Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 11

KATE

„Ära räägi tüdrukutest, beebidest, munarakkudest ega spermast.“ Võtsin sahvrist takod, sättisin need küpsetuspaberile ja lükkasin seejärel plaadi ahju. David segas pliidil podisevat veiselihahautist, lisades sinna tšillihelbeid.

„Kuidas ma saaksingi munarakkudest või spermast niisama heast peast rääkima hakata?“ küsis ta, puhus lihale lusikal jahutamiseks peale ja pistis selle suhu. Ta kirus vaikselt, haaras pliidi kõrvalt klaasi ja võttis suure lonksu vett.

„On see terav? Kas sa panid sinna liiga palju piprahelbeid?“ küsisin ma, ehkki mul polnud õigust tema söögitegemisoskusi kritiseerida. Olin alati olnud kohutav kokk, milles ma süüdistasin oma vanemaid. Ema oskas valmistada täpselt viit rooga: singiga kartulivormi, spinatiomletti, punase kastmega pastat, kanatortiljasid ja kalkunipirukat. Olin tänu Davidile õppinud tegema pannkooke, praekana kartulite ja ubadega ning üsna maitsvat Vahemere salatit saiaga, aga me kõik rõõmustasime, et tema enamasti süüa valmistas. „See on kuum,“ vastas ta. „Teravust on piisavalt.“

„Ma tunnen end iga kord suure süüdlasena,“ ohkasin ma. Segasin parasjagu kannmikseris Margarita kokteili koos kahe tassitäie jääga ja karjusin üle müra. „Meil käis see nii lihtsalt. Sa vaevu puudutasid mind. Miks see neil ei õnnestu? Ühe korra.“

Uksekell helises just siis, kui ma olin lõpetanud klaasiservade kastmise meresoola sisse.

„Pea meeles, kõik on nagu enne,“ hoiatasin ma köögist lahkudes.

„Selge. Ei mingeid munarakke ega spermat. Kõik on nagu enne.“ David tõstis lihahautise suurde kaussi ja pani selle köögisaarel asuvale pöörlevale kandikule tomatite, sibulate, piprakaunade, lehtsalati, salsakastme ja juustu kõrvale.

Avasin ukse, heitsin Hannah’le üheainsa pilgu ja pisarad tungisid otsekohe silma.

„Kurat, kurat, kurat!“ Pühkisin vihasena pisarad ära. Ehkki mina olin meist kahest kindlasti nutusem, olin ma otsustanud täna õhtul mitte nutta. „Anna andeks. Ma olen nõme.“

Hannah andis mulle taskust salvrätiku. „No tänan väga. Nüüd pean ma Benile kakskümmend taala andma.“

„Mis asja?“ Võtsin salvrätiku. „Te vedasite kihla, et ma hakkan nutma?“

„Ma teadsin, et hakkad,“ sõnas Ben ja kummardus mind põsele suudlema.

„Mina ütlesin, et sa pead vastu vähemalt esimese Margaritakannu tühjaksjoomiseni.“ Hannah ulatas mulle kausi oma kuulsa avokaadokastmega ja suure Tupperware’i karbi. „Ma küpsetasin stressist,“ selgitas ta õlgu kehitades. „Šokolaadi-maapähklivõi muffinid.“

„Noh, nüüd, kui Kate on õhtu täielikult ära rikkunud...,“ alustas David, võpatades kergelt, kui ma teda vastu käsivart lõin. „Lubage mul öelda, et mul on kahju.“ Ta surus Beni kätt ja pigistas teisega tema õlga.

„Tänan, semu,“ vastas Ben. Hannah vaatas maha, nii et pikk hele juuksepats küljele vajus, ja ma mõistsin, et ta hoiab end hädavaevu vaos.

„Margaritad on valmis ja ma kallasin täna sinu omasse topeltkoguse tekiilat,“ ütlesin ma, haarasin tema kätest kinni ja tõmbasin ta kööki. „Tule. On aeg nina täis võtta.“ David tuli Hannah’ taha ja pani käed tema õlgadele, pigistades neid kergelt, kui me kõik kööki astusime. Mõlemad olid heledapäised ja umbes ühepikkused – David oli vaid mõni sentimeeter Hannah’st pikem – ning me naljatasime sageli, et ma abiellusin oma parima sõbranna meessoost variandiga.

„Mul oleks vist vaja kolmekordset kogust,“ sõnas Hannah, istus köögisaare taha ja hingas võbinal välja.

„Tehtud!“ Kallasin tekiilat ohtrasti juurde ja me mõlemad naersime.

Kolm kannutäit Margaritat, pudel punast veini, hunnik takosid ja kaks raundi seltskonnamängu hiljem oli Hannah purjus ja norskas minu kõrval diivanil. Vaatasin teda, lükkasin juuksed ta näolt ja panin käe tema põsele. „Ma aitan sind, Hannah. Ma ei tea veel, kuidas, aga ma ajan selle asja korda.“