Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 6

Seminyaki linna kogukond Kutas sai eile korraliku šoki. Ühest teeäärsest kraavist leiti meessoost isiku peata laip… Surnukeha hoitakse Sanglah’ haigla surnukuuris.

– Nusa News, 3. märts 1998

Oli varahommik, päike helkis märgadelt riisipõldudelt vastu ja õhk oli juba soe. Valitses vaikus ja rahu – aga et tüüne olek varjas vägivaldselt möödunud ööd, selgus koiduvalguses peagi. Kolm väikest last jooksid naerdes ja hüpeldes üle põllu ja märgade kanalite, kui komistasid kraavist väljaulatuvale jalapaarile. Lapseliku uudishimuga läksid nad asja lähemalt uurima – ja said oma noore elu suurima šoki.

Varahommikune vaikus muutus kiiresti kaoseks. Kraavis kõhuli lebava peata laiba ümber tunglesid politsei, ajakirjanikud ja pealtvaatajad. Fotograafid ja kaameramehed trügisid lähemale, et pildistada keskealise mehe jässakat keha, rebenenud rohelisetriibulisi pükse ja käisteta särki, tehes lähivõtteid moonutatud, sakiliste servadega kaelast, tursunud jalgadest rohelistes plätudes, murdunud hambatükkidest. Pilt oli võigas, kuid Balil müüsid säärased fotod hästi. Politsei otsis sündmuspaigalt mõrvarelva – nuga, kirvest, midagi, mis annaks mingigi juhtlõnga. Nad otsisid läbi ohvri taskud ja leidsid juhiloa – mis andis peata mehele otsekohe näo.

Samal ajal istus mõrvar Saidin naise ja kolme väikese lapsega kodus, kuulas raadiot ega kartnud või kahetsenud absoluutselt. Ta oli palgamõrvar, tapmine oli tema töö – ning kuigi mõrvaplaan ei kukkunud just kõige paremini välja, oli ta selle täide viinud. Tal oli juba valmis mõeldud, mida öelda kohtunikule, kui ta peaks kogemata kombel siiski vahele jääma. Ta kahtles, et see võiks juhtuda.

See, et mehed olid jätnud ohvri taskusse dokumendi, oli suur viga. Politsei lahendas mõistatuse ruttu. Surnud mees oli elanud Jaaval, Jakartast lõunas. Kui politsei teatas tema pojale traagilisest uudisest, ütles too, et isa oli lennanud Balile maksmata võlga kätte saama, ning andis politseile nime ja aadressi. Jälg oli väga värske.

Politsei korraldas Bali rannapiirkonnas Klungkungis haarangu ja arreteeris nimetatud mehe kohapeal. Ta viidi kohalikku politseijaoskonda, kuid ta keeldus rääkimast. Teda peksti ja torgiti elektripiitsaga, ta palus armu, aga piinamist ei lõpetatud. Elektripiits keerati maksimumpingele ehk 220 voldile ning mees sai sellega lööke rindu, jalgadesse, kubemesse. Ta keha vappus valu käes, aga ta keeldus endiselt koostööd tegemast, kuni sai viimaks šoki ja paiskus vastu tsementseina, peahaavast voolas lahinal verd ja ta kukkus põrandale, sest jalad ei kandnud enam. Lõpuks ta murdus ja politsei sai palgamõrvari nime.

Saidin arreteeriti otsekohe ning mees – pereisa ja endine sõdur – läks politseiga puiklemata kaasa. Ta ei kahetsenud midagi. Ta oli tapnud inimese küll raha eest, aga too oli selle ära teeninud. Saidin ei eitanud kuritegu ja rääkis kohtunikule, miks ta seda tegi. Mõrvapäeval oli sõber Saidini enda juurde kutsunud ja öelnud, et üks Jaavalt pärit mees, kellele ta on võlgu, ähvardab tappa tema perekonna. „Ma tahan, et sa teeksid talle otsa peale,“ oli sõber Saidinile öelnud. „Millal?“ – „Täna õhtul, kui võimalik.“ Mees oli pakkunud tasuks kolm miljonit ruupiat (670 dollarit). Saidini jaoks oli sõbra perekonna kaitsmine auasi ja ta oli töö vastu võtnud.

