Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 8

Mitu kuud pärast suurt põgenemist olid K hotelli turvameetmed väga karmid. Vangid tohtisid viibida ainult oma korpuses ning said välja vaid külaskäikude ajaks. Aeg-ajalt saadi ka kümneks minutiks päikese kätte, kui õigele valvurile umbes 70 000 ruupiat (10 dollarit) pistist anti. Kõikide korpuste ümber ehitati uued aiad, harilikult mehitamata vahitornid pandi tööle ning igasse korpusesse nimetati juurde kaks lisatamping’i. Hoolimata kunagisest afäärist kurikuulsa põgenemisplaani peaideoloogi Tonyga, sai Nita W-korpuses tamping’i ametikohale ning rohkem vabadust, mis tuli kasuks, et uimasteid müüa, kasutades ära nii väliseid kontakte kui vanglasisest võrgustikku.

Enne K hotelli jõudmist oli Nita uimastikaubitseja, kes töötas Aasias kolme Euroopa ülemuse alluvuses. Ta oli aastaid karistusest pääsenud, teenides head raha, kuni ühel päeval õnn pöördus. Tol hommikul kodus Filipiinidel oma nelja-aastast last hüvastijätuks suudeldes ei teadnud ta, et ei näe teda enam mitu aastat. Ta sõitis pisikese reisikohvriga lennujaama, läbis raskusteta passikontrolli ning läks lennukile hirmu tundmata, süütult, nagu kõik teised reisijad, oodates mõnuga kokteilide nautimist. Esimene peatus oli Singapuris. Seal oli asi muutunud riskantseks.

Nita oli kaval, kasutas alati kõiki ettevaatusabinõusid ega olnud ükskõikne või ülbe. Ta teadis väga hästi, et üks vale liigutus ja ta võib lõpetada, köis kaela ümber või kuul südames. Sellel reisil oli risk aga minimaalne, sest tal ei olnud uimasteid kaasas. Pakikesed, mis oleksid võinud saatuslikuks saada, olid juba kulleriga valenime all teele saadetud ning Nital oli sama nimega valedokument. Selline süsteem oli tõrgeteta töötanud juba tosin korda, Nita pidi vaid dokumentidel nime muutma.

Pärast tööd Singapuris (narkootikumide äratoomine ja laialijaotamine) oli Nita läinud Bali lennule, mis tegi vahemaandumise Bruneis ja Jakartas, jälgides väljakujunenud skeemi – siksakitades reisimine, et tähelepanu hajutada. Bali Ngurah Rai lennujaamas võttis ta takso ja sõitis Denpasari pakipunkti, et saadetis kätte saada.

Kui see tehtud, kirjutas naine end võltsdokumenti kasutades sisse ühte odavasse hotelli Kutas, mille oli välja valinud tema Belgia boss. Kümme kilo narkootikume oli tarvis pakkida kahte hunnikusse – kahele kullerile – ja keerata musta kilesse. Kokkulepitud ajal koputati uksele. Nita oli kõndinud ukse juurde ja hüüdnud: „Jäätis,“ mispeale kostis pisut puise prantsuse aktsendiga öeldud vastus: „Vahvel.“ Nita kasutas sellist parooli, et kindlaks teha, kas ukse taga on õige inimene. Siis oli ta hapra turvaketi eest võtnud ja ust paotanud. Koridoris seisid pikk, habeme ja vuntsidega tõmmu mees ning valge mees. Nita oli noogutanud ja võtnud ukse juurde valmis pandud kuuekilogrammise paki. Tehing oli kiire, minuti pärast olid mehed koos narkootikumidega kadunud ning raha Nita ülemusele juba üle kantud. Nüüd pidi ka Nita kiiresti kaduma, see oli ellujäämiseks hädavajalik.

