Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 10

Eva tajus, et keegi jälgib teda. Ta teadis aknast välja vaatamatagi, kes see on – sama vanaeit, kes oli varem väikese valge koeraga mööda kruusateed jalutanud. Siin väljasurnud kohas ei liikunud kuigi palju inimesi ja Eva teada oli eide maja lähiümbruses ainus asustatud hoone. Ta oli sealt päeval möödunud, tahtnud juba väravast sisse astuda, aga tema tuju oli vanainimese heietuste kuulamiseks liiga kehv. Tal ei olnud ka mingit tahtmist küsimustele vastata. Miks oli ta tagasi tulnud? Kas põhjuseks oli nende eelmisel kohtumisel räägitud jutt? Ta ei tahtnud selgitada, tahtis olla sel esimesel õhtul üksi.

Lõppude lõpuks oli tema ise see, kes alati küsimusi esitab. See oli tema töö. Oli olnud. Jälle tikkus esile vastik mõte, mis oli teda juba bussis kummitama hakanud: kes ta ilma oma tööta üldse on? Lihtsalt üks sihi ja väärtuseta vanatüdruk.

Eva mõtles oma pangakonto seisule ja ohkas. Varudest jätkuks kõige rohkem kaheks kuuks. Siis peab ta endale uue töökoha leidma. Kaks kuud oli tal armuaega, et saada kätte see, mille järele ta oli tulnud – vastused. Eva tundis uuesti tungi välja minna ja eide juurde joosta. Ehk ta ikkagi peaks selgitama? Andma oma tulekust teada? Martal võis olla talle veel midagi öelda.

Marta elas linnulennult mõnesaja meetri kaugusel madalas palktares, mille eluruumide osa kohal lösutas peaaegu maapinnani ulatuv roogkatus nagu hiiglaslik hauduv kana. Talu nimi oli Ira nagu „viha” ladina keeles. Lapsepõlves oli Eva käinud Iral lüpsisooja piima ostmas. Kui Marta mees ootamatult suri, läksid lehmad kombinaati ja Eva pidi leppima poepiimaga. Sellel ei olnud suve maitset.

Evale meenus, et varsti on jälle see päev. Täpsemalt – teisipäeval. Täna oli reede. Tookord ei olnud reede, vaid kolmapäev. Eva mäletas selgelt: oli veidi vihmane, aga soe ning ta oli metsast esimesi kukeseeni leidnud. Seentest valmis isa lemmik, lahtine pirukas. Aga isa ei tulnud sööma.

Isa jäi hauata, teda ei leitud kunagi. Nad viisid matuselilled randa. Eva, Andreas ja Tom ning nende ema hoidsid üksteisel käest ning jälgisid veepiiril seistes, kuidas päike horisondi taha kaob. Järgmisel suvel samal ajal tulid nad uuesti randa. Ja siis tuli ema üksi.

Eva oleks tänagi tahtnud randa minna, aga ta oli tundide kaupa umbses bussis loksunud ja tursunud pahkluud valutasid. Tallinna bussi peatusest Tuulegile oli seitse kilomeetrit ning Eva oli kogu selle tee jala kõmpinud, ilma et ükski auto oleks juhtunud mööda sõitma.

Tema kunagises toas polnud palju muutunud. Diivanvoodi oli alles, nagu ta oli arvestanudki. See oli kohutavalt tolmunud ja kangast „ehtisid” kahtlased augud, aga Eva ei hoolinud. Diivani alt kastist tiris ta lagedale kopitanud padja ja vanunud pleedi. Voodiriided olid kohvris, mida ta ei suutnud lahti pakkida.

Ta sirutas jalad mugavasse asendisse. Padi haises talumatult ja ta heitis selle eemale. Täna öösel ta vaevalt magada saab, aga ta tahtiski ärkvel olla ja plaanid veel kord läbi mõelda. Aega oli vähe. Ta peab sügiseks tagasi linna kolima ja endale uue töö leidma, otsima endale uue pidepunkti ja identiteedi.

