Читать книгу Hotell K - Kathryn Bonella - Страница 9

Pole võimalik kirjeldada tunnet, mis tekib Kerobokani sisenemisel. See ei ole tavaline koht. Kõnnid räpastes ruumides, võõras keel, võõrad inimesed, võõras planeet. Tundub, et näed und, sest see ei saa olla ilmsi. Sa ei tea, mida teha või mõelda, täielik ulme. Meeleolu kõigub kogu aeg ja sul on tunne, nagu oleks sind röövitud.

– Mick, austraallasest vang

Kolmanda maailma vanglasse sattumine on enamikule lääne inimestest hirmutav katsumus, aga K hotellis viiakse kinnipeetav enne kongi suunamist pärast pildistamist politseiarhiivi jaoks, juuksurit ja paberimajandust üllatavalt meeldivale jalutuskäigule läbi kaunilt hooldatud aedade. Sellel jalutuskäigul sarnaneb K hotell Balil asuvate odavate puhkekeskustega: vangid on end kassi kombel palmi all välja sirutanud, loevad või magavad, mõned mängivad tennist või palvetavad väikeses hindu templis. Rada viib mööda väikesest sööklast, mille lähedal vestleb grupp kinnipeetavaid. Naerev laps jookseb üle muru ja lennutab lohet. Palmipuu all suudleb paarike. Esmamulje mõjub suigutavalt ja tekitab petliku rahutunde.

See ei kesta kaua.

Kui kongi uks sulgub, lõpevad ka meeldivad vaatepildid. Initsiatsiooni- ehk süüdimõistmise eelsetes J- ja C2-korpustes ei ole päevavalgust, ainult luminofoorlambid. Õhus on paks sinine udu, mida immitseb kõikide huultel tolknevatest nelgisigarettidest. Kong on nagu kuum betoonkast, kuhu on teinekord pressitud kakskümmend viis meest, tihedalt koos nagu kilud karbis. Kuna ruumi on nii vähe, istutakse ja magatakse vahetustega. Veab sel, kel õnnestus krabada koht ukse ääres, sest seal saab jalad läbi trellide välja sirutada. Ülejäänud magavad, jäsemed segiläbi põimunud.

Ihuvajaduste rahuldamiseks on auk põrandas, tavaliselt ummistavad seda kuivanud väljaheited, hais meelitab ligi sääski, siia-sinna jooksevad rotid. Läänest pärit uustulnukad vaatavad uskumatute nägudega kohalikke, kes ajavad roti nurka, murravad tal kaela ja pistavad looma toorelt nahka.

Initsiatsioonikorpused on täis heroiinisõltlasi, kellest osal on AIDS ja hepatiit ja kes pannakse hiljem spetsiaalselt sõltlastele mõeldud korpusesse, mida kutsutakse narkariblokiks. Sõltlased on haavu täis ja nokivad neid lakkamatult. Nad süstivad, pingutades enne muskleid, et leida veresoont nüri nõela jaoks, mis käib käest kätte. Kitsas ruum garanteerib selle, et kõik vangid puutuvad kokku sõltlaste haiguste, nahalöövete, haavade ja infektsioonidega.

Initsiatsioonikongis toidetakse inimesi kolm korda päevas nagu ahve. Tavaliselt sirutatakse vangide poole, kes toidukäru lükkavad, lihtsalt käsi või kiletükk, et saada vastu kulbitäis vähekeedetud riisi koos vesise kapsahautisega. Kinnipeetavate ainuke puhkepaus on käik külastusruumi, kuigi paljusid ei tule keegi vaatama – seega jäävad nad ka sellest vaheldusest ilma.

Kui politseijaoskonnast tulin, pandi mind C2-e. Igaüks pannakse alguses sinna väikesesse ruumi koos kahekümne viie inimesega. Kõigile ei ole ruumi. Mõned magavad istudes. Ma olin seal kaks kuud ja tollal seal vetsu ei olnud. Pidi sittuma kilekotti, kusema kilekotti. Ma ei sittunud kaks nädalat ja viis päeva.

