahel, kas Ben uskus, et viisakaks jäämine muudab pettumuse väiksemaks, mõjudes samamoodi, nagu triigiks kortsus puuvillkangast siledaks.

Seega kasutasin ma samasugust hääletooni nagu alati, sest seda tantsu me ju tantsisime – sammud olid peas, rütm etteaimatav. „Jah, olgu.“ Avasin külmiku ukse, võtsin sealt jogurti, kortsutasin kulmu ja panin tagasi. Mõte süüa midagi koorest ja külma ajas sees keerama. Kallasin endale suure kruusitäie kohvi, avasin valuvaigistipurgi ja võtsin sealt kolm tabletti.

Ben kergitas kulmu ja nõjatus vastu kappi. „Peavalu? Või valmistud tänaseks kohtumiseks?“

„Umbes nii,“ vastasin ma. Polnud mõtet talle kõhuvalust rääkida. Ta oli korrutanud lauset „Kahju, et sul jälle menstruatsioon algas“ nii palju, et polnud mõtet seda enam öelda. Kadestasin teda, et ta sai juua kohvi ja minna tööle, ilma et peaks arutlema iga näpistuse üle kõhus ja seda analüüsima.

Ta ajas end sirgu ja suudles mind, maitsedes kohvi ja piparmündihambapasta järele, ning oligi läinud. Ma rüüpasin kohvi ja vastasin oma õe Claire’i sõnumile ema sünnipäeva kohta ning nägin siis ekraanil vilkumas häälsõnumi ikooni. Tõmbasin sügavalt hinge, panin telefoni kõlari peale ja kuulasin Lääneranniku viljatusravi kliinikust tulnud sõnumit, mida olin seni vältinud.

„Tere, Hannah. Siin Rosey doktor Horwarthi juurest. Saime su vereanalüüsi tulemused ja kahjuks pole mul häid uudiseid, aga...“

Vajutasin kõne katkestamise nuppu, panin kolm valuvaigistitabletti keelele ja neelasin need kohviga alla.