Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 5

Inimesed ei kujuta ette, mis toimub Kerobokani seinte vahel.

– Ruggiero, brasiillasest vang

See on vaimuhaigete laager. Siin ei saa keegi paremaks, ainult halvemaks.

– Mick, austraallasest vang

Thomas, narkodiiler Austriast, oli oma Bali suvilas telefoni põrandale pillanud, kui sõber teatas autoraadiost kuuldud uudistest, et Denpasari lennujaamas Balil jäi üks mees vahele kahe kilo heroiiniga. Thomas võttis kiiresti kõne oma varustajale Bangkokis: „Kas meie tüübi nimi on Aptu Galang?“

„Jah.“

„Bangladeshlane?“ oli ta küsinud, lootes kõigest hingest, et mitte.

„Jah.“

„Persses,“ vandus Thomas. „Ta jäi lennujaamas vahele.“

Algas võidujooks ajaga, kontakt Bangkokis pidi kähku tegutsema. Ta oligi kiiresti Bangkoki hotelli peauksest välja kõndinud ning haihtunud, jättes maha vaid võltsdokumendi.

Veel oli Thomasel Balil turvaline, ta oli endiselt nähtamatu. Nad olid järginud kõiki reegleid, jaganud osapooltele võimalikult vähe informatsiooni, hoidnud võrgustiku saladuses ja kindlustanud, et bangladeshlane teadis väga vähe. Kui kuller pidi politseiga vestlema, mis oli tõenäoline, ei osanud ta ilmselt midagi paljastada. Ta ei teadnud ühtegi nime, tundis vaid anonüümseid tegelasi ning üht kohtumispaika – tuba ühes Bangkoki mahajäetud hotellis, kust oli mitu tundi varem võtnud heroiinilaadungi ja lennukipileti.

Kulleri teadmatus oli nende turvalisuse tagatis, kõik olid kaitstud. Kui mees läbinuks Bali tolli turvaliselt, oleks ta registreerinud end Kutas suvalisse odavasse hotelli, teatanud Bangkoki kontaktile hotelli nime ja jäänud ootama. Bangkoki kontakt oleks helistanud Thomasele ja andnud talle andmed, tema oleks toonud uimastid ära ja maksnud poisile 400 dollarit kulleritasu.

Nad olid pääsenud väga napilt. Thomas oli küll kaotanud kaks kilo heroiini, aga see oli siiski vedamine. Teda oli politsei küüsist päästnud vaid tõik, et sõber juhtus raadiot kuulama. Kindlasti oli politsei käskinud Aptul helistada Bangkoki kontaktile ning öelda hotelli nimi, et uimastite vastuvõtja Balil lõksu püüda – ja Thomas oleks lõksu jalutanud. Seekord oli tema jõudnud operatsiooni katkestada ja kindlustada, et poisi kõnedele ei vastatud. Telefon jäigi Bangkoki tühjas hotellitoas helisema.

Nagu mängurite puhul ikka, ei olnud toonane napp pääsemine Thomast peatanud – talle meeldis riskeerida. Ta mängis oma elu ja vabadusega teadlikult, uimastimüük oli tema töö. Thomas teadis, et šansid olid tema kasuks seni, kuni meeskonna iga liige täitis oma osa korralikult. Tookord oli kahekümneaastane bangladeshlane neid alt vedanud – ta oli sattunud paanikasse ja äratanud kahtlust, kõndides läbi diplomaatide värava, vältimaks pagasi läbiotsimist. See oli algaja viga – vilunult pakitud heroiin oleks rutiinse pagasikontrolli takistusteta läbinud, aga nüüd puistati tema kotid põhjalikult läbi.

See oli aastal 1991 – enne seda, kui Indoneesias hakati inimesi narkosüüdistuse puhul surma mõistma. Aptu Galang sai siiski kõva karistuse, ta määrati kahekümneks aastaks trellide taha. Õigussüsteem halastas vaid neile, kes jaksasid autoriteetidele pistist anda. Poisil raha polnud, tema anonüümne ülemus Thomas aga poleks kuidagi saanud kohtusse raha sokutada, riskimata sattuda K hotelli koos Aptuga.

Kas ma tundsin talle kaasa? Jah, muidugi. Kahju, et nii juhtus, aga ma ei saanud midagi parata. Ma ei saa teda aidata. Tal ei olnud ka raha – olnuks tal raha, võinuks ta saada kõigest kümme aastat. Aga mina ei saanud minna politseisse ega kohtusse.

