Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 3

Esimest korda käisin K hotellis 2005. aasta detsembris, et kohtuda Austraaliast pärit kosmeetikakooli tudengi Schapelle Corbyga. Kahekümne seitsme aastane naine oli saanud tuntuks üle kogu Austraalia, kui võeti Balil Denpasari lennujaamas kinni padjasuuruse, 4,2 kg kaaluva marihuaanapakiga lainelauakotis. Telekaamerad jäädvustasid tema haprust, ilu ja siiraid emotsioone iga kord, kui teda K hotellist kohtusse viidi. Ta vandus, et on süütu, samal ajal vaidles avalikkus tuliselt selle üle, kas ta oli ise pannud uimastid oma kotti või mitte; küsitluste tulemused kõikusid, aga poolehoid talle kasvas kohtuotsuse päeva lähenedes jõudsalt. Kõik suuremad Austraalia telekanalid tegid Balilt otseülekande, baarides ja ostukeskustes olid üleval suured ekraanid, mille ette kogunes kohtuotsust ootama palju rahvast. Inimesed jagasid Schapelle’i valu, nägid suures plaanis tema võbisevat alahuult, värisevaid käsi, higipärleid otsaesisel – ja piina tema silmis, kui kohtunik mõistis naise kahekümneks aastaks Indoneesia vanglasse. Kohtuotsus oli paljudele šokk.

Paar kuud hiljem hakkasin kirjutama tema biograafiat „Elu ilma homseta“. Tundsin end K hotelli sisenedes, valvurite ja vangide seas esialgu väga ebakindlalt – atmosfäär oli pinev, ootamatult nagu välk selgest taevast tormas minust mööda üks vang, kes jälitas teist, tool pea kohal… Paar meetrit eespool nõjatus vastu seina ülisuurte roosade päikeseprillidega tütarlaps, kelle eeldasin olevat külastaja. Vaatasin veel kord. See oli Schapelle – laitmatu välimusega, mõjudes robustses vanglamiljöös tulnukana teiselt planeedilt.

Samal hommikul alustasime kaks korda päevas toimuvate intervjuudega, töö kestis mitu kuud. Ei võtnud kuigi kaua aega, et saada tuttavaks Kerobokani vangla kõigi asukatega. Valvuritel käisid neelud suitsupaki ja meesteajakirja Penthouse järele, vangid, sealhulgas kaks mõrtsukat, soovisid mu telefoninumbrit loa jaoks, mis lubas neil laupäeviti vanglast lahkuda – nõnda vastutanuks mina nende naasmise eest. Paljud asjad, mis mind algul hämmastasid, muutusid kiiresti tavaliseks – näiteks see, et vangid olid “uksehoidjateks” ja käisid vanglast vabalt sisse ja välja.

Minu külaskäikude ajal lõid kinnipeetavad enamjaolt niisama aega surnuks, olid purjus ja pilves ning käisid aeg-ajalt meie juures istumas. Mõistsin peagi, et inimese üle ei saa otsustada pelgalt tema kuritegude järgi. Üks indoneeslasest vang käis minuga sageli juttu ajamas. Kui küsisin, mille eest ta kinni istub, vastas ta vaikselt: „Mõrva.“ Ta tundus tore, üldsegi mitte ohtlik. Hiljem juhtusime nägema, kuidas ta kavatses ühele teisele mehele kallale minna ega teinud seda vaid seetõttu, et märkas meid pealt vaatamas. Aga minu suhtes käitus ta rüütellikult, pakkudes mulle tuge ja abi. Vahel, kui olin parasjagu K hotellist lahkumas ja tema tuli kohalikust jõusaalist, kutsus ta mulle oma telefoniga takso ning vestles minuga, kuni see kohale jõudis. Pärast seda, kui valla pääsesid kuulujutud Bali Üheksa kohta (heroiinikaubitsejate sündikaat, millesse kuulus kaheksa meest ja üks naine Austraaliast), passis üks ajakirjanik mitu tundi vanglavärava taga, nii et ma ei saanud lahkuda – ma ei tahtnud end paljastada, raamat oli tol hetkel veel saladus. Kuigi külastusaeg oli läbi, viis seesama indoneeslasest mõrtsukas mind ühte kabinetti, istusime seal ja rääkisime juttu ning ta käis iga paarikümne minuti tagant vaatamas, kas ajakirjanik on ära läinud. Kui õhk oli puhas, kutsus mees takso ja saatis mu välja. Kõlab kummaliselt, aga vanglas oli just tapjatel ja mõrvaritel sageli teistest vangidest rohkem õigusi.