Pääsesid sa kahe kuu jooksul ka välja?

Ei. Päeva ajal väljas käia ei tohi. Mul polnud muud võimalust kui seal olla. Kui sul on raha, siis saad maksta, et sind teise korpusesse üle tõstetaks. Mõni inimene korraldab nii, et saab kohe sealt kusagile mujale. Ameerika Gabriel muutis kõik liiga kalliks. Ta maksis seitse miljonit ruupiat (950 dollarit), et kolida, sest ta ei tahtnud seal kongis tundigi olla. Sellepärast hakati kõigilt rohkem küsima. Üks mees Aafrikast maksis ka seitse miljonit, et sealt ära saada.

– Emmanuel, nigeerlasest vang

Kuigi valvurid lasid rahakatel lääne inimestel initsiatsioonikorpustest mujale liikuda või seal olemise üldse vahele jätte, ei olnud mõni sellisest süsteemist üldse teadlik. Austraalia purjesportlane miljonär Chris Packer, kes jäi vahele registreerimata tulirelvadega, ei teadnud sellest midagi ja kannatas mitu päeva initsiatsiooniblokis, magades, jalad trellide vahelt väljas, enne kui sai tänu rahatehingule pehme voodi ja mööbliga kongi.

Maksujõulisel kinnipeetaval oli võimalik kolida väga uhkesse ruumi plasmateleri ja DVD-mängija, pehme madratsi ja internetiga ning miljonivaatega rohelusse. Parimad toad anti VIP-vangidele nagu Bali kuningas või kuberner, aga neid võisid saada ka teised rahakad ja mõjukad kinnipeetavad. Mehhiko narkodiileritel Vincentel ja Claral oli mõlemal korralikud kongid tänu rikkale kliendile, kes elas Balil. Mees kindlustas, et nende eest hoolitseti, vastutasuks ei andnud need teda võimudele üles, peale selle sai ta Vincentet endiselt kasutada kokaiinisaadetiste organiseerimisel. K hotellis olemine ei seganud Vincente tööd, Mehhiko klientidele helistamist ja kongist kullerite organiseerimist. Tal oli kongis 26-tolline LCD-teler, nii külm kui soe vesi ning väike vann, mis olid isegi kohalikes kodudes luksus.

Claral oli naistekorpuses samuti luksuslik elamine. Tema kong oli jalgtee lõpus, möödakäijate eest varjatud Jaapani bambussirmiga, mis andis talle vanglas kõige haruldasema võimaluse – privaatsuse. Kongi ette oli Clara rajanud väikese peenra, ruumil oli sinistest plaatidest põrand ning kaasaegne tualettpott. Claral oli haruldane õigus ise otsustada, kes temaga kongi jagab. Tavaliselt oli tal ainult kaks kongikaaslast, kuigi ülejäänud üheksasse kongi W-korpuses oli surutud kuni viisteist naist. Üks valitud kaaslastest oli Austraalia pesumodell, kes jäi ööklubi ees vahele kahe roosa ecstasy-tabletiga Gucci käekotis ja kellele oli määratud kolm kuud vanglakaristust.