Ööpimeduses olid Saidin ja ta noorem vend Tony viinud mehe Denpasarisse, meelitades teda rahaga. Saidin valetas mehele, et üks Denpasari poepidaja on tema Klungkungi sõbrale võlgu miljoneid ruupiaid, seega saab ta oma võla kergesti kätte. Asi ei läinud aga plaanikohaselt. Kui nad suvalise poe juures peatusid, polnud jaavalane nõus vastu tagaust prõmmima, mis oli Saidini plaani oluline osa. Ta oli lootnud, et kui poepidaja ärkab ja leiab ukse tagant agressiivse võõra, kes nõuab raha, tekib suuremat sorti tüli. Saidin oli plaaninud kasutada kaklust kattevarjuna, et vahele hüpata ja murda võlanõudjal kael.

Kiiresti tuli leida varuplaan, niisiis oli ta haaranud istme alt raudvarda ja löönud selle mehele rindu. See oli šokk, ohver väänles valust hullununa, seejärel virutas Saidin talle hoobi näkku, nii et mees jäi mitmest hambast ilma. Mees oli kukkunud põlvili, kattes värisevate kätega verise näo, ning Saidin jõudis võtta pakiruumist matšeete. Mees nägi surma silme ees, aga ei saanud enam midagi teha. Saidin lõi matšeete talle pähe kinni, kõlas vali raksatus ja mees kukkus surnult maha. Saidin tõstis matšeete kõrgele pea kohale ja raius surnud mehe kaela, külmavereliselt ja tuimalt. Miski hoidis pead ikka veel kinni, Saidin laskus põlvili, haaras surnu pikad tumedad juuksed kõvasti pihku ja tõmbas pea kaela küljest ära.

Tony vaatas kõike pealt. Ta oleks venda aidanud, kui too seda vajanuks. Saidin oli kõndinud täiesti rahulikult autoni ja võtnud pagasiruumist kaheksa musta-valge-triibulist prügikotti. Ta toppis verise pea mitmesse kilekotti, et veri autosse ei tilguks, seejärel tassisid nad Tonyga peata laiba üle tee ja veeretasid kraavi riisipõllu juures, mis asus Kerobokani vangla taga. Nad ei aimanud, et koht võiks neile halba ennustada.

Tagasi Klungkungi sõites oli Saidin istunud Tony kõrval esiistmel ning hoidnud veel sooja pead süles nagu kotitäit kuldkalu. Ta oli lubanud seda oma sõbrale näidata. Kohe pärast päikesetõusu jõudsid nad sõbra majja, Saidin tõstis pea ligaseid juukseid pidi kotist välja ja demonstreeris seda uhkelt nagu trofeed. Surnud mehe silmad olid hullunult jõllis, silmavalged suured.

Pärast mõnitusi surnu aadressil surus Saidin pea kilekotti tagasi, sõitis lähedal asuva kalakasvatustiigi juurde, viskas kompsu vette ja vaatas, kuidas suured kalad pea suunas sööstsid. Ei pidanud kuluma kaua, et surnud mehe peast saaks äraseeditud kalatoit. See oli täiuslik mõrv – vähemalt nii olid nad lootnud.

Politsei teeb pingsalt tööd, kuna Bali saare inimesed kardavad, et sadistlik mõrv võib probleeme tekitada – mõrvapaik asub ju turistide meeliskoha Kuta lähedal. Tõenäoliselt on uudis pea maharaiumisest Bali turistideni juba jõudnud.

– Nusa News, 3. märts 1998.