Galantsed mõrtsukatest uksehoidjad oli üks põhjus, miks me andsime Schapelle’i raamatus vanglale nimeks Hotell K. Tenniseväljakute, hoolitsetud aedade, pöetud muru, hindu templite ja rohelise sportimisalaga vangla meenutas esmapilgul pigem odavat hotelli. Külastusajal käisid vangid ringi nagu võõrustajad, müüsid jooke ja omaküpsetatud kooke ning jagasid 5000 ruupia (70 sendi) eest õlgmatte, millel istuda. Vangla territoorium laius neljal hektaril Bali parimas kinnisvara- ja turismipiirkonnas Kutas ning seda ümbritsesid esmaklassilised hotellid ja villad.

Raha eest sai siingi osta mitmesuguseid lisahüvesid, näiteks toateenindust – täpselt nagu hotellis. Kinnipeetavad andsid valvuritele raha, et need tooksid kongi pitsat ja narkootikume, toimetaksid kohale prostituudi või lubaksid neil päeval randa minna – kuulsad vangid nagu Schapelle said seda luksust muidugi harva maitsta. Nagu teisteski hotellides, kindlustas lisaraha siingi parema toa. Kui politsei oli hirmutanud Schapelle’i juttudega vägistamisest, maksis naine 100 dollarit, et saada tuppa, mis poleks ülerahvastatud ega täis agressiivseid lesbisid. Üks tüüp Californiast maksis valvuritele parema toa eest 950 dollarit – tõstes hinna järgmiste meesvangide jaoks ülikõrgeks –, et vältida ühiskongi, kuhu oli pressitud kuni kakskümmend viis meest. Vanglast sai hotell Kerobokan, kuhu “kirjutatakse” sisse ja välja lääne inimesi kogu maailmast, kellest enamik üritab meeleheitlikult ära osta kohtunikke ja süüdistajaid, et oma aega hotellis lühendada.

Ma harjusin K hotellis külastajana viibima, kuid tundsin pärast iga käiku tungivat vajadust duši alla minna. Omamoodi lummav oli see pöörane maailm täis uimasteid, seksi ja hasartmänge, pedofiilid, sarimõrvarid ning vägistajad külg külje kõrval kaardihaide, pisisulide ja õnnetute turistidega, kes olid jäänud klubis vahele paari ecstasy-tabletiga taskus. Mind huvitas küsimus, mida K hotellis veedetud aeg inimestega teeb, kuidas nad tulevad toime sellega, et on viisteist tundi päevas suletud pisikesse kongi, millega täidetakse venivaid tunde. Nõnda sündiski idee kirjutada raamat “Hotell K”. Tahtsin jutustada selle vangla loo.

Lendasin Indoneesiasse 2008. aasta jaanuaris ning veetsin järgmised kaheksateist kuud, rääkides K hotelli asukatega – nii endiste kui praeguste vangidega, kellest osa viibib täna mujal vanglates üle Indoneesia, osa on vabaks saanud ja paljud taas trellide taha sattunud. See oli uskumatu seiklus. Vestlesin elust K hotellis umbes saja inimesega, kelle hulgas oli nii tapjaid, narkobosse, pisisulisid, jõuguliikmeid, rahvusvahelise kaliibriga narkoparuneid kui ka vangivalvureid.

Et saada asjadest võimalikult objektiivset pilti, palusin ühest ja samast juhtumist rääkida mitmel vangil. Need lood klappisid peaaegu alati. Rääkijatel polnud vaja midagi ilustada, tõde oli piisavalt kujukas ning šokeeriv. Oli kindlaid lugusid, mida räägiti spontaanselt, mis kajasid inimestes sügavalt ja valulikult vastu – enamasti kõnelesid need sellest, kuidas lääne inimesi halastamatult peksti, kuidas nad üritasid põgeneda või võtsid üledoosi. Oli selge, et see võinuks juhtuda neist igaühega.

Et lugude autentsust tõestada, veetsin nädalaid ajalehe Bali Post kontoris Denpasaris, sirvides sealsetes räpastes arhiiviruumides läbi sadu Denposti ja Bali Posti numbreid. Tolmustes kontoriruumides sattusime koos balilasest abilisega kullasoonele – leidsin artiklid nende juttude kohta, mida mulle vanglas räägiti, mis kinnitas mu usku vanglaallikatesse veelgi.

