Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 26

___

Rühmaruumi uks läheb vuhinal lahti. Casper tuleb vargsi sisse ja võtab istet Sasha kõrval, kes niheleb ja naeratab talle nagu kutsikas. Casperil on jalas pruunid püksid ja päkapiku puukingad. Tema kollakates juustes on punane rätik peapaelaks kokku keeratud. Kuukujulised kõrvarõngad, roosad põsed, nagu mingi paganama vikerkaar.

Huvitav, milline ta keskkoolis oli? Ilmselt tubli tüdruk, selline, kes hoiab raamatuid tisside ees, kelle juuksed on alati ilusti kammitud, kes kontrolltööd tehes huult närib. Tõenäoliselt on ta aastaraamatu koostajate hulgas, matatiimis, võib-olla ka väitlusklubis.

Aga midagi peab veel olema, Casperi puhtaks küüritud pinna all peab olema midagi, mida me ei näe, nagu näiteks varjatud valu, kriipiv saladus või midagi muud säärast, sest mille kuradi pärast ta muidu meie seltsis olemisest endale elutöö teeks?

Ta jagab paberid ja markerid välja ja me tõmbume pingule. Kui meil tuleb kirjutada, siis on teada, et rühmas läheb karmiks. Ta käsib meil vildikad ja paberid põrandale panna ning akordionihingamist teha. Ma ei suuda keskenduda. Vaatan seinakella; mina tohin varem ära minna. Täna võetakse mul sidemed maha. Sellele mõeldes tunnen kõhukoopas kõdi.

Casper lausub: „Ma tahan, et te paneksite kirja, mida te endale ütlete, enne kui vigastama hakkate.”

Blue oigab valjusti, tõmbab keelega üle huulte, painutab oma paljaid jalgu. Ta ei kanna kunagi kingi. Kolmes varbas helgivad hõbesõrmused. Ringi teisest servast vaadates tundub ta sama noor nagu meiegi, aga lähedalt vaadates, sööklas või puhketoas, paistavad sügavad kanavarbad ikka välja. Ma pole ammu aega joonistanud, ma ei käi peaaegu kunagi käsitöös ja mul on Blued raske vaadata, sest mul tekib valuline vajadus pliiatsite ja süte järele. Temas on see miski, mida ma tahan paberile panna.

Algul ei kirjuta ma midagi, tõmban lihtsalt punase markeriga joonekesi ja heidan siis salamisi pilke Blue poole, et teda visandada, kergelt, õrnalt. Mu sõrmed hoiavad markerit, ma liigun kobamisi naise kassilike silmade, täidlase suu ümber ja see tundub hea. Natuke ebamugav on paberit vastu reisi suruda, aga mu sõrmed polegi vist vahepeal unustanud, mida teha. Nad oleksid justkui oodanud, millal ma tagasi tulen.

Blue suu on nii täidlane. Minu huuled on päris õhukesed. Ellis ütles ikka: sa pead rõhutama. Võttis mu lõua sõrmede vahele, surus jaheda huulepulga vastu minu suud. Kuid sellest ei tulnud kunagi midagi välja. See ei sobinud mulle. Ma ei näinud ilusa suuga inimest. Ma nägin inimest, kellel oli huulepulk üle ääre läinud.

Mu aju hakkab tiirutama, aina ringi ja ringi, kui ma Blued joonistan. Juhtub asju, millele ma ei taha mõelda, mitte praegu. Kuuldub sõnu, nagu kahju ja pööning ja viadukt ja kallaletung.

Sasha tõmbab ninaga. Francie köhatab.

Mu vildikas kirjutab: VÄLJA. KÕIK VÄLJA. LÕIKA KÕIK VÄLJA. Tõmban suure punase X-i joonistatud Blue näole, kägardan paberi kokku, topin oma kintsu alla.

„Isis.” Casper paneb sõrmed risti ja jääb ootama, et Isis enda paberilt ette loeks.

