Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 7

Filipiinlannast vang Nita Ramos kõndis vangla naistekorpuse poole, aimamata, et oli just näinud oma poiss-sõpra, Saidini venda Tonyt, viimast korda. Nad tutvusid K hotellis aasta tagasi ning veetsid sageli koos aega, kõndides käest kinni või nautides mehe pere külaskäike. Nita oli narkodiiler, Tony mõrtsukas, koos moodustasid nad võimupaari. Sel pühapäevasel pärastlõunal, kui nad olid mošee ees põgusalt kohtunud ja juttu ajanud, imestas Nita, miks mees kannab musta seljakotti, aga ei hakanud küsima.

Ei Nita ega ülejäänud viiskümmend kolm naist osanud aimata, milline torm nende korpuse seinte taga hoogu kogub. Kell pool kuus pandi nad ööseks luku taha nagu tavaliselt, umbes tund aega varem kui mehed. Istuti väikestes kongides – see oli lihtsalt järjekordne lõppev päev, millest üle jäänud energia polnud veel raugenud. Nita kongis oli kuum ja kärarikas. Sinna oli topitud kolmteist välismaalast, sealhulgas kuus itaallast, kes olid klubis ecstasy’ga vahele jäänud. Nita istus madratsil ja rääkis noore hispaanlanna Ginaga, kes pidi järgmisel päeval kohtusse minema, kuna varastas poiss-sõbra kaamera. Igaüks tegeles oma asjadega – kes kirjutas kodustele kirja, kes luges või loputas riideid. Esialgu ei märganud keegi kergeid suitsupilvi, mis üle vanglakorpuse seinte lainetasid. Kümme minutit pärast lukustamist aga hakkas kongidesse vajuma paks suits, mis ajas köhima. Õige pea puhkes kogu korpuses paanika, naised olid kongides lõksus ja kartsid sissepõlemist. Nad seisid, raputasid trelle ja karjusid köhahoogude vahel appi. Mürgised mustad pilved rullusid üle naiste, näha polnud rohkem kui meetri kaugusele. Pärast lukustamist ei olnud naiste- ehk W-korpus valve all ning ainus võimalus abi kutsuda oli köita teisel pool seina olijate tähelepanu. Jõupingutused ei kandnud aga vilja – tol pärastlõunal ei tulnud appi ükski valvur, sest neil oli ületamatu hulk probleeme. Tony põgenemisplaan töötas ideaalselt: W-korpusest väljaspool valitses kaos, igal pool üle vangla möllasid tulekahjud, leegid olid nii kuumad, et ehitised hakkasid sulama. Õhus lendas tuhk, maha sadasid põlevad tukid. Sadu vange jooksis ringi, kattes nägu ja üritades tuletormi eest pääseda. Ka valvurid jooksid paanikas edasi-tagasi, järjest rohkem konge lahvatas leekidesse. See oli katastroof.

Kõigest veerand tundi varem olid valvurid jalutanud vanglas ringi, et kongid õigel ajal lukustada, eesseisvast midagi aimamata. Ometi oli jõutud igasse korpusesse kuhjata petrooleumiga immutatud madratseid ehk süttimispunkte, mis pidid põlema lahvatama järjekorras, täpselt kindlaksmääratud hetkel. Esimese tiku viskas Tony ise ja petrooleum võttis silmapilkselt tuld. See oli märk, mida teised vangid ootasid. Samal ajal kui kaks valvurit jooksid Tony lõõmava kongi poole, viskas mees vangla teises otsas tiku järgmisse madratsikuhja ja järgmine paar valvureid jooksis sinnapoole. Kõikjal vanglas puhkesid pealtnäha juhuslikult tulekahjud, tegelikult oli aga kõik planeeritud sõjaväelise täpsusega – see strateegiline muster pidi viima valvurid segadusse ja jooksutama vangla ühest otsast teise. Vangid võtsid korpustesse jõudnud valvurid kinni, vedasid kabinettidesse ja panid luku taha. Vanglas oli tööl neliteist valvurit, vange seevastu üle kolmesaja – ei kulunud kaua, kuni kõik valvurid olid kinni püütud, ka need, kes võimupööret nautivate kinnipeetavate eest tulistjalu põgenesid.