Enamik inimestest, keda kõnetasin, jutustas meelsasti oma loo. Nende jaoks, kes vanglas viibisid, pakkus rääkimine vaheldust ja andis uue tuttava, kellega oma kogemusi jagada. Sageli viis intervjuu ühe vangiga mind järgmise juurde. Paari inimese leidmine võttis aega, kuna nad olid viidud K hotellist üle mõnda teise Indoneesia vanglasse. Veetsin nädalaid, reisides islamimeelse Jaava saare kaugematesse nurkadesse ja Jakartasse, et kohtuda K hotelli endiste asukatega. Mul õnnestus peaaegu alati smuugeldada sisse ka diktofon, et vestlusi lindistada. Rääkisin selle raamatu peategelastega põhjalikult mitmeid päevi, sageli tuli intervjuusid täiendada veel teist, kolmandat või isegi neljandat korda.

Üks vanglatest, mida külastasin, asus Nusakambangani saarel Jaava lääneranniku lähedal ja seal hoiti Bali pommirünnakute terroriste. Esimest korda jõudsin sinna vahetult enne seda, kui nad hukati. Cilicapi väikeses sadamas passisid ajakirjanikud terroristide pereliikmeid, kes siirdusid puupaatides saarele surmamõistetutega hüvasti jätma. Ronisin ajakirjanikke vältides vanasse mootorpaati, mis oli täis tavalisi külastajaid, mootorrattaid ja tööle minevaid vangivalvureid. Teekond saarele kestis umbes kümme minutit.

Palkasin endaga kaasa ühe kohaliku, Agungi-nimelise mehe. Agung ei rääkinud inglise keelt, küll aga oli tal mootorratas ning ta teadis, kuhu ma minna soovin. Maabudes pidin kohe esimeses politsei kontrollpunktis näitama oma passi ja ametlikke pabereid, seejärel ronisin mootorrattale Agungi selja taha ning me sõitsime veeäärsel asfaltteel teise kontrollpunktini, kus pidin jälle hulgale politseinikele passi nina alla toppima. Nood olid üldjoontes ülevoolavalt heatahtlikud, sobrasid kiiresti mu toidukotid läbi ning näitasid šokolaaditahvleid ja suitsupakke nähes ilmekalt välja soovi neid omale saada. Andsin neile paar pakki suitsu, seejärel võtsime Agungiga järsult kohalt. Olime teel enamasti üksi, kui välja arvata mõni lehm või kohalik, kes ajas karja üle tee. Sel saarel ei ole midagi peale paari töölismaja ning seitsme kinnise vangla, mis asuvad kõik rannikuäärse tee ääres. Agung näitas mulle vanglat, kus hoiti terroriste, seejärel möödusime veel paarist hoonest ning jõudsime lõpuks meestevanglasse, kus peeti kinni minu intervjueeritavaid.

Üks neist tegi mulle vanglas ringkäigu, näidates väikest poodi, jõusaali, hindu templit, kus preester parasjagu talitust pidas, ning kristlikku kirikut, kus viibis noor nägus brasiillane, võluv ja mahehäälne. Mees küsis, millisest Austraalia osast ma täpselt pärit olen. Teda näis vaevavat masendus, silmade all olid tohutud mustad rõngad. Ta oli terve hommiku nutnud, nagu ka kõikidel eelnevatel päevadel. Ta oli surmamõistetu. Paar kuud varem oli ta end põlema süüdanud, et pikaks veninud piin lõpetada. Tema elu oli – nagu teistelgi teda ümbritsevatel – ootamismäng, millal kaheteistmeheline laskekomando päästikule vajutab.

Jakartast põhja pool asuvas Cipinangi vanglas külastasin üht meest samuti mitu korda. Austriast pärit kinnipeetu Thomas Borsitzki rääkis hea meelega elust Kerobokanis, tehes nimekirja rohkem kui viiekümnest võimalikust jututeemast. Nagu paljud teisedki, kirjutas ta mulle lehekülgede kaupa oma kogemustest. Cipinangi sisenemine oli kallis – märksa kallim kui kõik ülejäänud vanglad, mida külastasin. Valvurid nõudsid Thomaselt 200 000 ruupiat (27 dollarit), et ta võiks välja tulla, minult 50 000 ruupiat (7 dollarit), et saaksin temaga näost näkku rääkida, veel pidin maksma 10 000 ruupiat vangidele (1,3 dollarit), kes Thomase tagasi kongi viisid. Lisaks pidin andma 50 000 ruupiat (7 dollarit) ühele teisele vangile, kes lihtsalt kõndis arveraamatuga ringi. Nii et kaks külastust päevas läksid mulle maksma peaaegu 85 dollarit.

