Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 25

___

Louisa ei käi rühmas. Louisa kohtub Casperiga õhtupoolikuti. Hilisõhtuti räägib Louisa telefoniga; ta surub end puhketoas vastu seina, keerutab juhet sõrmede vahel, sädeleva baleriina nina õrnalt vaipa silitamas. Louisa võib tulla ja minna, nagu ise tahab, tal ei ole linnaluba vaja. Louisa sosistab pimeduses: „Ma pean ütlema, et sa ei ole meiega ühest puust, saad aru? Vaata ringi! Need linad, see voodi, meie rohud, arstid. Kõik siin lõhnab raha järele. Kas sa kuuled, mis ma räägin?”

Tema voodi kriiksub, kui ta külge keerab ja küünarnukile toetub, et mulle otsa vaadata. Hämaruses on tema silmad munakujulised, nende all on varjud.

„Ole valmis, muud ma ei ütle.”

Aga ma lasen tema sõnadel endast üle liuelda, sujuvalt ja soojalt. Ta pöördub ära. Raha-raha. Ma ei taha mõelda, kust see tuleb või ei tule.

Tahan lihtsalt, et ta uuesti magama jääks ja ma saaksin oma voodi alla peidetud kalkunilihavõileiva ära süüa.