Ta maksis toa eest sularahas ja vahetas hotelli. Töö oli peaaegu tehtud, järgmisel hommikul pidi tulema teine klient ning pärast seda võis ta koju tütre juurde lennata. Aga samal ajal, kui Nita pead pesi, kogunesid ukse taha politseinikud. Naise senine elu pidi kohe igaveseks muutuma. Nita valmistus pahaaimamatult duši alt välja astuma, kui politsei ukse maha lõi ja sisse tormas. Naine peitis end õhku ahmides vannitoa ukse taha, süda rinnas tagumas ja märg alasti keha vappumas. Mehehääl karjus: „Tule välja, Ramos.“ Surmahirmul Nita ei liigutanudki. Kust teadis mees tema nime? Hääl kutsus uuesti: „Tule välja, Ramos! Tule välja, käed üleval!“

Nita oli vannitoa ukse tagant välja nihkunud, silmanähtavalt värisedes, käed pea kohal. Tema poole oli suunatud püstolite meri. Alasti naine liikus ukseavasse, ta oli rätiku võtmiseks liiga hirmul ja kartis kuuli saada. Tema voodi ümber seisis rohkem kui kümme politseinikku, üks neist rebis voodilt lina ja viskas naisele, Nita mässis selle kähku endale ümber.

Politsei hakkas tube läbi puistama, sobras kottides ja viskas riided põrandale, tõmbas maha voodipesu ja pööras ümber madratsi. Vähem kui viie minutiga leidsid nad bambusest vitriinkapi alla peidetud uimastid üles. See oli korrakaitsjate jaoks kena saak – tavaliselt leiti vaid paar grammi, tol õhtul oli aga tegemist kahe kilo hašiši ja kahe kilo metamfetamiiniga. Linasse mässitud Nita oli vandunud, et on süütu, lootes ise, et Bali õigussüsteem kohtleb teda leebelt – raha oli tal palju.

Mulle taheti määrata kaksteist aastat, aga ma rääkisin süüdistajaga ja too küsis, kas mul on raha, et kaubelda. Niisiis maksin ma advokaadi kaudu 100 miljonit ruupiat (25 000 dollarit) ja kohus mõistis mulle karistuseks kuus aastat.

– Nita

Hiljem sai Nita teada, kuidas ta vahele võeti. Diiler, kes oli talle raha võlgu, seadis naisele lõksu. Tema pidigi olema järgmine klient, aga helistas selle asemel politseisse, lootes, et Nita vangiminek kustutab tema võla igaveseks. Kinnikukkumine ei peatanud Nitat aga kauaks, ta hakkas vanglas peagi uuesti kaubitsema. Äri, mis oli võtnud talt vabaduse, sai taas tema elu keskmeks.

* * *

K hotellist oli saamas narkoärikate ÜRO, sest Bali oli üheksakümnendate lõpus muutunud läbisõidupunkti asemel sihtkohaks, mistõttu oli seal ka tulus uimastiturg. Rikkad pagulased ja turistid tekitasid nõudluse ning smuugeldajad tervest maailmast lendasid kokku Denpasari, teeseldes surfikottide, sukeldumisvarustuse ja spordikottidega turiste, endal kõht ja pärasool uimasteist pungil. Järgmise paari aasta jooksul saabus K hotelli külalisi kogu maailmast: Hollandist, Itaaliast, Inglismaalt, Šotimaalt, Rootsist, Venemaalt, Mehhikost, Nigeeriast, Brasiiliast, Argentiinast, USA-st ja Austraaliast. Narkokuriteod tõid endaga kaasa rasked karistused – koitis uus sünge ajastu, mis tähendas uimastimüüjatele surma. Esimene inimene Balil, kellele määrati 2000. aastal narkokuritegude eest surmanuhtlus, oli 27-aastane prantsuse kokk Michael Blanc.

Prantsuse kodanik seisab silmitsi surmanuhtlusega, sest smuugeldas Indoneesia kuurortsaarele Balile akvalangiballoonides väidetavalt 3,8 kg hašišit. Jakarta Post kajastas, et riiklikud süüdistajad nõudsid reedel Denpasari piirkonnakohtus 27-aastasele Michael Blancile surmanuhtlust 26. detsembril 1999 Balile hašiši toomise eest.

– Agence France-Presse, 4. november 2000

1999. aasta teisel jõulupühal lendas Michael Balile, kotis kaks akvalangiballooni, mis rikkusid tema noore elu igaveseks. Kui ta oma sukeldumisvarustust võtma läks, jälgiti seda juba, kuna läbivalgustamine oli tuvastanud balloonides midagi kahtlast. Tolliametnikud olid pannud koti pagasilindile, et näha, kellele see kuulub. Hetk, mil Michaeli käsi puutus kotisanga, jäi tema vaba elu viimaseks.