Bali mõjuvõimsa narkoärika Iwan Thalibi luksuslik ja mugav kong võinuks silmad ette teha ka viietärnihotellile. Mees oli kongi maitsekalt sisustanud, ostnud sinna uusima helisüsteemi ning lasknud töölistel käsitsi meisterdada ideaalselt sobiva puitmööbli. Põrandat kattis luksuslik bordoopunane vaip ja seinad olid värvitud helepruuniks. Mehe kodukino koosnes kaheksast kõlarist seinal, plasmatelerist voodijalutsis, DVD-mängijast ja mängukonsoolist. Nurgas oli pisike külmkapp õlle jaoks, sügavkülmik ja mikrolaineahi. Iwani palgatud ehitajad olid kongi avardanud, lõhkudes maha ühiskäimlat eraldava seina ning muutes selle tema isiklikuks vannitoaks. Iwan palkas ühe geist kinnipeetava, et too tema kongi koristaks ja riideid peseks. Olles sunnitud vanglas viibima, otsustas Iwan teha seda stiilselt. Tegelikult magas ta oma kongis üsna harva, sest oma VIP-staatuse tõttu võis ta vanglast väljas käia nii tihti, kui soovis. Sel ajal lasi ta teistel vangidel vaadata plasmatelerit ja mängida telekamängu. Elu trellide taga ei olnud Iwani jaoks sugugi halb – tal oli raha, mõjukust ja rohkem võimu kui valvuritel.

Algusest peale on Iwan olnud kõige tähtsam VIP. Tema võib avalikult sülearvutit ja mobiili kasutada, sest ta on vangla kõige suurem sponsor. Kui midagi on vaja, võtab tema esimesena rahakoti välja.

Niisiis juhib vanglat tegelikult tema?

Jah, muidugi, ta on ju kõige suurem sponsor. Kui midagi vaja on, siis ta hangib selle. Tahad ehitada aeda või remontida kongi? Tema maksab. Maksab kõige eest. Isegi kui vanglaülem tahtis kuhugi minna, näiteks Jakartasse, maksis selle eest Iwan. Tema hoolitses selle eest, et oleks lennupiletid, hotell, kõik muu. Rahaga saab vanglas teha mida iganes. Kes iganes tahab vanglas uimasteid müüa – pole probleemi. Iga nädal peab maksma vanglapealikule raha.

– Den, kinnipeetav Nepalist

Iwan oli K hotellis teist korda. Esimene juhtum oli aastal 1996, kui tema ja ta hollandlannast naine võeti Bali Ngurah Rai lennujaamas vahele kõlarikasti peidetud 20 781 ecstasy-tabletiga, mille väärtus oli poolteist miljardit ruupiat (200 000 dollarit).

Kahtlusalused Iwan Thalib ja tema väidetav abikaasa Jolita arreteeriti reedel, kui nad jõudsid Amsterdamist Ngurah Rai lennujaama. Politseiallikas väitis, et võimud on neid juba ammu kahtlustanud. Usutakse, et Iwan avas mööbli- ja hõbedapoe kattevarjuna ning et Iwan on üks saare suurimaid ecstasy-diilereid. Politseiallikas tõdes veel, et politseinik, keda kahtlustati koostöös Iwaniga ning kes ootas teda lennujaamas, kadus, kui nägi, et Iwan on jamas.

– Jakarta Post, 12. juuni 1996

Esimene kord mõisteti Iwan vanglasse kõigest neljateistkümneks kuuks, mis vaevu katkestas ta uimastiäri. Pärast väljasaamist hakkas karismaatiline hobusesabaga diiler ecstasy-tablette vorpima oma kahetoalises korteris. Elukoht asus talle kuuluva elektroonikapoe peal Seminyaki eksklusiivses rannapiirkonnas Balil, kus laiutasid viietärnihotellid ja villad ning elasid rikkad pagulased. Mees elas narkopesas, sõitis ringi BMW uusima mudeliga ja varustas kõik klubisid ecstasy-tablettidega. Bali politsei tundis teda hästi ja pigistas pistise eest tavaliselt silma kinni, kuigi mõned hoidsid tal õlakutele triibu juurdesaamise nimel siiski silma peal. Paar korda oli ta arreteerimisest pääsenud. Näiteks vahistas politsei kaks narkokullerit BMW-s, kuhu oli peidetud kaks kilo shabu’d (metamfetamiini), hiljem selgus, et tegemist oli Iwani autoga ja väidetavalt ka tema uimastitega, aga talle ei tehtud midagi. Samuti oli politsei üritanud teda vahistada Kuta ööklubis, kui sai vihje, et mehel on kaasas illegaalseid aineid. Tabamisel olid aga Iwani taskud tühjad. Iwani tabamatus ja politsei suutmatus tema vastu kohtuasja algatada viisid inimesed arvamusele, et nii mõnigi Bali politseinik võttis Iwanilt vastu altkäemaksu (isegi maja või auto), oli külaline tema pidudel ja tegi temaga koostööd. Ta oli aastaid olnud politsei tippkurjategijate nimekirjas. Ükskord hilja õhtul said nad ta siiski kätte.