Ükski vang ei küsinud minult oma lugude eest raha. Viisin neile süüa, hügieenitarbeid ja raamatuid või siis riideid Thomase vastsündinule – laps eostati eelvangistuse ajal, mil ta jagas kongi oma naisega. Thomas sai süüdistuse narkootikumidega kaubitsemises. Viisin talle ka desinfitseerimisvahendit ja antibakteriaalset seepi haavade ja vigastuste jaoks. Paari päeva pärast märkasin, et vigastused paranevad, aga kui mõni aeg hiljem naasin, oli ta nahk jälle vermeis.

Enamikul kinnipeetuist oli juba üksnes külastuse üle hea meel. Üks Nusakambangani vang rääkis, et ehtsa naeru kuulmine on „parem kui seks“, sest see on nii haruldane – surmamõistetutel pole just palju, mille üle rõõmustada.

Mõistan nüüd, kui väärtuslik on siiras naer, see on imeline. Isegi naeratus on siin väga haruldane. Naer on hindamatu.

– Kinnipeetav

Vangil, keda kohtasin ühes Ida-Jaava vanglas, oli kahe aasta jooksul olnud peale minu vaid üks külaline. Kuna tal oli palju aega, kirjutas ta mulle oma elust K hotellis mitmeid lehekülgi.

Mitu korda kohtusin mehega, kes lasti hiljuti vanglast välja. Vangi pandi ta sellepärast, et raius inimesel matšeetega pea otsast. Kohtusin tema tütardega ja ta käis mu Bali korteris lõunal. Saidin oli vastuoluline inimene, kes oli veetnud K hotellis mitmeid aastaid. Lugude jutustamist nautides seletas ta innukalt, kuidas paljud vangid ja valvurid teda kartsid. Kui uurisin, miks tal teiste üle selline võim oli, tõmbas ta nimetissõrmega üle kõri ja naeris. Ta oli olnud üks K hotelli mõjukamaid vange, kes tõusis kõrgesse pemuka-seisusse – vastutas ja juhtis teisi kinnipeetavaid.

Informatsiooniallikateks said ka vangivalvurid. Käisin mitmeid kordi ühe kõrgel positsioonil vangivalvuriga väljas lõunasöögil või baaris. Ta nautis vanglalugude rääkimist, jutustas naerdes ilusa uue transvestiidi ümber lipitsevatest ja temaga suudlevatest valvuritest, näitas telefonist isegi tema pilti, samuti pilte uimastikogustest, mis olid vangidelt konfiskeeritud. Kord, kui olime väljas, helistas ta paarile vangile mobiilile ja lasi mul nendega rääkida. See näitas, kui vabalt tegid valvurid vangidega koostööd.

Alates 2005. aastast, kui hakkasin kirjutama „Elu ilma homseta“, olen veetnud K hotellis sadu tunde, näinud vägivalda, uimastite müümist, ohjeldamatut seksi. Ühel külastusel istusin kitsas koridoris ja minu vastas oli vastsündinuga paar – laps oli kahtlemata vanglas eostatud. Mees hoidis imikut oma kubeme ees, varjamaks, et naine teda samal ajal rahuldas. Õlgmatid, millel istusime, olid sagedasti spermaplekilised, nägin lääne mehi oma naiskülalisi suudlemas, ise narkost täiesti segi. Üks mees Bali Üheksast oli oma kihlatuga ühemõtteliselt põimunud, tema ema istus sealsamas nende kõrval. Polnud ebatavaline näha tüdrukuid meestel kaksiratsi süles edasi-tagasi visklemas. Nägi välja nagu seks, mida see ka oli.

Külastusruumi kuumal betoonpõrandal kohtasin ka Ronnie Ramsay’d. Tal oli sama jurist, kes Schapelle Corbyl, ja nad soovisid, et ma kirjutaksin Ronnie’st Inglismaa ajalehte loo. Enamiku ajast kritiseeris Ronnie tigedalt oma multimiljonärist venda, peakokk Gordon Ramsay’d, ja rääkis halvustavaid lugusid tema armukesest. Ronnie nägi haiglane välja, aga oli sõbralik ning tänulik jookide ja kehakinnituse eest, mida temaga jagasin.