Päev oli olnud nagu keeristorm kuni selle hetkeni, mil ta Tallinnas bussi istus ja see ta linnapiirist üle viis. Buss oli imekombel pooltühi ja kõik reisijad vahtisid aknast välja või tukkusid.

Eva märkas, et on südasuvi. Linnas tegi ta aastaaegadel harva vahet. Olulised olid ainult nädalapäevad – tööpäevad ja puhkepäevad –, kuigi tihti tegi ta nädalavahetustelgi tööd. Ta ei märganud lõhnu ega värve, selleks polnud aega ega tahtmist. Kui ta oleks märgata suvatsenud, oleks ta selle taustal näinud iseenda tühisust. Ta ei osanud olla lihtsalt Eva.

Eva meenutas stseeni peatoimetaja kabinetis.

***

„Sa ei jõua kunagi kinni maksta seda, millest ma olen sinu pärast loobunud!” karjus ta lühikese punase kaelaga kiilaspeale, kes oli end oma kõrges nahktoolis välja sirutanud ja ringutas. Sel hetkel meenutas peatoimetaja ristile löödud Kristust. Ka tema ilme sarnanes Jeesuse omaga. Sellise pilguga vaatavad vanemad ülekäte läinud jõnglasi, keda nad on parimas lootuses toitnud ja katnud. Isu täis vahtinud, suunas Nemo pilgu maast laeni ulatuvale aknale, kust paistsid linnasüdame teised tornmajad.

Peatoimetajal oli kentsakas eesnimi – Nemo. Näis, nagu oleksid tema vanemad ette näinud, et poja unistus olla tunnustatud kirjanik ei lähe iialgi täide, vaid nagu paljudele samasugustele unistajatele, saab talle osaks vaikne mandumine üksinduses, silme ees miraaž, mida nimetatakse võimuks. Nemo miraaž polnud veel hajunud. Ta oli endaga rahul.

„Ma olen küllalt palju talunud,” lausus Nemo hoolikalt timmitud hääletoonil, mis oli nii vaikne, et Eva pidi kõrvu kikitama. See oli tema vastas istuva mehe lemmiktrikk – teised pidid pingutama ja küünitama, et tema sõnadest osa saada.

Nemo jäi vait, nautides vaatepilti: Eva higistas ning püüdis valgete seintega ruumist leida midagi, millele oma pilku kinnitada. Nemo oli seda ette näinud – peale lagedate seinte oli ruumis vaid suletud ustega kapp. Ei olnud fotosid, mälestusesemeid ega lillepottigi.

„Sa oled üks andekamaid reportereid, kes mul kunagi olnud. Seepärast olen talunud rohkem, kui olnuks minu kohustus. Aga kusagil on piir. Kas tead, kus see piir on?” nõudis Nemo, kui vaikus teda tüütama hakkas. Ta tõmbas käed oma raske voldilise kukla tagant ja lasi neil tüsedale kõhule langeda. Otse naba kohal puudus tema peeneruudulisel Bossi särgil üks nööp. Nemo naine oli kaks kuud tagasi jalga lasknud.

„Siin,” vastas Eva, kuigi küsimus oli vist retooriline. Ta aimas, et Nemo loodab temalt hoopis alandlikku patukahetsust. Nemo ei osanud enamasti arvestada, et ka teistel inimestel on piirid.

Peatoimetaja kergitas vasakut puhmaskulmu. Tema lihavate põskede vahele oli kiilutud ebatavaliselt kitsas kongnina. Ta nägi välja nagu eksootiline lind. „Hea, et oleme vastastikuse mõistmiseni jõudnud,” lausus ta, siiralt ohates. Eva nägi, et Nemol oli päriselt kahju ära jäänud vaidlusest ja võimalusest Evat veelgi alandada.

„Evelyn võtab sinu loo üle. Olen temaga juba rääkinud.

Loomulikult, sinu nime paneme ka alla. See on minu viimane kummardus sinu teenete ees. Meil oli ka häid aegu, on ju?” Nemo keerutas pastakat ja vaatas aknast välja.