Saidin tunnistas mõrva üles, kinnitades, et kaitses vaid oma sõbra perekonda – ta lootis, et kohus aktsepteerib seda argumenti. Läks aga teisiti. Kohtunikud olid nõus tegema kokkuleppe: Saidin läheb kinni vähem kui kaheksaks aastaks, kui maksab neile 20 miljonit ruupiat (4500 dollarit). Talle tehti selgeks, et Bali kohtus on ainuke efektiivne kaitse sularaha. Mees oli aga puupaljas – ta tappis raha pärast, aga polnud tasu veel kätte saanud. Saidin teadis, et raha maksmata saab ta karmi karistuse, aga ei saanud selle suhtes midagi ette võtta.

Tol ajal ei olnud mul raha, nii et millega ma pidin kohtunikele maksma? Nad küsisid kakskümmend miljonit ruupiat ja ütlesid mulle: „Tead, sa oled õnnega koos, et surmanuhtlust ei saa.“ Mina ütlesin: „Mul on kahju, aga mul ei ole raha. Kui tahate mulle surmanuhtluse määrata, siis tehke seda pealegi, aga kui tahate mu ellu mõista, siis tehke seda, kui võimalik. Mina usun Jumalasse. Kui Jumal on teie poolel, siis jah, võite mu tappa või eluks ajaks kinni panna. Kui Jumal on minu poolel, siis te seda teha ei saa.

– Saidin

Saidin ja Tony olid kuulsad juba K hotelli jõudes. Nende lugu oli eeluurimise ja kohtuprotsessi ajal püsinud mitu kuud ajalehtede esikaantel ja meestest said otsekohe VIP-id. Nad pääsesid kohustuslikust pea paljaks ajamisest ning läbiotsimisest kitsas rottidest kubisevas kongis. Saidinist ja Tonyst said juba paari nädala jooksul tamping´id, kellel oli rohkem võimu, kui enamikul valvuritest.

Tamping´ide süsteemi kasutati Indoneesia vanglates kõikjal. Vanglaülem valis välja kinnipeetavad, kes aitasid valvureil kongiuksi lukustada ja avada, saatsid teisi vange külaskäikudel ja kutsusid häda korral abi. Selle eest lühendas Indoneesia valitsus korrapäraselt kaks korda aastas nende karistusaja pikkust. K hotellis, kus valvurid eelistasid töötamise asemel kaarte mängida, oli tamping’idel suur võim – neil olid vanglakorpuste võtmed, nad võtsid uusi vange vastu ning hoolitsesid VIP-ide eest. Saidinist sai hiljem pemuka (juht) – vangi jaoks kõrgeim amet, kõigi tamping’ide ülemus. K hotellis oli tavaliselt korraga ainult kaks pemuka’t.

Saidini sõjaväeline taust ja külmavereline tapahimu tõstsid ta kõrgesse staatusesse. Matšeete, mida ta hoidis kuritöö meenutuseks oma voodi all, lisas müstikat veelgi. Olgugi et vennad olid keskmist pikkust ja kaalu, olid nad tol ajal vangla kardetuimad mehed.

Saidin ei jäänud kauaks trellide taha. Talle määrati karistuseks seitseteist aastat, aga ta sai vabaks juba paari kuu pärast, kuna kusagil oli tehtud juriidiline viga. Ta polnud esimene ega kindlasti mitte ka viimane mees, kes vabanes ega pidanud sealjuures sentigi maksma. Ta oli kohtuotsuse edasi kaevanud, aga Bali kohus ei võtnud seda juriidiliselt kohustusliku aja jooksul ette. Kinnipidamiseks lubatud aeg lõppes ja K hotelli valvuritel ei jäänud muud üle, kui avada uks ning lasta Saidinil minna.

Kahe aasta pärast jõudis Saidin uuesti vanglasse ning seekord oli tal rohkem võimu kui kunagi varem. Tonyt seal enam ei olnud – mees oli korraldanud kõige riukalikuma ja vanglat häbistavama plaani K hotelli ajaloos ning edukalt põgenenud.