Isis nokib nina ja läheb näost punaseks. „Okei,” ütleb ta lõpuks. Nii vaikselt, et see on peaaegu sosin, loeb ta: „Miks sa, raisk, kunagi ei õpi? See on sulle õpetuseks.” Ta pigistab silmad kinni.

Francie ütleb: „Eikeegi. Tühi koht. Keda kotib.” Ta rebib paberi pooleks.

Sasha on nutust nii kuum, et temast õhkub veidrat soojust, ja ma nihutan oma tooli natuke eemale. Tunnen endal Blue pilku.

Sasha vaatab paberile ja pigistab välja: „Sa. Vastik. Paks. Magu.”

Nobedalt kui lind sööstab Blue püsti ja sõõri keskelt läbi ning kisub mul paberi kintsu alt ära. Ta jääb mind keset tuba seistes põrnitsema.

Casper vaatab talle rahulikult otsa. „Blue.” Hoiatus.

Blue harutab paberi lahti ja silub sirgeks. Seda uurides levib aegamisi tema näole naeratus. „Kas see olen mina? Päris kena, Surmvait Sue! Mulle meeldib, et sa mulle risti peale tõmbasid.”

Ta näitab paberit rühmale. „Ta kustutas mu ära.” Naine kägardab paberi uuesti kokku ja viskab mulle sülle. Lasen sellel põrandale kukkuda. Oma tooli juurde tagasi minnes teatab ta Casperile: „Tema ütles seda paremini, kui mina öelda oskaksin. See ongi enam-vähem see, mis mul peast läbi käib, kui ma ennast vigastan. Kustuta mind ära.”

Casper pöördub Sasha poole, aga enne, kui too jõuab alustada, segab Blue vahele. „Teate, doktor, see on väga ebaaus.”

„Mis on ebaaus?” Casper silmitseb Blued. Mul hakkab nägu kuumaks minema. Vaatan kella. Veel paar minutit, enne kui ma tohin püsti tõusta ja ära minna, et nuiataolisi sidemeid maha võtta.

„Tema ei pea kunagi midagi ütlema. Meie kõik peame rääkima, südant puistama, ja tema ei pea mitte sittagi ütlema. Võib-olla me oleme tema jaoks lihtsalt üks kena väike palagan.”

„Rühmatöö on vabatahtlik, Blue. Kui liige ei taha rääkida, siis ei pea ta seda tegema. Char…”

„Ütle siis kõigile, mis sa oma paberile kirjutasid, Surmvait Sue!” hüüab Blue. „Ei taha? Okei, ma loen ise ette. Ta kirjutas: Välja. Välja, lõika kõik välja. Mida peab välja lõikama, Sue? Lase aga tulla! Aitab teiste kulul lõbutsemisest!”

Värdjas Frank kandis raskeid hõbeklotsereid, kurja näoga pealuid, mida ta alalõpmata oma särgi vastu nühkis, kuni need täiuslikult särasid. Tema sõrmed olid plekilised ja tsäksiga ära kõrvetatud ja soonisid mulle kaela, kui ta mind pööningu põrandalt üles tõstis. Evan ja Dump viiksusid tema selja taga nagu kiisupojad, aga nad olid kõigest poisikesed, kellel oli kama vaja. Väljas oli krõbe külm. Aprill üllatas meid lumesajuga, mis muutus jäiseks lobjakaks. Niisuguse ilmaga oli kõige hullem väljas olla: jäine vesi külmus palja näo peal ära ja muutis sõrmed kangeks luukoorikuks.

Kui Värdjas Frank meid uksel vastu võttis, oleksin pidanud kohe aru saama, et ta ei lase mul seal tasuta elada. Kui Evan ja Dump mind sisse tassisid, oleksin pidanud lähemalt vaatama nende tüdrukute nägusid, kes närusel diivanil vedelesid. Ise stuuporis, kopsud tsementi täis, silmad ähmased, arvasin ma, et nad on lihtsalt kivis, pilk sellepärast vines. Nüüd tean, et nende silmavaade oli surnud.

