Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 9
2
ОглавлениеKATE
Juuni
Kontrollisin uuesti mobiili ekraani, juba viieteistkümnendat korda viimase viie minuti jooksul.
„Helista mulle,“ ütlesin ma Davidile. „Tahan olla kindel, et see töötab.“
„See töötab,“ vastas David banaane ja maasikaid väikesteks tükkideks lõigates. Ehkki meie tütred on üksteist ja seitse, nõuab parameedikuna töötav David endiselt, et nende toit oleks lämbumisohu vältimiseks parajateks suutäiteks lõigutud.
David limpsis sõrmed maasikamahlast puhtaks ja vaatas minu poole. „Anna talle aega, Katie. Kell on alles kuus.“
„Tean, aga mul oli seekord nii hea tunne. Kui uudised oleksid head, oleks ta ju nüüdseks helistanud, eks? Eks?“
David lükkas puuviljad tüdrukute kaussidesse ja pani need lauale nende õhtusöögi kõrvale, milleks olid grillitud kanakoivad porgandi- ja kurgilõikudega. „Ava! Josie! Sööma!“ hüüdis ta trepist üles, enne kui kööki tagasi tuli.
„Kui uudised on head, tähistavad tema ja Ben seda ehk enne omavahel,“ ütles ta. „Ja kui uudised on halvad? Võib-olla pole ta valmis sellest rääkima.“
Tüdrukud tulid jooksuga kööki. „Mis süüa on?“ küsis meie vanem tütar Ava.
„Kana ja aedviljad,“ vastasin mina, kallates kahte klaasi piima ja ulatades need Avale. Kallasin endale veini juurde ja ulatasin Davidile õllepudeli. Tema vahetus pidi algama alles hommikul, mis tähendas, et kui tüdrukud on magama läinud, saame õhtusööki nautida ja vaadata Netflixi nii palju, kui ise tahame.
„Mulle ei maitse kana,“ teatas Josie nina kirtsutades.
„Maitseb küll,“ vastas David. Kui tüdruk oli istunud, lükkas ta tema tooli lauale lähemale. Josie lükkas jonnakalt taldriku eemale.
„Ei maitse!“ Ta pani käed rinnale risti ja mina püüdsin muiet veiniklaasi taha varjata. Vihasena meenutas ta väga Davidit, tumeblondid kulmud V-tähe kujuliseks tõmbunud.
„Mis ajast, musirull?“ Istusin laua taha tema vastu ja lükkasin veini rüübates tema taldriku tagasi. Josie oli minu magus ja vürtsikas laps – ühel hetkel puges mõnusalt kaissu, järgmisel paugutas uksi ning teatas, et elu on ebaõiglane ja täis pettumusi. Ta sai nime minu vanaema Josephine’i järgi, kes oli sõja ajal olnud ämmaemand ja kes oli suguvõsa legendi järgi olnud üks vinge mutt. Ma mäletasin vanaema Josephine’i uduselt, sest ta suri päev pärast minu kuuendat sünnipäeva, ent mul on meeles, et tal olid alati käekoti põhjas punase-valgekirjud piparmündikommid, mis olid tavaliselt vanade salvrätitükkide külge kleepunud; et ta kallas hommikuti tee sisse sortsu viskit ja kannatas pidevalt migreeni all. Paraku pärisin viimase temalt mina.
„Sestsaadik, kui ta vaatas vanaema juures filmi „Kanade jooks“,“ vastas Ava ja lõi hambad isukalt kanakoiba. Josie oli minu lärmakas ja emotsionaalne laps, aga Ava oli alati olnud tasakaalukam, nagu David, ja tavaliselt istus ta ninapidi raamatus. Ent tal oli omapärane huumorimeel – pidasin seda endalt saadud omaduseks – ja ta oskas oma õde närvi ajada.
Tajudes võimalust just seda teha, rebis Ava hammastega lahti suure tüki kanaliha ja nahka ning mälus seda Josiele lähemale nõjatudes, tehes suuga matsutavaid hääli. Heitsin Avale hoiatava pilgu, tõusin ning tegin Josiele pähklivõi ja meega saia, millelt lõikasin koorukese ära – teadsin, et see komme tuleb lähiajal lõpetada. Panin saia tema taldrikule, võtsin kanakoiva endale ja vältisin Davidi pilku. Me olime eelmisel õhtul tülitsenud selle üle, et ma pakun liiga kiiresti tüdrukutele midagi muud, kui neile ei meeldi toit, mis neile ette pannakse.
Näksisin kanakoiba ja põrnitsesin telefoniekraani.
„Kate, kõik on korras.“ David jõi õllepudeli tühjaks, tõusis, võttis järgmise, suudles mu pealage ja istus uuesti laua taha.
Aga mina teadsin, et ei ole. Hannah oli olnud mu parim sõbranna kakskümmend viis aastat ja ma tundsin teda paremini kui keegi teine.