Edasise osas läksid Michaeli ja politseinike ütlused lahku. Politsei väitis, et viis prantslase koos pagasiga lennujaama kontorisse, et balloone kontrollida, ning Michael vaatas kõike pealt. Pärast seda, kui tehti kindlaks, et terasballoonides ei ole hapnikku, puuriti sinna auk ja leiti peaaegu neli kilogrammi hašišit, mis oli jaotatud sadadeks väikesteks pakkideks. Politseinike sõnul tunnistas Michael esimesel ülekuulamisel üles, et oli Balile lennanud Bangkoki kaudu, kust ostis uimastid kavatsusega need Balil maha müüa.

Michael eitas ülestunnistust ja seda, et ta hašišist üldse teadlik oli. Mehe sõnul kuulusid balloonid tema sõbrale Phillipile, kes elas Bombays ning oli neid 15-päevasel India-reisil kasutanud, aga keda ta kahjuks enam kätte ei saanud. Samuti väitis Michael, et politsei oli rikkunud protokolli, avades balloonid ilma tema juuresolekuta.

Michaeli viibimisel K hotellis lasus tume vari – oli reaalne oht, et tema elu katkestab laskekomando. Tema vanemad lendasid Prantsusmaalt kohale, soovides meeleheitlikult midagi ette võtta, kindlad poja süütuses ja tulivihased võimetuse pärast seda tõestada. Nende palve võtta hašišikotikestelt sõrmejäljed lükati tagasi. Michael oli üles tunnistanud ja edasine uurimine ei olnud vajalik.

Ainus tõeliselt efektiivne kaitse polnud aga süü või süütusega üldse seotud. Michaeli emale Helenele öeldi otse, et altkäemaks vahemikus 330 kuni 420 tuhat dollarit võimaldaks osta Michaelile viieteistaastase vanglakaristuse. Naine keeldus pistist andmast, uskudes, et poeg on süütu, ja nurjas sellega ainsa strateegia, mis oleks töötanud. Kohtunik mõistis Michaelile eluaegse vanglakaristuse, lükates tagasi süüdistajate taotletud surmanuhtluse. Michael pidi surmani vanglasse jääma. Kohtus istus Michael täiesti murtult, plastiktooli kössi vajunult. Et tulla toime teadmisega, et on K hotellile kaotanud kogu oma elu, leidis mees riskantse viisi – temast sai heroiinisõltlane. Vangla oli narkootikumide jaoks ideaalne koht.

* * *

Michael oli esimene inimene, kes seisis silmitsi võimaliku surmanuhtlusega, aga ei läinud kaua, kui süüdistajad nõudsid juba järgmistele Bali uimastikaubitsejatele sama saatust. 29-aastane Mehhiko sukeldumistreener Vincente Garcia lendas Balile mitu kuud pärast Michaeli süüdimõistmist. Ta oli läbinud passikontrolli ning kõndinud pagasilindi juurde, et võtta lainelaud ja must kott. Mees ei mõjunud ebakindlalt, kuigi kotis oli viisteist kilogrammi kokaiini. Vincente reisis koos 32-aastase mehiklannast endise modelli Clara Gautriniga, kes mängis tema tüdruksõpra, nad pidid paistma tavalise puhkusel oleva paarikesena. Läbi lennujaama jalutades oli see paar vägagi seksikas, näiliselt täiesti muretud noored, nagu iga teinegi reisile minev paarike. Kumbki ei teadnud, et kõndisid otsejoones lõksu.

Vincente polnud rahul oma mehhiklasest narkobossiga ja tahtis tolle “toiduahelast” välja lõigata. Ta oli küll hästi tasustatud narkomuul, aga soovis enamat – võttis ju tema kõige suuremaid riske, vaid vähesed uimastivedajad olid piisavalt jultunud, et ühe otsaga tuua kaasa viisteist kilogrammi. Ei kulunudki kuigi kaua, kuni ühel Bali suuremal hiinlasest narkobossil õnnestus Vincente enda teenistusse värvata. Mehhiklasest boss sai sellest õige varsti teada ja hakkas kättemaksu hauduma. Ta lasi Vincentet jälitada, et Bali lennu andmed välja uurida. Nagu enamik tarku uimastivedajaid, hoidis Vincente oma marsruudi alati saladuses, andes klientidele tavaliselt umbkaudse saabumiskuupäeva. Endise ülemuse nuhk oli aga kõik välja uurinud ja informeeris Mehhiko uimastipealikku, kes faksis info Bali politseile. Hetkel, mil Vincente registreeris oma pagasi, tõmbasid Bali ametivõimud silmuse pingule ning olid valmis talle turja kargama niipea, kui lennuk mehega Ngurah Rai lennujaamas maandub.