– Thomas

Uimastimaailmas on igaüks väljas enda eest, seda taipas Thomas üsna varakult. Ka tema jäi ühel päeval vahele ja pidi järgnema kuller Aptule K hotelli.

Kolme või nelja kuu pärast said nad mu Balil kätte. Kohtusin vanglas kulleripoisiga. Tema ei teadnud, kes mina olen, ja ka mina nägin teda esimest korda. Ma ei teadnud, kes ta on, aga kui kuulsin nime Aptu, mõistsin – see on minu poiss. Ta taipas, et mina olin olnud ta ülemus. Sellest polnud hullu, kuigi vahel meeldis talle laiutada ja karjuda: „Boss-Thomas!“ Ma hõikasin siis vastu: „Jää vait, ära lõksuta nii palju lõugu, lollakas.“ Ta polnud pahane. Ta oli minuga sõbralik.

– Thomas

Thomas võeti vahele oma suvilas ühel kuumal pärastlõunal, kui ta diivanil telekat vaatas. Kõigpealt taoti tugevalt ukse pihta ning kui ta tõusis, et avama minna, oli rohkem kui tosin politseinikku juba ukse maha murdnud ja tormas tuppa. Nad karjusid ja vehkisid vihaselt automaatidega, hargnesid üle kogu maja ja lammutasid selle laiali – avasid kapid, lennutasid asjad põrandale, keerasid voodi tagurpidi ja sobrasid sahtlites. Thomast hoidsid kaks politseinikku seina ääres kinni, ta oli kõike pealt vaadanud, teades suurepäraselt, et tal oli jälle vedanud. Jõudnuks politsei kohale tund aega varem, leidnuks nad ta põrandalt pooleteistkilost heroiinisaadetist pakendamas. Ta oli asjaga valmis saanud ning viinud paki tavalise ettevaatusabinõuna lähedalasuvasse hoiupaika, naastes suvilasse vaid paar minutit enne reidi.

Politseile oli vihje andnud üks Thomase konkurentidest ning nood oli lootnud leida mitu kilo uimasteid. Keelekandmine oli rivaalide räpane taktika, et Thomas Bali heroiiniturult välja süüa. Politsei leidis suvila magamistoas asuva kapi põhjast kõigest kolmteist grammi heroiini. Thomas teadis, et seda oli piisavalt vähe, et saavutada kokkulepe ning pääseda kergelt.

Ta oli maksnud advokaadi kaudu süüdistajatele kolmkümmend miljonit ruupiat (21 500 dollarit) ning mõistetud vanglasse vaid kaheksaks kuuks. Arestimajas oli talt aga leitud veel gramm heroiini, mille Thomase tüdruksõber oli talle suitsetamiseks salaja kaasa toonud, nii et 25-aastase austerlase karistusele pandi otsa kaheksa lisakuud.

Kui Thomas üheksakümnendate algul K hotelli saabus, oli see täis roomajaid ja närilisi. Valvur viis ta muru pügavatest vangidest mööda betoonkongi, mida tal tuli jagada ühe kohalikuga. See oli tavaline urgas nelja betoonseina, plaaditud põranda, väikese trellitatud akna ja sitase paraskiga nurgas. Thomas märkas, et kongikaaslane oli ruumi ühte nurka voodi matkimiseks ajalehed laotanud, niisiis keris ta oma magamismati lahti vastasseina äärde. Pärast kaht kuud politsei kartseris betoonpõrandal paistsid tolle õhtu tingimused üsnagi luksuslikena.

Hotell Kerobokan, Bali suurim vangla, ehitati 1976. aastal kiiresti ja odavalt, asendamaks Denpasari vanglat, mis oli kaubanduskeskuse ehitamiseks maha lammutatud. Kehv ehituskvaliteet tähendas seda, et aastatega varises mitu K hotelli välisseina kokku, pakkudes vangidele lihtsat võimalust põgeneda. Kerobokan oli algselt mõeldud meestevanglaks, kuid siis ehitati sinna ka väike eraldatud sektsioon, kus kümnesse betoonkongi mahtus kuni kolmkümmend üheksa naist ja last. Hiljem kasutati seda ainult naiste ja transvestiitide jaoks.

Kui Thomas hotelli saabus, olid vangla kõik kolmsada kakskümmend kohta täis, paari aasta pärast – tänu üheksakümnendate lõpu uimastibuumile Balil – muutus vangla aga äärmuseni ülerahvastatuks. Seal oli alaliselt peaaegu tuhat kinnipeetavat, nii naiste- kui ka meestekorpus oli ametlikust mahust kolm korda rohkem täis topitud.