Politsei oli meest kannatlikult Seminyaki poe ees oodanud, peitnud end põõsastes ja pargitud autodes või nende taga, et vältida poe ukse kohal asuvat turvakaamerat. Mehed olid relvastatud ja valmis ründama. Iwan oli pahaaimamatult öösel kella kahe ajal trepist alla kõndinud, et minna haiglasse külastama operatsioonil olnud sõpra. Mees tuli rahulikult uksest välja ja – kõmm! – maailm lahvatas valgeks, autode eredad esituled suunati talle näkku. Pimestatud Iwan ei näinud politseinikke, kes teda ümbritsesid, küll aga kuulis hõikeid: „See on tema! See on tema!“ ning seejärel: „Me tahame minna üles ja su valdused läbi otsida.“ Iwan oli vaid noogutanud ja käed pea kohale tõstnud. Ta oli alati arvestanud, et ühel päeval see juhtub. Samuti teadis ta, et ülakorrusel on piisavalt kraami, et teda laskekomando ette saata. Ta jäi aga rahulikuks, sest ilma tõenditeta ei tohtinud politsei majja siseneda. Kui aga üks politseinik Iwani juurde tuli, et teda läbi otsida, langes võimudele sülle ootamatu õnn: mehe särgitaskus oli kaheksa grammi shabu’d – roheline tuli, mis lubas politseinikel siseneda. Narkootikume tänavale kaasa võtta oli olnud hullumeelsus, aga mees oli aastaid saadud vihjete ja immuunsuse tõttu ükskõikseks muutunud. Kakskümmend politseinikku järgnes Iwanile trepist üles narkopessa, kaks või kolm hoidsid püstolitoru ta selja vastas. Iwan oli rahulikuks jäänud. Ülakorrusel oli ta külmkapi juurde kõndinud, võtnud sealt paar õlut ja pakkunud politsenikele, kes keeldusid. Mees korkis ise ühe lahti ja istus põrandale, mispeale mitmed politseinikud temaga ühinesid. Omamehelikult vesteldi viimase jalgpallimatši tulemustest, teises toas tuhnisid mehed samal ajal ta kabinetti läbi.

Ta on väga rahulik tüüp, väga Al Pacino moodi. Jõudsin paar minutit pärast seda, kui nad üles läksid. Mehed istusid põrandal ringis ja rääkisid juttu. Mina tulin koos kolme ajakirjanikuga. Juba oli teisest toast leitud palju uimasteid ning pandud [need] ringi keskele – mitu kuhja ecstasy-tablette. Iwan istus põrandal ja muudkui naeratas.

– Ajakirjanik Wayan Juniartha Jakarta Postist

Vaatamata näilisele meelerahule, oli Iwanil nii mõndagi, mille pärast muretseda. Läbiotsimine vältas kolm tundi ja selle käigus paljastasid üksteisele rahulolevalt naeratavad politseinikud terve väikesemastaabilise ecstasy-vabriku. Õhtu lõpuks olid nad leidnud 80 000 tabletti, kuussada grammi kokaiini, mitu kilogrammi erinevaid pulbreid, kilo heroiini ja viis tabletipressimise ning – tembeldamise masinat. Lisaks veel neliteist 22-kaliibrilist püssikuuli, püstoli ja kasutamata käsigranaadi – narkoärika põhilise kaitsevarustuse.

