Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 13

HANNAH

Juuli

Kui me kliinikust koju jõudsime, lugesin mina samal ajal kunstliku viljastamise infolehti, kui Ben õhtusööki valmistas, ja panin köögisahtlis olevasse viljakuskalendrisse kirja süstide tegemise kuupäevad. Sõime vaikuses. Ben oli valmistanud oma ema kanarooga, aga isegi minu lemmik, vürtsikas toit, ei suutnud mu tuju tõsta.

„Hannah,“ alustas ta ebakindlalt. Pesin parasjagu marinaadikaussi ja peatusin oma nime kuuldes korraks, krigistades hambaid. Ta pidi teadma, et ma ei taha sellest rääkida. Tants, Ben, tahtnuks ma öelda. Püsi meile tuttavate sammude juures.

„Mis on?“ küsisin ma kergelt ja jätkasin pesemist, nagu mõtleksin ainult määrdunud kausile.

„Tean, et me proovime kunstlikku viljastamist, aga... on ka teisi võimalusi. Kuidas oleks lapsendamisega? Me pole sellest mõnda aega rääkinud.“

Lugesin mõttes aeglaselt viieni ja hõõrusin kaussi nii, et vett kapile pritsis. „Ma ei saa sellest täna rääkida. Lihtsalt ei suuda, saad aru?“ Vaatasin vastumeelselt talle otsa, üritades mõtte jõul mõista anda, et praegu pole selleks õige aeg.

„Olgu.“ Ben noogutas, aga ma nägin, kuidas tema ilme muutus. Lõug tõmbus pingule ja ta hingas sügavalt läbi nina. „Millal siis?“

„Mis millal siis?“ Teadsin, et puiklen ebaõiglaselt. See polnud ju ainult minu pettumus. Ben tahtis üle kõige isaks saada.

„Millal sa suudad sellest rääkida?“

„Ma ei tea.“

„Hannah, ma...“

„Ma ei tea!“ karjusin ma ning tõmbasin kummikinnastes käed vahusest pesuveest välja, nii et seebivett mu jalge alla vaibale tilkus. „Mul pole aimugi, kurat võtaks, aga kui sa vastu pole, peseksin rahus nõusid ega mõtleks beebidele, rasestumisele ega kunstlikule viljastamisele, kui sobib.“ Mu hääl kerkis ebakindlalt ja hingeldades. „Või vähemalt tahaksin ma olla kakskümmend neli tundi vihane oma mõttetu emaka peale, enne kui hakkan kaaluma kellegi teise kõrvaleheidetud lapse endale võtmist.“ Kohe, kui olin seda öelnud, tahtsin need sõnad tagasi võtta. Toppida need suhu tagasi ja loksutada, kuni saan nende mõtet muuta. Asi polnud kellegi „kõrvaleheidetud“ lapse adopteerimises – see oli väga inetult öeldud ja mul polnud aimugi, kust need sõnad tulid –, vaid selles, et ma kartsin adopteerimist kohutavalt.

Mul oli paaniline hirm, et kui me adopteerimine beebi, armun ma temasse sügavalt, aga bioloogiline ema muudab viimasel hetkel meelt ning mina jään tühjade pihkude ja purunenud südamega. Pidin seda Benile selgitama, et ta mõistaks vähemalt mu kõhklusi, aga mina ütlesin need inetud sõnad, mis lükkasid meid teineteisest veel kaugemale.

Ben hakkas edasi-tagasi tammuma, tema paljad jalad jätsid maha pritsinud nõudepesuveest põrandale niisked jäljed. Ta kõndis minu ees edasi ja tagasi, käed puusas. „Asi pole ainult sinus, Hannah. Tean, et sina pead taluma süste ja hormoone ning torkimist ja uurimist, aga sa pole üksi. Ma olen siinsamas, elan läbi samu asju, tunnen end halvasti ja vihasena samade asjade pärast nagu sinagi.“

Sundisin pisarad taanduma ja püüdsin keskenduda tema jalajälgedele, et mitte talle otsa vaadata.

„Mingil hetkel peame sina ja mina otsustama, millal sellele lõpp teha. See on kestnud kuus aastat, Hannah, ja ma...“ Ta vaikis, pea langetatud, hääl vaiksem. „Ma ei tea, kui kaua ma veel nii jätkata suudan.“

„Homme,“ sosistasin ma. „Räägime sellest homme õhtul, eks?“

„Olgu,“ vastas Ben. „Homme.“ Ta pöördus ja läks ülakorrusele. Kuulsin meie magamistoa ust sulgumas. Püüdsin mitte mõelda sellele, mis võib toimuda selle suletud ukse taga. Püsisin seega omal kohal, kinnastes käed külgedel rippu. Nüüd tilkus nende küljest vaid mõni piisk. Kõht valutas ja ma teadsin, et hommikuks on valu ja kaotusetunne tugevamad. Siis istun ma lukustatud uksega vannitoas vetsupotil ja nutan nii, et hakkan luksuma.

Ben eksis – mingis mõttes olin ma üksi.