Eva noogutas, sest see oli tõsi. Ta oli siia tulnud otse gümnaasiumipingist ja pidama jäänud. Nemole meeldis oma reportereid ise välja koolitada ja kursuse üks eesmärk oli neile igikestvat tänutunnet sisendada. „Ma andsin teile võimaluse, kui keegi teine ei andnud. Mõistad, on ju?” meeldis talle rõhutada.

Eva oli kuulnud, et teised peatoimetajad kutsusid Nemo ustavaid reportereid hitlerjuugendiks. Nemo teadis seda ja oli uhke. See oli parim tunnustus. Teistel ei olnud ette näidata seda, mis temal – alluvaid, kes istusid kümneid aastaid järjest samal ametipostil oma hirmu kammitsais. Nad kartsid minna mujale ja seal läbi kukkuda. „Kui lahkute, on see minu jaoks reetmine. On ju. Siis on see uks teie jaoks jäädavalt suletud,” tagus Nemo neile pähe nagu sepavasaraga.

Paar aastat tagasi oli Eva Nemoga paar korda teatris käinud, aga enne, kui nende vahel jõudis õieti susisema hakata, ilmus platsi Evelyn. Selle eest oli Eva uustulnukale tänulik. Ta vaatas Nemot ja vihkas end, et oli mehes kunagi midagi näinud. Kui talle pähe kargas, mis see oli, vihkas ta end veelgi enam. Talle oli imponeerinud Nemo võim.

Kui Evelyn oli 21-aastaselt toimetusse praktikale tulnud, nägi Eva kohe, et see tüdruk jõuab temast kaugemale. Evelynis oli peale loomupärase ande ka seda sorti auahnust, mida Eval polnud – niisugust, mis võimaldas edu nimel teha järeleandmisi oma tõekspidamistes. Eva polnud säärase enesepettusega hakkama saanud ja seepärast ta täna Nemo kabinetis istuski.

„Ma olen üllatunud. Pettunud. Sa tundusid mulle tugeva naisena. Aga sa oled nõrk. Sa said maha teoga, mida ei tohi ajakirjanikule andestada. Sa reetsid oma allika,” kõmistas peatoimetaja nüüd häält paisutades. Eva teadis, et klaasist liuguks tema selja taga on avatud ja nurga taga hiilivad kikivarvul kolleegid, et olla näidishukkamise tunnistajateks. Nemo oli sellega arvestanud. Ta jättis alati ukse lahti.

„Aga…” alustas Eva ja loobus, kui Nemo tõrjuvalt käe tõstis. Polnud mõtet enam seletada, et pealekaebaja, kelle nime ta oli oma allikale reetnud, oli ise alatu reetur. Too naisterahvas proovis lehele kaela määrida saladust, mille oli talle usaldanud inimene, kes oli teda kunagi armastanud. Siis oli minister leidnud uue armsama. Kaks päeva pärast sellest esikaanel kuulutava Kroonika ilmumist helises Eva telefon. Ta vestles hüljatud naisega peenes, aga tühjas kohvikus. Naine oli kaasa võtnud mehe arvutist salaja välja prinditud meilid. Juttu jätkus mitmeks tunniks. Diktofonil said patareid tühjaks ja Eva ei hakanud neid vahetama.

Tagasi toimetusse kõmpides teadis ta, et sellest võiks saada tema karjääri suurim lugu. Minister oli naisega selgelt jaganud infot, mida tollel polnud tarvis teada. Lisaks sellele oli ministril hobi, mis tema ametiga kokku ei klappinud – talle meeldis kokaiin. Nii oli naine väitnud, silmad kättemaksujanust põlemas.

***

„Noh, see on ju esiküljeteema?” uuris naine innukalt.

Eva noogutas. Muidugi oli see esiküljeteema. Minister ja kokaiin. Naine lükkas tema ette plastikust pangakaardi. „See on mingi kliendikaart, näppasin selle tema rahakotist.

Ma olin ettenägelik! Viige see laborisse, uskuge, te leiate tõendid.”