K hotell huvitab mind ja teeb seda ka teistega – vanglast on saanud turistide jaoks Bali oluline vaatamisväärsus. Alailma palutakse taksojuhte vanglast mööda sõita – lihtsalt väike kõrvalepõige teel randa või massaaži. Mõned seisavad sissepääsu juures ja pildistavad, teised söandavad ka sisse astuda. Turistide lõputu vooluga siseneb nii mikrominiseelikutes tüdrukuid kui ka sülelastega perekondi, kes maksavad 5000-ruupiase tasu (70 senti) – kergeusklikud palju rohkem –, et käia vanglas, kohtuda Schapelle’i või mõne inimesega Bali Üheksast või vaadata niisama lõbu pärast ringi.

K hotell võib tunduda külastamiseks turvaline koht, kuna tegemist on Baliga. Vangla teeb osavalt suhtekorralduslikke trikke, propageerimaks end inimliku asutusena: avab väravad kaameratele ja ajakirjanikele, et näidata midagi tenniseturniiri sarnast, vangide koreograafilist etteastet iseseisvuspäeval või Schapelle Corbyt, kes räägib unistusest avada trellide taga ilusalong – andes sellega vanglale sõbraliku naabritüdruku ilme. Välismaailmale võib see ju nii paista, kuid igapäevane elu on K hotellis hoopis midagi muud. Tegemist on kinnise vanglaga, mille ülerahvastatud pinnal liiguvad ka Indoneesia hirmsaimad psühhopaadid ja sadistlikud kurjategijad. See on koht, mis võib muuta inimese täiesti tuimaks ja röövida temalt mõistuse. Neli aastat tagasi kirjeldas Schapelle raamatus „Elu ilma homseta“ vanglat prügimäena, mis sööb hinge seest.

Praegu olen ma tühi, eksinud ja tuim. Varem oli minu sees värske ja puhas sädelus, mis paistis välja mu silmadest ja kostis naerust. Ma ei kartnud peeglisse vaadata, teadsin, kes olen, ja ei kahelnud selles. Nüüd, kaks aastat pärast saatuslikku kuupäeva ja korduvaid hoope, näen peeglis iseenda segadusseajavat ja kauget heiastust. Mu nägu on tuhm, silmad ei kõnele enam – need on elutud, otsekui oleks mu hing kuivanud. Kuhu ma kadusin, kuhu lähen? Tunnen, kuidas kaotan järk-järgult selle tuuma, mis teeb minust minu. See on kummaline ja teeb kirjeldamatult haiget, kui näed peeglisse vaadates oma silmades kustuvat hinge.

– Schapelle Corby „Elu ilma homseta“

Nüüd, kuus aastat pärast K hotelli saabumist, on Schapelle’i säde veelgi enam tuhmunud. Ta habras reaalsustaju kõigub, sageli uitab ta uimaselt ringi, depressiooni- ja psühhoosiravimeid kurguni täis topitud. Ta pere kardab, et Schapelle sureb vanglas. Ta on näinud nii palju õudust, et on end “välja lülitanud”. Leides ühel hommikul end üles poonud vangi, ei reageerinud ta peaaegu üldse. Kohtusime varsti pärast seda, ta oli täiesti rahulik. See ajas judinad peale. Elu K hotellis on teda tundmatuseni muutnud. Peaaegu kõik läänest pärit inimesed, kellega olen seal vestelnud, ütlevad: see on õudusunenägu, mis juhtub ilmsi ja sööb sind seestpoolt, kuni kogu sinu endine olemus lihtsalt haihtub.

„Hotell K“ maalib värvika pildi selle asutuse igapäevaelust, mida üks vang kirjeldas kui „järkjärgulist tapaprotsessi“. K hotelli seinad räägivad mõrvadest, enesetappudest, põgenemistest, peksmistest, õelatest jõukudest, metsikust seksist ja narkootikumidest. „Hotell K“ paljastab vangla tõelise olemuse – see on koht, mis murrab inimese maha ja hävitab aegamööda igasuguse elutahte.

Nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud, see on hullumeelne. Sa oled surnud, kuigi hingad – ja tahad end lihtsalt täis juua, et mõtteid siit eemale viia.

– Mick, austraallasest vang

Olin nendest müüridest palju kordi mööda sõitnud, aga poleks iial aimanud, mis siin sees toimub. See on palju hullem, kui eales oskasin ette kujutada.

– Ruggiero, brasiillasest vang