Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 30

___

Sööklas on Isis see, kes esimesena midagi ütleb. Tüdruku suunups vajub lahti, makaronid ja juust valguvad taldrikule tagasi. „Sa püha kurat, Chuck, vahi ennast!”

Blue hakkab naerma, heli on sügav ja nakkav ja ehmatab Franciet, kes istub tema kõrval ega söö kunagi midagi. Francie muigab samuti. Blue ütleb: „Ma ei seedi sind, Surmvait Sue, aga sa näed sitaks parem välja. Peaaegu nagu inimene.”

Isegi Vinnie lõi vilet, kui ta mul elektrilise juukselõikuriga pead paljaks ajas, nii et juuksed raskete pundardena põrandale langesid. „Nägu! Plikal on nägu kah olemas,” ütles ta.

Uurisin ennast protseduuritoa peeglist, päris peeglist, pikast ukse tagaküljel olevast peeglist. Hoidsin pilgu üleval, õlgadest kõrgemal, silmitsesin ainult nägu, aga mitte kuigi kaua, sest mul hakkas jälle kurb, kui ma ennast nägin.

Tüdrukud jäävad vait, kui ma sööma hakkan. Ei arvaks, et see tundub imelik, kui sinu arme näeb terve tüdrukutekamp, kes koosneb ka ise üleni armidest, kuid nii see on. Vaatan ainiti taldrikut.

Võtan nõuks pärast õhtusööki leiukasti tuhnima minna, et sealt mõni pikkade käistega särk otsida. Kuidagi paljas tunne, külm on olla. Igatsen oma näruse sinepikollase nööpidega kampsuni järele, mida ma enne kodunt äraminekut kandsin. Sellega oli mul varjatud ja kaitstud tunne. Igatsen kõigi oma riiete järele. Mitte tänavariiete, vaid ammuste, bändilogoga T-särkide ja ruuduliste pükste ja villaste mütside järele.

Isis neelatab. „Jessas, Chuck, millega sa tegid? Sa oled ikka räigelt üle pingutanud.”

Isisel on kõhn närviline nägu nagu terjeril. Ta keerutab oma sõrmede vahel pulstunud patse. Teised ootavad. Laua otsas istuv Louisa naeratab mulle napilt.

Mulle meeldis hirmsasti moosipurki katki lüüa. Tuli anda kõva obadus, sest klaas oli paks. Erinevalt teistest klaasesemetest purunes moosipurk kaarjateks helkivalt teravateks tükkideks. Neist jäid laiad ja sügavad lõiked. Pakse kilde oli lihtne pesta, säilitada, sametkotti pista ja järgmise korrani apteegikarbis hoida.

Sellest mõeldes tunnen ootusärevuse värinaid, samasuguseid nagu need, mida ma protseduuritoas tundsin, mis on vastuvõetamatu, nagu Casper ütleb, päästik, ja ma näen, kuidas mõned, näiteks meresiniste silmadega kahvatu Sasha, seepeale kulmu kortsutavad. Blue ja Jen S. ootavad ilmetul näol, kahvellusikas püsti peos.

Ma vist tahan neile öelda, ma vist tahan rääkida. Tunnen oma rinnas suminat ja arvan, et mul vist leidub mõni sõna, võib-olla, ehkki ma pole kindel, kuidas neid järjekorda panna või mida need tähendavad, aga ma teen suu lahti…

Laua teises otsas hakkab Louisa kõnelema. Tema hääl on kähe ja mahlakas; bändi nimi, kus ta laulis, oli Loveless.

„Klaas.” Louisa korjab oma nõud kokku. Ta on valiv sööja, nokib siit-sealt ega jää kunagi kauaks lauda. „Klaasiga tegi. Meeleheitel tšempionide eine.” Neiu kehitab meile õlgu ja hõljub oma papptopsi ja plasttaldriku ja kahvellusikaga prügikasti suunas.

Algul tõmbub õhkkond laua ümber pingule, kui iga tüdruk oma lemmikvahenditele mõtleb ja neid meenutab. Seejärel pinge lahtub.

Isis hakkab uuesti sööma. „Eriti karm, Chuck.”

Naelutan pilgu läikivale makaronikuhjale, roheliste oakaunte hanereale, pruunikale õunakeediseloigule.

„Ma ei ole Chuck, Isis. Ma olen Charlie. Charlie Davis