Читать книгу Rasked valikud - Karma Brown - Страница 5

Mulle öeldakse tihti, et mu tütrel on minu silmad ja ta on täpselt minu nägu. Mulle meeldib seda kuulda, sest nii meenub mulle imelisel moel, et pean olema tänulik selle eest, kuidas ta meie ellu tuli.

Esimest korda rääkisime abikaasaga laste saamisest sel päeval, kui ma istusin vapustatuna onkoloogi kabinetis, olles kolmekümneaastasena äsja saanud masendava vähidiagnoosi. Koos sõnadega „keemiaravi“ ja „kiiritusravi“ sain ühtlasi teada, et see elupäästev ravimeetod toob kaasa kohutava iiveldustunde, väsimuse ja juuste väljalangemise ning et ma võin jääda viljatuks. Seega oli meil esimest korda lastest juttu siis, kui ma olin saanud teada, et minust ei pruugi ema saada.

Õnneks oli minu arst edumeelse mõtlemisega ja otsustas, et minust siiski saab ema. Nüüd järgnesid kurnavad ja kiired viljakusprotseduurid, mille lõpuks meil oli külmutatuna kakskümmend üks embrüot, kõik valmis selleks ajaks, kui ma olen vähist vabanenud ja valmis perekonda looma.

Hoolimata embrüotest ja tohutust otsustavusest, oli mu organism pärast vähiravi omadega sedavõrd läbi, et rasestumine osutus võimatuks. Minu õde Jenna oli lubanud, et kui vaja, kannab ta minu eest meie last, ja seda ta kõhklematult tegigi. Ühe meie täiusliku embrüo abil tegigi Jenna meist 2008. aasta juunis lapsevanemad.

Meil kulus lapsevanemaks saamiseks 1825 päeva. See polnud lihtne teekond ja hoolimata meie loo muinasjutuliselt õnnelikust lõpust, ei soovi ma seda katsumust kellelegi. Ent iga süst, protseduur, ravi, muretsemine, raskused ja kulutatud dollar olid seda väärt. Sest ma olen ema.

„Rasked valikud“ ei ole otseselt meie lugu, aga need leheküljed annavad aimu ka minu kogemustest, samuti tänan kirjapanduga oma õde ja kõiki neid naisi, kes on aidanud teistel emaks saada. See on kingitus, millesse ei tohi kunagi suhtuda iseenesestmõistetavalt.