Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 29

___

Kui ma lõpetan, kui mu kehas tekib see kulunud, kurnatud tunne, mis tuleb liiga suurest nutmisest, tõusen üles ja komberdan mööda üleliia valget koridori õdede posti juurde. Vinniel oli õigus, armid kihelevad kohutavalt.

Väljast põlen ja seest olen tühi, tühi. Ma ei saa lõigata, aga mul on vaja, et minult midagi ära võetaks, mul on vaja kergendust.

Vinnie kingib mulle õdede postist oma kuldse naeratuse. Leti tagaseina külge on õed knopkaga fotosid kinnitanud. Hulganisti lapsi: pontsakaid, kiitsakaid, surmtõsiseid teismelisi, ja koeri, palju koerapilte. Vinnie tütred on ilmselt need satsiliste valgete kleitidega, sama tume-tumedate juustega nagu mees isegi.

Osutan omaenda juustele, kohutavale seapesale. Korraga ajab nende lõhn mind oksele. Tahan sellest kõigest, sellest viimasest väljasolemise tükist lahti saada.

„Maha,” ütlen käredalt.

Vinnie tõstab käed. „Äkää. Niikaua ootad, kuni linnaloa ära teenid, tüdruk. Siis lähed koos teistega välja, Supercutsi juuksurisse või kuhugi. Mina tüdrukute juukseid ei puutu.”

Löön rusikaga letile ja kummardun lähemale. „Kohe. Kohe on vaja.”

„Puta madre!”1 pomiseb mees oma nina alla.

Ta jõnksab sõrmega protseduuritoa poole. „Tule siis siia! Ja ära sa nutma hakka. Niisuguste juustega on ainult üks variant.”