Tee ära! ütles Värdjas Frank sel õhtul, kui mu hingamine tema pitsistavate sõrmede vahel katkes. Tee ära nagu teised tüdrukud. Või ma teen ise.

Kui sa olid tüdruk ja sa olid Seemnemajas ja tahtsid Seemnemajja jääda, siis oli allkorrusel üks tuba, mis oli ainult madratseid täis. Frank pani tüdrukud sinna tuppa kinni. Mehed tulid sisse ja maksid Frankile ja läksid samuti sinna tuppa.

VÄLJA. LÕIKA KÕIK VÄLJA. Lõika välja isa. Lõika välja ema. Lõika välja puuduv Ellis. Lõika välja viaduktialune mees, lõika välja Värdjas Frank, allkorruse mehed, tänavainimesed, kelle sees elab liiga palju inimesi, lõika välja näljane ja kurb ja väsinud ja eikeegi ja kole ja keegi ei armasta, lõika lihtsalt kõik välja, väiksemaks ja väiksemaks, kuni mind pole enam olemas.

Vaat see käis pööningul mul peast läbi, kui ma oma apteegikarbist klaasikillu võtsin ja hakkasin ennast pisitillukesteks tükkideks lõikuma. Olin seda lõpmata kaua teinud, palju aastaid, aga nüüd pidi olema viimane kord. Nüüd lähen veel kaugemale kui Ellis. Ei keera asja pekki nagu Ellis: mina suren, ma ei lõpeta mingis poolelavas seisundis.

Seekord üritasin maha surra, nui neljaks.

Kuid siin ma nüüd olen.

Minu peas kumisev muusika ajab mul silmad ähmaseks. Näen vaevu Blued, tema lipitsevat nägu ja tuksis hambaid, aga kui ma tema poole kõnnin, tunnen lausa oma keelel, mis maik oleks tema nägu rühmaruumi põrandasse litsuda. Minu keha on veidralt raske ja kerge, kõik ühekorraga, ning osake minust eemaldub, hõljub kaugemale – Casper ütleb selle kohta dissotsiatsioon –, ent ma kaldun muudkui Blue suunas, samal ajal kui tema närviliselt naerab ja ütleb: „Minuga on kööga,” ja valvsalt püsti tõuseb.

Jen S. tõuseb samuti. Ta ütleb: „Palun ära tee!”

Tänaval, kus ma vanasti elasin, nimetasin seda tänavatundeks. Mulle oleks justkui elektrijuhe tihedalt ümber keha mässitud. See tähendas, et ma võisin rusikad rulli suruda ja jõe ääres kahe vanema naisega mahaunustatud magamiskoti pärast kakelda. See tähendas, et ma võisin teha paljusid asju lihtsalt selleks, et öö kuidagi üle elada, kuni jõudis kätte järjekordne lõputu päev, kui tuli kõndida, kõndida, kõndida.

Casperi hääl on rahulik ja selge: „Charlie. Veel üks konflikt, ja ma ei saa sind aidata.”

Jään jalapealt seisma. Charlie. Charlie Davis. Charlotte, ütles Evan, silmad läikimas, purjus, põsk minu verest kriim, tookord pööningul. Kui ilus nimi. Ta suudles mu pead, ikka ja jälle. Palun ära jäta meid maha, Charlotte!

Isa õpetas mind kella tundma selle järgi, kui palju aega veel järel oli. „Pikk osuti on siin ja lühike osuti on siin. Kui lühike osuti on siin ja pikk osuti on siin, siis on emal aeg koju tulla.” Ta pani suitsu rahulolevalt põlema ja kiikus oma tooliga edasi.

Rühma seinakella osutid ütlevad mulle, et on aeg sidemed maha võtta.

Sööstan edasi, nii et mu totakas ortoos vaiba taha kinni jääb, kuni jõuan ukseni. Lasen selle enda järel kinni klõmatada.