Kõik meesvangid teadsid suurest põgenemisplaanist ning olid nädalaid elanud surmahirmus, et keegi juhuslikult asja välja lobiseb. Õnneks nii ei läinud, keegi ei julgenud Tony käsust üle astuda – külmaverelise mõrvari reputatsioon töötas tõhusalt. Tony oli salaja kohtunud ülejäänud kaheksa korpuse juhiga, et põgenemisplaan viimse detailini paika panna. Kõik vangid pidid koostööd tegema ja igapäevase petrooliumivaru alles hoidma. Vange hoiatati, et surmaähvardus kehtib ka põgenemisplaani käivitudes. Kõik, kes ei jookse, tapetakse. Seetõttu põgenesid kõik, isegi need, kellel oli istuda jäänud vaid paar nädalat. Tony avas varastatud võtmega peavärava, ülejäänutel olid raudkangid, et lukud puruks peksta. Aega polnud palju, tegutseda tuli kiiresti.

Paar asja oli veel vaja korda ajada. Määratud grupp vange jooksis petrooliumis immutatud kaltsudega registreerimisruumi. Kaltsud pandi põlema ja visati süütepommidena kontorisse, et hävitada kogu olemasolev paberimajandus – vangide toimikud, seega kogu kriminaalne minevik. Paljud lõhkusid ka niisama, purustasid uksi ja aknaid ning nautisid värsket vabadustunnet. Kontorisse kinni pandud valvurite kisa ja kolkimine andsid joobumusele vaid tuure juurde. Grupp vange vaatas tulevärki köögist ja pani põlema petrooliumitünne, et kaost veelgi kasvatada.

Üks vang sai Tonylt erilise ülesande: tuua välja tema pruut Nita. Mees jooksis naisteosakonda, mis oli selleks hetkeke mattunud köögist voogavasse musta suitsu, ning avas selle Tony antud üldvõtmega. Ta tormas sisse ja karjus: „Nita Ramos, Nita Ramos, millises kongis on Nita Ramos?“ – „Ta on kongis number kaks,“ karjusid läkastavad naised, lootes meeleheitlikult, et mees saadeti kõiki päästma. Vang leidis Nita kongi, avas ukse, pööras siis ümber ja jooksis minema, ignoreerides hüsteerilisi appikarjeid selja taga.

Nital oli surmahirm. Ta jooksis paanikas pesuruumi, lõi end valusalt vastu uksepiita, kükitas põrandale ja põimis käed ümber põlvede. Ta oli tundnud mehes hääle järgi ära köögitöötaja, kellega vahel juttu ajas, aga tal polnud aimugi, mida mees tahtis ja miks ta oli just Nita välja valinud. „Ta küsis ainult mind, see ajas hirmu peale.“

Paari hetke pärast üürgasid üle vangla sireenid ning aeg oli otsas. Kõik veel vanglas viibivad mehed jooksid nüüd juba elu eest, pagesid peavärava ja kaubaautodele mõeldud külgukse kaudu. Tänavad kihasid, mõned pressisid end taksodesse, mis olid varem mobiili teel kohale tellitud, teised kasutasid kurjategijate võtteid, kaaperdasid mööduva auto või mootorratta, vajadusel omanikule molli mõõtes, ja kihutasid minema. Mõned lihtsalt jooksid. Kõik kohad olid täis põgenevaid vange – neid jooksis vabadusse maanteel, hüppas üle lahtiste kanalisatsiooniaukude, sööstis läbi liikluse, kargas üle puuviljalettide ja põikles kõrvale hulkuvate koerte eest.

Peatselt jõudsid kohale politsei ja ajakirjanikud. „Seis, või ma tulistan,“ karjus üks politseinik viiele vangile, kes jooksid paljajalu üle riisipõllu K hotelli lähedal. Tal ei olnud relva, aga ähvardus mõjus – põgenikud tardusid ning pöörasid ümber, käed pea kohal, teades väga hästi, kui tulistamisvalmis on Bali kordnikud. Politseinik andis märku lähemale tulla ja grupp kõndiski kuulekalt tema juurde ning andis end üles.

Ma arvan, et see oli maailma kõige naljakam põgenemine. Inimesed rüselesid igal pool. Mina lihtsalt vaatasin kogu seda mürglit. Oli päris põnev.