Thomase esimese vangistuse ajal polnud ruumiga veel kitsas, mees sai tihti kongis ka üksi olla. Ta veetis päevi oma õhukesel madratsil istudes ja mobiili teel narkotehinguid sooritades. Hoolimata konkurentide plaanist temast lahti saada, jätkas Thomas vanglas vabalt diileritööd: helistas varustajale Bangkokis, organiseeris heroiinisaadetisi suvalistesse odavatesse hotellidesse ning saatis oma tüdruksõbra neid ära tooma. Naine tõi korrapäraselt Thomasele vanglasse heroiini kasutamiseks ja müümiseks, peites selle oma tuppe. Neil oli Thomasega väljakujunenud kindel skeem: külastuse ajal läks naine käimlasse, võttis kilesse pakitud heroiini välja ning asetas paraski loputamiseks mõeldud plastikust kastruli sangale. Seejärel sisenes Thomas, võttis heroiinipakikese, toppis selle endale pärakusse ja viis kongi, ilma et keegi oleks märganud.

Hilisematel aastatel muutusid valvurid uimastite suhtes tolerantsemaks ning tegid meeleldi koostööd, toona ei olnud nad veel taibanud, kui tulusaks võib nende jaoks kujuneda K hotellis käiv narkoäri.

Ühel pärastlõunal jäi Thomase vetsuskäik silma valvur pak1 Belule, kes oli tuntud oma julmuse poolest – talle meeldis käia ringi ja jagada vangidele elektrilööke, irvitades, kui need püüdsid eest ära põigelda. Ta peatas Thomase tagasiteel kongi ja küsis uimasteid. „Mul ei ole, mul ei ole,“ valetas Thomas elektripiitsa eest ära hüpates. Pak Belu pani piitsa maha ja hakkas Thomast läbi otsima. Mehel oli seljas ainult särk, lühikesed püksid ning jalas plätud, seega lõppes otsimine ruttu. Pak Belu ei leidnud midagi – ta ei tulnud selle peale, et otsima pidanuks kehaõõnsustest.

Ei kulunud siiski kuigi kaua, kuni Thomas jäi vahele ja sai esimest korda tunda K hotelli karistuse karmust.

See juhtus siis, kui ta nõustus osutama väikese teene kohalikust vangile Wayanile. Heroiini polnud parajasti kusagilt saada ja Wayan palus Thomasel hankida seda nigeerlasest vangi Hurani käest, kes kohalikke vihkas ja keeldus neile müümast. Thomas tegi, nagu palutud. Kõik olnuks korras, kui hiigelsuur jaavalane Joko, kes istus kinni varguste ja vägivalla eest ning tahtis Wayanile kätte maksta, poleks teda heroiinisaagiga näinud. Joko eeldas, et Wayan ostis kraami Bali diilerilt Vassakilt, kes oli Jokole tol hommikul öelnud, et kaup on otsas. Joko arvas, et Vassak valetas talle ja eelistas Wayanit. Ärritunud jaavalane haaras heroiini Wayani sõrmede vahelt, viis turvaülema kätte ja kandis tema peale keelt.

Joko oli vihane, läks ülemuste juurde ja teatas: „Okei, ma sain selle Wayanilt.“ Ta ei teadnud, et tegelikult andsin selle Wayanile mina. Nood kutsusid tüübi kabinetti, peksid ta läbi ja küsisid: „Kellelt sa selle said?“ Tema ütles: „Thomaselt.“

– Thomas

Thomas kutsuti kabinetti ja kästi särk seljast võtta, seejärel peksti ta armutult läbi. K hotelli turvaboss peksis Thomase jalgu ja selga rotangkepiga, ülejäänud valvurid seisid ja vaatasid pealt. Thomas karjus valu käes, aga valvureid oli mitu ja vastuhakk oleks piina ainult pikendanud. Valvurid seisid ringis ta ümber ja tagusid nii jalgade kui rusikatega, pak Belu torkas mitu korda elektripiitsaga. Tema karjeid ei teinud valvurid kuulmagi.

Vangide peksmine oli igapäevane, mõned eriti julmad valvurid lausa nautisid seda. Kaks neist, keda Thomas kõige rohkem vihkas, olid Kalasilm – Thomas nimetas teda nõnda silmade väärarengu tõttu, need olid pungis, nagu tahaks pealuust välja tungida – ja pak Belu.

Pak Belu kõndis puhtalt lõbu pärast elektripiitsaga ringi ning torkis inimesi – mitte palju, natukene. Võib-olla jala pihta või nii. Ta nautis seda. Piits oli nagu pikk sau, käepideme ja nuppudega, otsas põles sinine tuluke. Selle võimsust sai reguleerida.

