Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 28

___

Kuhu ma nad panen, need surnud, need elavad, need inimesed, kes hõljuvad mu ümber nagu kummitused? Ükskord ütles Ellis: „Sa olid liiga väike, kui isast ilma jäid.”

Natuke üle aasta tagasi nuttis Mikey telefoni otsas: „Ta ei lõikunud kunagi, see ei olnud tema rida. Miks ta lõikus? Sa olid sealsamas.” Aga Mikey oli paljude miilide ja osariikide kaugusel kolledžis ega teadnud, mis oli minu ja Ellise vahel toimunud. See oli viimane kord, kui me temaga rääkisime; pärast seda olin ma tänaval ja muutusin ka ise kummituseks.

Mu ema on elus, aga temagi on kummitus, tema aukuvajunud silmad jälgivad mind eemalt, tema keha on täiesti liikumatu.

Nii palju on inimesi, kes enam kunagi tagasi ei tule.