Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 27

___

Sidemed võtab maha päevaõde Vinnie, mehe suured käed on kuresaapas ja metoodilised. Protseduuritoas on jahe ja väga puhas. Paber krõbiseb minu all, kui ma lauale istun. Silmitsen pikkade vatitikkudega klaaspurke, alkoholipudeleid, korralikult sildistatud sahtleid. Vinniel on valmis varutud hõbedane kandik, mis on täis kääre, pintsette, tange ja salve.

Mees ootab, enne kui hakkab minu käsivartelt sidemeid ära koorima. „Tahad kedagi veel siia? Doktor Stinson saab veerand tunni pärast rühmaga ühele poole.” Ta peab silmas Casperit.

Ta kingib mulle oma erilise naeratuse, suu kõrvuni, nii et kõik hambad paistavad. Iga hammas on kuldses raamis justkui maal või foto. Mul tekib äkki kiusatus tema säravaid hambaid katsuda.

Vinnie hakkab naerma. „Sulle meeldivad mu ilusad hambad? Niisuguse naeratuse hankimine läks päris palju maksma, aga see läks ka päris palju maksma, et endale niisugust naeratust hankida, saad aru. Tahad siis arsti või ei taha?”

Raputan pead: ei.

„Jah, õigus kah. Sa oled kange tüdruk, Davis.”

Ta kerib marlisideme ettevaatlikult mõlema käsivarre ümbert lahti. Tõmbab pikad plaastrid minu vasakult käsivarrelt ära. Tõmbab pikad plaastrid minu paremalt käsivarrelt ära. Kostab pehme märg plots, kui ta need metallist prügikorvi viskab. Mu süda hakkab pisut kiiremini lööma. Ma ei vaata veel ennast.

Vinnie kummardub lähemale, kui haavaklambreid lõiketangidega sikutab ja läbi kaksab. Ta lõhnab ühtaegu siidiselt ja rabedalt, juukseõli ja kohvi järele. Vahin nii pingsalt laetulesid, et silme ette tekivad tumedad pilved. Ühel laetahvlil on neerukujuline plekk, sama värvi kui liiga kaua pannil kuumutatud või.

„Ega sul valus ei ole?” küsib mees. „Ma teen nii tasakesi, kui saan, sõps.”

Kostab veesolinat. Vinnie peseb käsi. Tõstan käsivarred üles.

Need on pikast sidemete all olekust valkjad ja krimpsus. Keeran käed ringi ja vaatan punaseid köiesarnaseid arme, mis voolavad kui jõgi minu randmetest küünarnukkideni. Puudutan neid õrnalt. Vinnie ümiseb laulda. Viisijupp on lõbus, rütmikas.

Olen tema jaoks lihtsalt järjekordne päev, järjekordne kole tüdruk.

„Okei?” Mees hõõrub salvi pihkudesse ja tõstab käed üles.

Uute armide alt paistavad vanad. Minu armid on justkui kopratamm. Kobras kuhjab aina uusi oksi ja roikaid vanadele otsa.

Noogutan Vinniele. Salv on mehe kätel soojaks läinud ja tundub mu naha vastas hea.

Kui ma end esimest korda lõikusin, tuli parim koht kõige lõpus: haava pühkimine vatitupsuga, hoolikas kuivatamine, igapidi uurimine, käsivars kaitsvalt vastu kõhtu surutud. Kuss-kuss.

Ma lõigun sellepärast, et ei tule toime. Niisama lihtne see ongi. Maailm muutub ookeaniks, ookean uhab minust üle, veemüha on kurdistav, vesi uputab mu südame, minu paanika kasvab sama suureks kui planeedid. Mul on vaja kergendust, mul on vaja endale rohkem haiget teha, kui maailm mulle teha saab, ja hiljem saan ma ennast lohutada.

Kuss-kuss.

Casper ütles meile: „See on loogikavastane, eks ole? Et sul on siis parem olla, kui sa endale haiget teed. Et iseendale valu tegemine vabastab sind valust.”

Probleem tuleb pärast.

Näiteks see, mis praegu toimub. Uued armid, uued kahjustused. Nõiaring: uued armid = uus häbi = uus valu.

Vinnie kätepesusolin toob mind hetkesse tagasi.

Oma naha nägemisest hakkab mul kõhus keerama.

Mees pöördub: „Teine raund. Oled kindel, et sa ei taha kedagi siia juurde?”

Raputan pead ja ta viskab mulle lina, käsib mul läbivaatuslaua juurde tagasi vudida, annab käega märku lühkarid jalast ära võtta. Teen seda kähku lina varjus, hing kinni, lina tihkelt ümber lihtsa aluspesu keeratud. Paljad reied lähevad jahedas toas kananahale.

Ega ma vist ei karda Vinniet, küll aga jälgin hoolega mehe käte liikumist, lasen igaks juhuks tänavatundel pinnale tõusta. Kui ma väike olin ja magada ei saanud, hõõrusin voodilina pöidla ja nimetissõrme vahel. Teen seda praegugi oma aluspükstega, pehmete roosade aluspükstega, mis on tuttuued, väikese sedeliga minu kitsale voodile jäetud. Neid on seitse paari, üks igaks nädalapäevaks. Ilma aukudeta, ilma plekkideta, lõhnasid kilekoti järele, millega need toodi, mitte lebra ja kuse ja mensuvere järele. Kui ma aluspükstele mõtlen, puhast puuvilla sõrmede vahel tunnen, nihkub minus midagi paigast, justkui läheksid kivid hunnikus liikvele, kui üks vahelt ära võetakse, ägin, paikasettimine, väljahingamine…

„Õde. Ava. Ostis. Mulle. Need. Aluspüksid.”