Kahtlusalused Vincente Manuel Navarro Garcia ja Clara Elena Umana Gautrin arreteeriti teisipäeval turistisaare Bali lennujaamas, kuhu nad saabusid Tai pealinnast Bangkokist. Politsei väitel leiti paari kohvritest uimasteid. Indoneesia politsei sõnul oli mehhiklastelt leitud uimastite turuväärtus Balil nelisada seitsekümmend tuhat dollarit.

– EFE Uudisteagentuur, 12. aprill 2001

Vincente ja Clara said süüdistajate ja kohtunikega kokkuleppele, et mehele mõistetakse surmanuhtluse asemel viisteist aastat ja naine pääseb puhtalt. Kohtunikud murdsid aga sõna, Clarale määrati seitse aastat ning Vincentele eluaegne vanglakaristus. Vincente päästmine laskekomandost oli parim, mida kohtunikud olid julgenud ilma kahtlusi äratamata teha. Olnuks raske seletada, miks sama kohus Balil mõistis Vincentele viieteistkümne kilogrammi kokaiini eest viisteist aastat, kui Michael oli vähem kui nelja kilogrammi hašiši eest saanud eluaegse. Ometi oli igaühele selge, et tegemist oli kokkulepega – Vincente sai ju sama karistuse mis Michael, kuigi oli süüdi rohkem kui neljakordse koguse vedamises.

Veel üks uimastivedaja, kes end K hotelli surmatähe all sisse registreeris, oli 24-aastane Itaalia juveliir Juri Angione. Ta oli Ngurah Rai lennujaamas jäänud vahele surfilauakotiga, kus oli viis kilogrammi kokaiini. Juri oli Balil elanud jupiti kaks aastat, kui ütles kord tüdruksõbrale, et läheb paariks päevaks Taisse puhkusele. Ta oli lennanud Brasiiliasse, kus sai surfilauakoti, millesse oli eelnevalt pakitud viis kilo kokaiini, ning siksakitanud seejärel lennukitega tagasi Balile, üritades hoolega vältida jälgitavaid marsruute. Ta oli hoidnud eemale Jakarta lennujaamast, kuna seal oli mitu kuud varem võetud kolmeteistkümne kilogrammi kokaiiniga vahele brasiillasest kuller Marco, kes kandis uimasteid deltaplaani raami sees – Juri töötas sellesama jõuka Itaalia narkoparuni juures, kelle heaks Marcogi tegutses. Boss elas Balil ning nautis head elu, vaatas päikeseloojanguid ja jõi kokteile kõige eksklusiivsemates rannabaarides ja restoranides, samal ajal kui tema kullerid üle maailma ringi lendasid. Narkoboss oli öelnud Jurile, et vajab teda hädaolukorra tõttu, et saada kokku Marco surmanuhtlusest päästmiseks vajalik pistiseraha. Juri oli lennanud Brasiiliast Amsterdami, sealt Bangkokki, kus oli vahetanud KLM Royal Dutch Airlinesi lennufirma Thay Airwaysi vastu – ja saanud esimese, väga ilmse hoiatuse.

Tai tolliametnik oli märganud tema röntgenit läbivas surfilauakotis midagi kahtlast. „Mis see on?“ küsis ta kotti katsudes. „See on plastmass,“ oli Juri vastanud. Ametnik sirutas käe luku poole ja Juri oli pidanud kiiresti reageerima, et veenda ametnikku kotti rahule jätma. „See on plastmass, mis kaitseb surfilauda.“ Ta vaatas, kuidas ametnik silus käega kotti, ja kordas: „See on kõigest plastmass!“, üritades kõlada ükskõikselt, kuigi süda tagus rinnus meeletult. „Olgu,“ ütles ametnik, andis tal märku edasi liikuda ja võttis ette järgmise reisija pagasi. Juri oli haaranud koti ja kõndinud tükk maad eemale, enne kui uuesti hingata julges. See oli olnud uskumatult napp pääsemine. Kergendustunne ei kestnud aga kaua. Mees teadis juba Brasiiliast lahkudes, et kott oli halvasti pakitud, aga ta oli selle ikkagi kaasa võtnud. See, et juba tavaline läbivalgustamine kahtlusi tekitas, suurendas tema hirmu veelgi, aga vaja oli läbida veel ka Bali turvakontroll.