– Ajakirjanik Wayan Juniartha, Jakarta Post

Politseinikud sisenesid K hotelli kilpidega ja valmis tulistama, teadmata, mis ohud neid sees ootavad. Mitmes kontoris põlesid ikka veel lõkked ning ühest ruumist kostis pöörast karjumist ja kolkimist. Politsei lõi ukse maha ja leidis eest neliteist vihast valvurit. Edasi minnes leidsid nad prügikastide juures kükitamas kaksteist vangi. Üks oli verine, sest sai paigale jäämise eest peksa, teised kössitasid, sest kartsid samal põhjusel peksa või lausa surma saada. Muidu nägi vangla välja nagu mahajäetud küla, kõikjal lõõmasid tulekahjud ja kongiakendest voogas musta suitsu.

Naistekorpuse uks oli paokil. Relvad laskevalmis, tormas kaks tosinat politseinikku sinna sisse, üritades paksus suitsus orienteeruda. Nad kontrollisid kiiresti kõiki uksi ja leidsid, et ainult Nita kong oli lukust lahti. Mitu politseinikku jäi ukse ja akna ette valvesse, valmis tulistama, kolm läksid püstolitega sisse. Nad leidsid eest kaksteist värisevat, tekkide ja patjade alla pugenud naist – mitte keegi polnud põgenenud, nad olid selleks liiga hirmunud. Nita kongikaaslane Gina oli teki all kõveras ja ulgus musta saapapaari nähes: „Mis toimub? Mis juhtus?“

Politseinikud kõndisid naiste vahel ringi ning hõikasid: „Nita Ramos, tule välja! Nita Ramos, tule välja!“ Naine oli endiselt pesuruumis peidus. Politsei tormas sisse, sihtis teda relvadega ja karjus: „Tõuse püsti, Ramos!“ Tegemist oli kohalikega, kes teda hästi tundsid. Kaks meest haarasid Nital kaenla alt kinni, tirisid ta püsti ja lohistasid kongist välja suitsusesse hoovi, kus sihtisid talle relvaga näkku ja karjusid: „Sinu sõber jooksis minema! Sinu poiss pääses põgenema!“ Naine nuuksus: „Ma ei tea midagi, ta ei rääkinud mulle sellest midagi!“ Kahtlustati, et tamping’ina ta midagi siiski teadis. „Homme hakatakse asja uurima, nii et ole valmis, Ramos. Julgeolekupolitsei tuleb sind homme üle kuulama!“ hoiatasid valvurid. „Miks mind?“ küsis Nita. „Sest sinu kong oli lukust lahti,“ kõlas vastus.

Politsei viis läbi loenduse, et teha kindlaks, kas kõik naised on kohal. Mitte ükski W-korpuse viiekümne kolmest naisest polnud põgenenud – keegi isegi ei teadnud suurest põgenemisplaanist. Kõik aga said peagi tunda selle tagajärgi.

Salk politseinikke paigaldas vangla ette teetõkked, julgestas bussijaamu ja suurendas järelevalvet kohalikes sadamates. Politseiülem andis välja loa kinnipeetavad, kes osutavad arreteerimisel vastuhakku, kohapeal maha lasta. Kavalamad vangid nagu Tony olid selleks ajaks juba kaugel. Teised, kes nii targad ei olnud, saadi kätte vangla lähiümbruses, kus nad olid peitnud end tagahoovidesse või uitasid niisama tänavatel. Paljud kinnipeetavad tabati kohalikes kohvikutes, kus nad sõid nasi goreng’i (praetud riis Indoneesia moodi).

Kohalikud olid alati peljanud kinnise vangla lähedal elamist ning põgenemine ajas kõigile hirmu naha vahele. Politseinikud ja raadiojaamad käskisid elanikel otsekohe uksed lukku panna, olla valvsad ning eriti ettevaatlikud „higiste, paljasjalgsete ja ilma isikutunnistuseta“ võõraste suhtes. Siiski juhtus õnnetusi: üks naine sai oma kodus peksa, kui vang tema auto varastas, mootorrattaid kaaperdavad vangid paiskasid omanikud pikali, üks vangla lähedal elav pagulane avastas oma koera basseinist uppununa. Tõenäoliselt oli koer haukunud, kui vang üritas varastada nööril kuivavaid riideid.

Politsei käis ukselt uksele ning otsis läbi kõik majad, kus oli nähtud kahtlaseid inimesi. Neli vangi leiti tagahoovidest ja üks Kuta rannalt. Päikeseloojanguks oli sada neli vangi kahesaja kaheksakümne üheksast uuesti trellide taga. Viiskümmend üheksa olid ise alla andnud, väites, et nad jooksid vaid surmaähvarduse tõttu. Üks Bali vang oli jooksnud otseteed koju, kuid käskinud vennal helistada politseisse ja öelda, et ta tuleb hommikul pärast söömist ja duši all käimist vanglasse tagasi. Ta pidas oma sõna.