Kui keegi millegi eest vahele võeti ja bossi kabinetti viidi, peksid valvurid teda rotangkepiga ja andsid elektrilööke, kuni inimene püksi lasi ja anus: „Palun aitab, palun aitab!“ Külastusruum asus kabineti kõrval ja kui külastajad kuulsid karjeid „Aitab, aitab!“, said nad peavalu.

– Thomas

Pärast peksmist lukustati veriseks pekstud Thomas ühte neljast üksikkongist, mida hüüti tikus-kongiks ehk “rottide kongiks” ja mis töötas kartserina, ning jäeti sinna üheteistkümneks päevaks – aluspükste väel ja veriste haavadega. Kong oli kitsas, pime ja sünge, mees sai vaevu jalad välja sirutada, ihuvajadusi sai teha vaid kilekotti. Välja pääses ta sealt üheteistkümne päeva jooksul vaid ühel ööl, kui kongis tehti läbiotsimine, leidmaks salakaupa nagu noad või lõiketerad. See ei jäänud Thomasele aga viimaseks korraks tikus-kongis viibida.

Kõigega kohaneb. Istud, suitsetad, jood kohvi, võib-olla räägid kellegagi (ventilaatoriava kaudu) ja aeg möödub. Sa ainult tolkned – palju just teha pole. Riideid kanda ei tohi – ainult aluspesu. Tikus-kongis pole lubatud kanda pikki pükse. Võib-olla kardetakse, et pood ennast üles või midagi. Igatahes riideid olla ei või, isegi mitte särki.

Alguses on nahk natuke marraskil [paljalt betoonpõrandal magamisest], aga mõne aja pärast muutud tugevaks. Alguses kondid valutavad. Mul läks nahk neist kohtadest, kus luu vastu betooni puutus, täiesti mustaks.

Kas sulle öeldi, et jääd kongi üheteistkümneks päevaks?

Ei, seda sa ei tea, sest see on piinamise osa. Paar esimest päeva aeg ei liigu. Pea valutab, mõtled liiga palju, aga hiljem leiad ikka viisi, kuidas aega veeta. Saab näiteks väikese ventilatsiooniava juurde ronida ja sõbraga rääkida. Võib-olla tahad kohvi või midagi, nad võivad sulle seda tuua. Sel ajal ma veel tarbisin ka ja sõber andis mulle iga päev ventilatsiooniava kaudu heroiini.

Kuidas sa selle eest maksid?

Tol ajal mul oli veel raha ja mu tüdruk käis ka iga päev külas, tõi toitu ja raha. Olin tikus-kongis, tema andis kõik valvureile, söögi või mille iganes, ja valvurid tõid selle mulle.

Seega said sa iga päev süüa ja juua?

Jah.

Ja süstisid iga päev?

Jah.

– Thomas

Thomas jäi heroiinisõltuvusse paar aastat enne K hotelli jõudmist, siis suitsetas ta päevad läbi heroiiniga „rikastatud“ Marlboro sigarette. Vanglas pidi mees olema kokkuhoidlik, niisiis hakkas ta süstima, et sama mõju jaoks vähem kulutada. Meeleheitlikult uut doosi vajades jagas ta mõnikord süstalt ka teiste vangidega ning kord tegi selleks, et heroiini verre saada, pastakast süstla.

Ühel pärastlõunal oli vajadus uue doosi järele talumatu, viimsed varud olid eelmisel õhtul lõppenud. Tema pruut jõudis kohale ning kohe pärast tavalist vetsutrikki tormas Thomas kongi süstima. Kongiuks oli lukus – kaitseks varaste eest –, aga ta ei suutnud võtit leida. Kui ta parajasti ähmiga püksitaskutes sobras, tuli jaavalane Joko, haaras ühe käega tabalukust ja murdis selle lahti. Kongis surus Thomas kohe süstla veeni, Joko vaatas seda pealt. Ta oli Thomaselt regulaarselt heroiini ostnud ja teatas nüüd, et tahab ka. Thomasel piisas pruudi toodust napilt enda tarbeks, seega väitis ta, et rohkem ei olegi, kõik on otsas. Joko haaras pikal kiitsakal austerlasel kõrist ja sihtis seda taskust võetud kääridega. „Olgu, võta,“ ütles Thomas ja viskas talle grammi. Ta teadis hästi, et psühhopaate ning mõrvareid, kellega ta oli sunnitud elupaika jagama, ei tasu vihale ajada.