Terve Thai Airwaysi lennu Balile oli Juri kaalnud, kas peaks koti lihtsalt lennujaama jätma. Ta kaotaks kokaiini, aga jääks ellu. Juri oli vähemalt paarkümmend korda kraami vedanud, aga seekord oli kõik teistmoodi – halvasti pakitud kott võis saatuslikuks saada. Kui lennuk Bali lennujaama maandumisrada puudutas, otsustas mees siiski asjaga lõpuni minna. „Ma ütlesin endale: okei, ma teen proovi, mängin edasi. Ma tahtsin edasi mängida.“ Isegi silt „Surm uimastivedajatele!“, mida ta turistiviisa järjekorras oodates nägi, ei pannud teda meelt muutma. Ta oli kõndinud piki koridori Ngurah Rai lennujaama passikontrolli, samal ajal tiirlesid tolliametnikud juba tema koti ümber. Pärast järjekordset kahtlusi tekitanud läbivalgustamist kinnitas kohale kutsutud narkokoer, et kott on uimasteid tuubil täis. Toll saatis selle peibutusena pagasilindile ringlema, et tabada omanik. Nagu Michael ja Vincente enne teda, oli ka Juri pagasit võtma minnes liikuv märklaud. Surfilauakott oli lebanud tähelepanu äratamata tosina teise hulgas, Juri oli selle kätte haaranud ja kõndinud rohelise joone suunas, kuna tal polnud midagi deklareerida. Aga õnn oli talle just selja pööranud.

Koti põhjalikul läbiotsimisel leiti kolm surfilauda, kaks kalipsot, kaks paari surfijalanõusid, hingamistoru ja koti voodri sisse õmmeldud 29 plastikust pakikest. Musta paberisse peidetud pakkides oli kahtlane valge pulber, test kinnitas, et tegemist on kõrge kvaliteediga kokaiiniga. [Juri] Angione tunnistas, et kott, riided, jalanõud ja surfilauad kuulusid temale, kuid eitas teadmist kokaiini olemasolust.

Kuurortsaare Bali lennujaama võimud arreteerisid 24-aastase itaallase kolmapäeva pärastlõunal katse eest smuugeldada Indoneesiasse 5,26 kilogrammi kokaiini, mille turuväärtus on umbes 4,5 miljardit ruupiat (600 000 dollarit).

– Jakarta Post, 4. detsember 2003

Süüdistajad nõudsid Jurile surmanuhtlust nagu ka Vincente ja Michaeli puhul, Bali kohus mõistis mehele aga eluaegse vanglakaristuse. Juri kambamehe, brasiillase Marco edasikaebust surmanuhtluse kaotamise osas ei rahuldatud, mees saadeti hukkamist ootama kinnisesse vanglasse Nusakambangani saarele.

Miks sa ei hoolinud hoiatusest Bangkokis?

JURI: Lennul Bangkokist Balile mõtlesin, kas võtta kott kaasa või jätta see lennujaama. Ma kaalusin seda, arvasin, et võib-olla saadakse mind kätte. Aga mõtlesin, et ei, ma ei taha kraami kaotada, see olnuks tohutu raiskamine. Lõpuks ütlesin endale: okei, teen proovi, mängin edasi. Tahtsin edasi mängida. Niisiis läksin kotti võtma ja kui välja jõudsin, siis mind peatati. Nad katsusid, küsisid, mis see on. Ma ütlesin, et plastmass. Nad ütlesid, et tee lahti.

Kas sa proovisid koti avamist takistada?

JURI: Ütlesin sama asja, mida Bangkokiski. Ütlesin, see on plastmass, kõigest plastmass. Aga nad ei kuulanud mind, avasid koti, lõikasid paki lahti ja võtsid natuke kraami välja.