“Iwani arreteerimine oli meile väga hea uudis, sest ta oli aastaid Bali kurikuulsaim kurjategija,“ tõdes kõrges auastmes narkokuritegude uurija. „Oleme üritanud mitmeid aastaid meest vahele võtta, aga ta oli alati liiga tark, et silma paista. Usume, et ta on üks Bali neljast suurimast narkoärikast, kellel on lai võrgustik ja olulised tutvused,“ ütles ta.

– Jakarta Post, märts 2002

Politseireid lõppes kell viis hommikul, Iwani käed pandi raudu, ta sõidutati Denpasari politseijaoskonda ning anti range järelevalve alla. Seejärel oli mees pidanud alustama kulukat võitlust oma elu eest. Asja iroonia seisnes selles, et mees oli alles äsja otsustanud lõpuks legaalset äri ajama hakata. Vahistamise tõttu läks nüüd kogu illegaalselt teenitud raha kinnisvara asemel kohtutele – võitluses ellujäämise eest.

Raha kulus meeletutes kogustes, Iwani advokaat õlitas nii mõndagi süsteemi väljasirutatud pihku. Politseile antud pistis pidi vähendama leitud ecstasy-tablettide arvu raportis, teine altkäemaks rikkuma Iwani tabletipressija demonstreerimise kohtus, nii et kohtunike ees valmistatu ei näeks üldse 80 000 konfiskeeritud tableti moodi välja. See kõik pidi vabastama Iwani raskest süüdistusest uimastite tootmises. Kohtunikel oli lihtsam karistust vähendada, näitamata ilmselget poolehoidu ning toomata hämaraid tehinguid avaliku tähelepanu ette.

„Jaa! Jaa!“ oli Iwan karjunud, hüpates plastiktoolilt püsti, kui kohtunik määras talle 13-aastase karistuse uimastite omamise eest. Surmanuhtlus oli olnud reaalne, aga kokkulepped olid mehe päästnud. Advokaat oli tõmmanud mehe kiiresti istuma tagasi ja käskinud tal vait olla. Ettevaatamatus oli ohtlik, neid jälgiti. Kõik olid end sisse mässinud ning olnuks rumal kohtuotsusele tähelepanu tõmmata. Kahtluse korral, et kohtuvõim on korrumpeerunud, võinuks süüdistajad asja edasi kaevata ja nõuda surmanuhtlust.

Kohtuotsuses rõhutas [kohtunik], et 48-aastane süüalune ei ole süüdi uimastite levitamises ega valmistamises, mis on raskemad seadusrikkumised ja nõuavad kaalukamaid karistusi.

– Jakarta Post, märts 2001

Teises juhtumis mõisteti ajakirjanduses Ristiisaks tituleeritud Iwanile veel kolm aastat relvade omamise eest.

Kui kohtuasjad lõpule jõudsid, hakkas Iwan K hotellis ajama nii uut ja seaduslikku kui ka endist äri. Ta muutis hoone, mida üks kinnipeetav oli kasutanud trükikojana, mööblitehaseks, investeeris 50 000 dollarit, et osta vajalik tehnoloogia, ja maksis neljakümne kahele vangile iganädalast palka tehases töötamise eest. Sellest olukorrast võitsid kõik. Ka väheste oskustega vangid suutsid pikki ja igavaid tunde järjest lauajalgu poleerida ning juba mõne aja pärast tootis Iwani tehas kõige ilusamaid mööblijalgu riigis, meelitades kliente isegi Hispaaniast ja Ameerika Ühendriikidest.