Ma ei tea, miks ma seda sosistan. Ma ei tea, kust see tuli. Ma ei tea, miks sõnad just praegu kuju võtsid, ma ei tea, miks just need sõnad. Mu hääl on kauasest vaikimisest käre. Krooksun nagu konn. See on pikk lause, esimene kes teab kui mitme päeva jooksul, ja ma tean, et Vinnie paneb selle kohusetundlikult kirja: C. Davis ütles täislause, kui tema sidemeid ära võeti. C. Davis rääkis sellest, et tal ei ole aluspesu. Patsient ei räägi tavaliselt omal algatusel; valikuline mutism.

„See oli temast väga kena. Kas sa talle aitäh ütlesid?”

Raputan pead.

Kui ma ennast pööningul lõikusin, oli mul seljas T-särk ja aluspesu, jalas sokid ja saapad. Verd oli nii palju, et Evan ja Dump ei teadnud, mida teha. Nad keerasid mind voodilinasse.

„Sa peaksid talle aitäh ütlema.”

Tulin Creeleysse haiglasärgis ja toasussides. Õde Ava hankis mulle riided. Õde Ava ostis mulle tuttuued aluspüksid.

Peaksin teda tänama.

Minu reitel olnud marliside ja plaastrid meenutavad määrdunud serpentiine, kui Vinnie need üles tõstab ja prügikorvi viskab. Ta sikutab ja kaksab lõiketangidega.

Sama lugu nagu kätega: haavaklambrite eemaldamine ei ole valus, aga mu nahk tuikab, torgib, kui ta tangidega sidemeid kaksab.

Mind tabab uus vahk, kuid seekord mälestus sellest, mis tunne on lõigata, ja kõvasti lõigata. See, kuidas tuleb klaasi sisse lükata, sügavale, ühe hooga, et nahka katki teha, ja siis tõmmata, raevukalt tõmmata, et tekiks jõgi, millesse juba tasub uppuda.

Oi, niisugust jõge on valus teha. Valu on terav ja hägune ühekorraga; eesriie läheb silme ees lahti ja kinni; sa pahvid ninast õhku nagu pull.

See on sitaks valus-valus-valus. Aga kui verd juba tuleb, on kõik soojem ja rahulikum.

Vinnie tabab mu pilgu. Ma hingan liiga kiiresti. Ta saab aru, mis toimub.

„Valmis.” Mees jälgib mind hoolikalt, kui ma istuli tõusen. Habras paber käriseb minu all.

Redelid. Minu reitel olevad armid on nagu redelipulgad. Põnts-põnts-põnts, kui ma sõrmedega põlvedest reite ülaosani tõmban. Vinnie salvised käed on minu valkja naha taustal väga tumedad. See tundub hea. Kui ta on mu reitega ühele poole saanud, annab ta mulle käega märku lühikesed püksid üles tõmmata ja ulatab mulle sinivalge salvituubi. „Seda paned kaks korda päevas peale. Nüüd, kui õhku saab, hakkab räigelt kihelema. Kisub kokku ja torgib.”

Surun tuubi rinnale. Tunnen ikka veel mehe käsi oma jalgadel, tema õrnu sõrmi oma inetuse vastas. Tahaksin justkui tema käsi tagasi, võib-olla seekord enda ümber kaarduma. Võib-olla õige kergelt minule toetuma, nii et mu pea saaks nagu tema vastu vajuda ja ma võiksin veidi aega lihtsalt niimoodi olla, teda sisse hingata, niisama, südamelöök, südamelöök, südamelöök, nagu isaga. Surve paisub mu silmade taga.

Pühin nägu, panemata käte värinat millekski. Kuum. Mu keha lööb kuumama. Mul tuleb hirm peale. Vinnie köhatab.

„Teised on käsitöös, sõps. Tahad, saadan su sinna?”

„Tuppa.” Surun sooja tuubi vastu rinda. „Tuppa.”

Vinnie paistab kurb. „Okei, põnn. Okei.”

Louisat ei ole meie toas. Nad on kõik käsitöös, liimiste jäätisepulkade, nööbi- ja niidikottide, sädelevate tähekleepsupatakate kohal kummargil.

Mu silmad jooksevad maruliselt vett ja ma peidan pea patja, et keegi mind ei kuuleks. Mu keha on haavadest nii-nii hell. Tahan Ellist, seda Ellist, kes tupsutaks mu sisselõikeid ja varastaks isa tagant veini, et me saaksime seltsis tema toas nutta, pudelist rüübata ja muusikat kuulata, vaadata, kuidas päikesesüsteemikujuline öölamp laes ringi käib ja hiilgab. Sest kui sul on valus ja keegi sind armastab, siis peaks ta sind ju aitama, onju? Kui sul on valus ja keegi sind armastab, siis suudleb ta sind õrnalt, tõstab sulle pudeli suu juurde, silitab sõrmedega su juukseid, onju? Ma mõtlen nii ratsionaalselt, et Casper oleks selle üle uhke.

Olen majas, mis on tulvil tüdrukuid, kes on tulvil igatsust, ja mina ei taha ühtegi neist. Tahan seda, keda ma ei saa, seda, kes enam kunagi tagasi ei tule.