Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 15

HANNAH

Oktoober

„Kas sa teed tõesti popkorni?“ Ben avas külmiku, et võtta sealt õlu ja õun. Ta hõõrus õuna vastu teksasid – tema arusaam korralikust pesemisest – ja hoides läikivat punast puuvilja hammaste vahel, eemaldas kiire liigutusega õllepudelilt korgi. Ta tõstis pudeli küsiva pilgu saatel kõrgemale ja ma raputasin pead.

„Tänan, ei. Tahaksin täna midagi kangemat. Ja sa armastad popkorni.“ Keerasin pliidil soojeneva popkornimasina nuppu. Masin oli ema kahe aasta tagune jõulukingitus, „tervisliku snäki“ alternatiiv, aitamaks mul kaalust alla võtta. Olin ülikooli ajal tegelnud sõudmisega ja ma polnud ikka veel oma pehmema kehaga harjunud, ehkki mulle ei meeldinud seda tunnistada. Ühel ema bridžikaaslase tütrel oli probleeme rasestumisega, kuni ta hakkas jooksmas käima, võttis kümme kilo alla ja saigi kaksikud. Ema oli päris kindel, et kui ma kõhnaks saan – nagu mu õde Claire oli ja ema terve elu oli olnud –, jään ma viimaks rasedaks. Kuigi ma oleksin tahtnud masina talle pihku pista ja ta sinna samusessegi saata, tänasin teda kingituse eest ja peitsin selle kohe köögikappi vanade küpsetustarvikute taha.

Täna oli esimene kord, kui ma popkornimasinat kasutasin, ja ka ainult sellepärast, et meil oli mikrolainepopkorn otsas.

„Vale. Mulle meeldib sulavõi,“ vastas Ben. „Popkorn on lihtsalt või transportimise vahend.“

Pööritasin silmi ja keerasin veel nuppu, kuuldes esimest tera praksatamas. „Tahan, et täna oleks lõbus või vähemalt talutav, ja popkorn on lõbus. Me võime teeselda, et on filmiõhtu..., aga ilma filmita.“

„Hannah, ma armastan sind, aga popkorn pole „lõbus“ ja kuulutuste lugemisel pole filmiõhtuga midagi pistmist.“ Ben hammustas taas õuna ja jõi õlut peale. Ma põrnitsesin, sest mulle ei meeldinud tema suhtumine minu plaanidesse selleks õhtuks, aga ka õlle ja õuna pärast. Enamik inimesi sõi õlle kõrvale soolatud maapähkleid või kartulikrõpse, ent Ben eelistas puuvilju. Ta võis süüa mida iganes, kuna ta oli emalt pärinud pika kasvu ja isalt kiire ainevahetuse, ning see, et ta eelistas õuna krõpsudele, oli natuke nagu uhkustamise moodi.

„Ma ei öelnudki, et see on nagu filmiõhtu. Ütlesin, et tahaksin, et see oleks lõbus... nagu filmiõhtu.“ Ben kehitas õlgu ja ma kallasin ohates popkorni suurde kaussi. „Kas sa võiksid mikrolaineahju tööle vajutada? Või on valmis.“

„Kuidas see siis käib?“ küsis Ben, võttis peotäie popkorni ja vaatas ekraanile. Olin seda lehekülge juba uurinud, sest leidsin selle hommikupoolikul asja uurides.

„Arvan, et see on nagu kõik leheküljed, kust sa otsid midagi ja vaatad, mida sealt leida on.“ Trükkisin paar sõna sisse ja vajutasin sisestusklahvi. Ma mängisin naiivitari, sest ei tahtnud, et Ben teaks, et olin juba üsna põhjalikult otsinud. Pidin teadma ette, mida oodata, sest Benile asendusema kasutamise mõte eriti ei meeldinud.

Otsing andis kaks lehekülge ja ma vaatasin neist esimest, peo popkorni täis. „Nii, see tundub hea. „Otsin armastavat paari, kellega see imeline teekond läbi teha“,“ lugesin ma valjusti.

Ben norsatas. „Ei. See kõlab liiga nõudlikult.“

„Lõpeta. Palun, minu meeleheaks, eks?“

Ta võttis veel peotäie popkorni ja kummardus mind põsele suudlema. „Olgu,“ lubas ta popkorni nosides. „Räägi mulle siis sellest imelise teekonna naisest.“

„Tänan.“ Keerasin sülearvutit nii, et Ben nägi ekraani paremini. „Kolmekümneaastane, kolme lapse ema. Tore. Me teame, et tema varustus töötab. Abielus – sama mehega – viimased kaheksa aastat. Ja ta küsib... oh sa pagan. Põrguline.“ Ma osutasin kuulutuses küsitud summale, jättes ekraanile võise sõrmejälje.

Ben kummardus lähemale ja kissitas silmi. Ta pidanuks lugemisprille kandma, olles viimaks ometi tunnistanud, et vajab neid, aga tal oli raske leppida sellega, et vananeb kolmekümne viie aastasena..., või vähemalt tema silmad vananevad. „Nelikümmend tuhat dollarit?“

„See on natuke palju. Arvasin, et umbes kolmkümmend tuhat. Võib-olla sellepärast, et ta on juba korra edukalt asendusema olnud?“

„Võta järgmine,“ ütles Ben õlut rüübates.

Ma jõin oma džinni toonikuga ja avasin järgmise kuulutuse.

„Tema on korra olnud gestatsiooniline asendusema – see tähendab, et ta kandis paari embrüot,“ selgitasin ma.

„Ma tean, kes on gestatsiooniline asendusema,“ sõnas Ben ning läks võtma uut õlut ja peotäit viinamarju. „Tahad midagi?“

Raputasin pead ja jätkasin lugemist. „Talle ei meeldinud sel ajal võetavad ravimid – saan sellest hästi aru,“ sõnasin ma Beni poole vaadates. Ta noogutas ja istus uuesti diivanile. Olime möödaminnes rääkinud munarakudoonorist ja mõttest seda proovida, kasutades minu emakat. Ent mõte maksta kellegi teise munarakkude eest, lasta need embrüoteks muuta ja siis usaldada oma emakat, et need seal kasvada saaksid... See tegi mu ärevusest ja meeleheitest jõuetuks.

Ma ei osanud seletada, kuidas, aga ma teadsin – teadsin sügaval sisimas –, et mu keha ei suuda rasedust lõpuni kanda. Ma ei suutnud enam taluda ühtegi negatiivset rasedustesti ega kunstlikku rasedust. Muidugi võiksime me kasutada doonori munarakke, viljastada need Beni seemnerakkudega ja leida asendusema, kes last kannaks, aga see läheks liiga kalliks. Olime niigi kulutanud tuhandeid dollareid, et jõuda sellesse punkti – otsides kohtamisõhtul asendusemasid.