Iwani rikkaid ja hästi riietuvaid kliente tervitati K hotelli sisenemisel nagu ametlikke vanglakülalisi. Kui kliendid mööda jalgradu tehasesse saadeti, jälgisid ringi lonkivad või õlut joovad ja kanepit suitsetavad vangid neid uudishimulikult. Kõik K hotelli sisenevad inimesed, eriti uhke väljanägemisega tegelased, tõmbasid tähelepanu ja pakkusid vaheldust. Muidugi polnud mitte kõik Iwani kliendid niisugused, mõni nägi oma räpastes teksades ja T-särgis välja sama armetu kui vangid ning oleks paremini sobinud istuma kongi betoonpõrandale kui kallihinnalisse tooli. Kui sedasorti kliendid Iwani töökotta läksid, oli mööbli ostmine ilmselt välistatud.

Lärmakate masinate ja lendava saepuru taga pressisid ja pakkisid kinnipeetavad vaikselt ecstasy-tablette. Plaan töötas täiuslikult, Iwani uimastikliendid võisid käia sisse ja välja, kartmata läbiotsimist. Politseid ilma orderita K hotelli ei lubatud, mis tähendas, et Iwan sai vajadusel enda palgal olevatelt valvuritelt piisavalt kiire hoiatuse, et uimastid ära peita. Mööbliveokaubikud sõitsid vabalt vangla teenindusväravast sisse ja välja; pealiskaudsetel juhuslikel läbiotsimistel ei avastatud kunagi kümneid tuhandeid tablette, mis olid korralikult kõlarite sisse peidetud.

Iwan seadis vangla lähedal tänaval, karastusjooke ja odavaid mobiiltelefone müüvate poeuberike vahel üles mööbli väljapanekusaali. Seal sõlmis ta tähtsate ja vähem tähtsate klientidega kokkuleppeid, kasutades vanglast ühenduse võtmiseks sisesidesüsteemi. Ettekäändega, et läheb väljapanekusaali, lipsas suurärimees K hotellist sisse ja välja ning valvureil või tamping’idel polnud midagi puidust uste avamise vastu, et Iwan soovi korral terve päeva või öö ära võiks olla. Mööbliäri ajamine andis Iwanile ametliku tõendi, mis lubas tal vabalt ringi liikuda. Mees kandis seda kaasas, juhuks kui politsei tahtnuks teda kontrollida.

Paljud inimesed, sealhulgas mitmed politseinikud, kahtlustavad, et mehe mööbliäri vanglas on vaid kattevari uimastitega kaubitsemisele.

– Ajakirjanik Wayan Juniartha, Jakarta Post

Vangla mööblimagnaadiks olemisel oli mitmeid hüvesid. Kaks korda aastas võeti Iwani kuueteistaastasest vanglakaristusest päris palju maha, kuna vanglasüsteem tunnustas tema panust K hotelli kutseõppeprogrammi loomisse. Tema illegaalne äri teenis vanglaülemalt vaid silmapilgutuse, kuna mees sai poole mööbliäri kasumist ja korrapäraselt ka pataka narkoraha.

Iwani helduse eest võis ka tema pere vabalt läbi vanglauste käia. Mehe hollandlannast abikaasa Jolita, kes elas vangla lähedal koos laste, kahe teenija, aedniku ja autojuhiga, käis K hotellis iga päev, kandes “kaubamärgina” erepunast huulepulka. Naine tundis vanglat hästi, kuna oli ka ise uimastite omamise eest kinni istunud. Kohtuistungil oli ta saanud K hotellist kahesaja miljoni ruupia (40 000 dollari) suuruse kautsjoni vastu „linnaaresti“ ning mõistetud neli kuud hiljem õigeks. Nüüd oli K hotellist saanud põhimõtteliselt naise tagatuba. Elu vangi abikaasana ei olnud lihtne. Muidugi sai Jolita aru, et tema mees tõmbas ringi – Iwani hobusesaba, kena välimus, karisma, võim ja raha olid uimastav afrodisiaakum üksildastele ning iharatele naisvangidele, kes olid altid igale võimalusele täita pikki, igavaid ja tühje vanglatunde.