Nita ärkas järgmisel hommikul, suur sinikas paremal põsel meenutamas kokkupõrget pesuruumi uksega. Naise väljavaated olid samuti koledad – ta oli juhtunus kahtlusalune, kuigi oli täielikus segaduses ega teadnud midagi. Üleöö tundus temast olevat saanud ohtlik kurjategija, kes on süüdi surmava saladuse varjamises. Relvastatud politseinikud tormasid ta kongi, panid tal käed raudu ja marssisid temaga läbi vangla. Nita vaatas K hotellis ringi ja oli šokeeritud hävitustööst, petrooliumilõhnast ning ikka veel tossavatest madratsitest.

Suur põgenemine oli vanglat valusalt häbistanud. Politsei nõudis vastuseid ning uskus need olevat Nita käes. Tagasi toodud vangid lobisesid vabalt ja julgelt sellest, et Tony oli põgenemise juht ja aju – meest ennast ju enam kohal ei olnud. Kuna Tony kinnipüüdmine ei olnud tõenäoline, survestas politsei info saamiseks tema pruuti. „Su poiss-sõber põgenes, me teame, et ta on su poiss-sõber.“ – „Ma ei tea midagi,“ kordas naine. Keegi ei uskunud teda. Naise kong oli olnud lukust lahti, seetõttu arvati, et mees, kes selle avas, andis naisele midagi. Nita ülekuulamine kestis viis tundi ja seda viisid läbi kuus Jakartast kriisimissioonile tulnud eripolitseinikku. Tema kong otsiti korduvalt läbi, kuid midagi ei leitud. Kummatigi ei veennud see politseid Nita süütuses.

Igal hommikul läbis Nita sama alandava protseduuri: tal pandi käed raudu ja viidi kontorisse, kus ta veetis viis või kuus kurnavat tundi järjekordsete spetsialistidega Jakartast, kes teda solvasid ja küsimustega piinasid. „Ma ei tea mitte midagi,“ halas ta kuus päeva järjest, kuni ta lõpuks rahule jäeti. Kannatasid ka teised naised, kes suleti kongidesse, jäeti külastustest ilma ning nad ei võinud naistekorpuses isegi ringi käia, et jalgu sirutada.

Järgmiste nädalate jooksul saadi kätte veel kaks tosinat vangi, aga kahesaja kaheksakümne üheksast leiti kokku üles siiski ainult sada kolmkümmend. Paljusid vange hoiti ajutiselt politseijaoskondades ja ühes teises kohalikus vanglas, kuni hävitatud korpused uuesti üles ehitati. Vanglaametnike häbi oli kasvatanud viha – naasnud vange peksti julmalt rotangkeppidega, nende värskeid haavu loputati tšilliga segatud veega, mis tegi põrguvalu, ning nad visati üksikkongidesse ilma vee ja söögita. Karistusaja lühendamine tühistati automaatselt. K hotell muutis turvanõudeid rangemaks ja ehitas korpuste ümber okastraadist aedu, et vangid vabalt ringi käia ei saaks. Nii loodeti vältida järgmist ülestõusu, kuna uurimine leidis piirdeaedade puudumise olevat peamise põhjuse põgenemisplaani õnnestumises. Nita ei näinud Tonyt enam kunagi, kuigi Saidin, Tony vend, kes järgmisel aastal uuesti vanglasse sattus, organiseeris endistele armastajatele telefonivestluse. Tony elas põgenikuna Malaisias, Nita leidis aga uue armukese – taas võimsa tegelase, kellega tal oli palju ühist ja kellega koos nad hakkasid uimasteid müüma.

289 VANGI PÕGENES BALI VANGLAST

Esmaspäevase raporti kohaselt pages Indoneesia kuurortsaare Bali vanglast massilise põgenemislaine ajal kokku 289 vangi. Vangid põgenesid Lõuna-Balil asuvast Kerobokani vanglast kell viis pühapäeva pärastlõunal, olles peavärava maha murdnud. Valves olnud neliteist vangivalvurit olid arvulises vähemuses ega suutnud vange peatada, vahendas Jakarta Daily Post.

– Agence France-Presse, 6. detsember 1999