Kuidas sa end tundsid?

JURI: Üsna persses omadega. Jah. Päris hullusti persses.

Kas sa proovisid lennujaamas politseile pistist pakkuda?

JURI: Ei. Ma ei mõelnudki sellele, seal oli liiga palju politseinikke.

Kui palju?

JURI: Palju.

KONGIKAASLANE: Tahad näha säravaid silmi? Juri, kas kokaiin oli hea?

JURI: Jah, sama kraam, mis Marcol.

KONGIKAASLANE: Peruust pärit. Parim kraam maailmas, 85 % puhas. Kõige puhtam on 95 %. Kui teed suure juti, võib süda lõhkeda, sest see on nii puhas. Juril on väga kvaliteetne kraam, ma tean selle päritolu.

Kas see pidi minema müüki Balil?

JURI: Ei, Uus-Meremaal ja Austraalias.

Kas sina pidid selle sinna toimetama?

JURI: Ei, mina mitte. Keegi teine, paadiga.

KONGIKAASLANE: Katamaraaniga.

Sinu töö olnuks sellega tehtud?

JURI: Jah.

Mida politsei kokaiiniga tegi?

JURI: Bali politsei kindlasti müüb kraami. Nad jaotavad ja segavad seda. Nad teevad mu kraamist viisteist kilogrammi.

Mitu korda sa kokaiini Balile smuugeldasid?

JURI: Kokaiini tõin Balile esimest korda, tavaliselt toon hašišit, ecstasy’t ja muud sarnast. Esimest korda tõin kokaiini ja esimest korda, kui tõin midagi kellelegi teisele. Toon alati oma kraami, pakin alati ise koti. Seekord oli Marcol hädaolukord ja nad pidid leidma kellegi, kes tooks palju kraami, et saada Marco aitamiseks raha. Siis ma Marcot ei tundnud. Aga et aidata bossi, ütlesin: „Jah, okei, lähen.“

Olid sa varem teistesse riikidesse uimasteid smuugeldanud?

JURI: Jah. Itaaliasse, Hollandisse, Indiasse.

Kokaiini?

Juri: Kokaiini, kõike.

Heroiini?

JURI: Ei iialgi. Ecstasy, hašiš. Ei iial heroiini. Seda mängu ma ei mängi.

Alati surfilaua kotis?

JURI: Ei, vahel kõhus. Neelan hašišipalle.

Kuidas sa need alla neelad?

JURI: Keeran hašiši toidukilesse ja teen hästi väiksed pallid.

Ja kõhuga on kõik korras? Sa oled nii kõhn…

JURI: Jah, kõhuga on korras, sest ma neelan pikalt, peaaegu terve päeva. Kogu kraami neelamiseks kulub kümme tundi.

Kas sa sel päeval midagi süüa saad?

JURI: Ei, ei saa.

Ja siis lähed lennukile?

JURI: Jah.

Kuidas sa narkootikumide juurde sattusid?

JURI: Noh, see on elu – saad kellegagi tuttavaks, seejärel veel kellegagi. Vähehaaval, tasapisi. Aga lapsest saati juba olin Itaalias mängus sees, müüsin hašišit.

Sa müüsid juba Itaalias kraami?

JURI: Jah, neljateistaastasest saadik. Kooli ajal müüsin mitu korda hašišit kutile, kes meil hommikusöögiks pitsat pakkus. Kui keegi tahtis erilist pitsat, müüs ta minu hašišiga kaetud pitsat.

Kas sa kolisid Balile, sest see on hea baas uimastimüügiks?

JURI: Kolisin Balile, sest mul on siin sõber, kel on maja. Kolisin tema juurde ja me hakkasime käima Indias ja ringi reisima.

Et narkootikume osta?

JURI: Jah. Aga India on niisama ka ilus koht. Mulle meeldib väga reisida.

Mitu korda sa oled rahvusvahelisi lennujaamu narkootikumidega läbinud – kümme korda?

JURI: Rohkem. Kakskümmend-kolmkümmend korda.

Ja pole vahele jäänud?

JURI: Mitte kunagi.

Mis sa arvad, miks sa seekord vahele jäid?

JURI: Oli minu kord.

– Juri ja tema kongikaaslane