Eva noogutas veel kord ja naine lahkus, olles tõotanud paari päeva pärast helistada ja uurida, kuidas lugu on edenenud.

Tagasi toimetusse jalutas Eva jalgsi, kuigi uued kingad hõõrusid veidi. Tal oli vaja pead selgitada. Loomulikult oli see kõva lugu. Aga siin oli ka midagi väga vastikut. Ministri nägu kerkis talle silme ette. Nad olid mõned kuud tagasi ühel üritusel kohtunud ja minister oli talle ühe loo eest komplimendi teinud. Evale meenusid tema soe käepigistus ja südamlikud hallid silmad. Minister oli sümpaatne mees ja oma ametis hea. Eva oli selle valdkonna võtmeinimestelt tema kohta rohkesti kiidusõnu kuulnud.

Toimetuse sisehoovis peatus Eva suitsupausiks. Sigaretti imedes jälgis ta, kuidas prügikonteineri irvakil kaanel maandus kajakas. Lind hakkas nokaga raevukalt prahti tuustima. Tühjad pakendid pudenesid asfaldile, kust tuuleiil nad kaasa haaras ja hoovile laiali pillutas. Rasvase ollusega määrdunud kilekotiräbal kleepus Eva seelikusappa. Ta rapsis end puhtaks ja tundis äkki iseenda vastu tülgastust.

Sigaretti kustutades jälgis ta täisõginud kajaka laiska äralendu. Otsuse oli ta juba varem langetanud, oli oodanud lihtsalt õiget hetke. Ta tundis juba ammu vajadust olla lihtsalt Eva ja proovida end uuesti üles ehitada. Kellekski paremaks. Ja ta tahtis Nemo juurest ära.

Kajakas oligi oodatud märguanne. Eva avas käekoti ning sobras, kuni leidis diktofoni, vajutas paari nuppu ja tema suur lugu oligi läinud. Ta kõhkles hetkeks, surus siis käe otsustavalt kotipõhja ning leidis tüki plastikut. Kõige tähtsama osa oma suurest loost surus ta pilgeni täis prügikastis mädanevate apelsinide vahele.

***

Eva kuulas hajameelselt, kuidas Nemo rääkis iseenda vastutulelikkusest ja töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel, kuigi ta võinuks teha ka teisiti. Kui ta vaid poleks nii hea ja järeleandlik inimene. „Ja kui meil poleks sinuga seda, ee, teatud sidet,” lõpetas ta oma tiraadi. Eva köhatas, ebamugavust peletades. Ta oli lootnud, et Nemol on too õnnetu teatriskäik juba meelest läinud.

Nemo mõnules oma suuremeelsuse aupaistes ja Eva tundis, kuidas uni silmadele rõhub. Nemo ego oli nii suureks paisunud, et kabinetis ei jätkunud kahe jaoks enam õhku.

Siis poetas Eva lahkumisavaldusele kalligraafilist allkirja maaliv Nemo lause, mis Evat veel rohkem raputas: „Olen varem su tujusid lihtsalt alla neelanud. Olen sind kuidagi ikka välja vabandanud. Aga ma ei saa seda enam teha. Me keegi ei saa olla igavesti oma lapsepõlve orjad, on ju. Sa pead selle kilbi ükskord ometi alla laskma, mõistad?”

Eva noogutas. Ta oli pärast teatriõhtut teinud rumala vea ja pihtinud Nemole oma lapsepõlvest. Ta ei mäletanud enam, millest teatritükk rääkis, aga kuidagi oli see teda härdaks muutnud ja kaasa aitas ka puhvetis joodud paar pokaali veini. Nemo oli kuulanud kuidagi hajameelselt ja vahepeal oma naise telefonikõne vastu võtnud.

Paar nädalat tagasi oli Eva käinud oma kunagises kodukülas Tuulegil ja kirjutanud loo kadunud tüdrukutest. Loos oli märgitud tema isiklik seos juhtunuga ning Nemole oli see silma jäänud. Samuti ei meeldinud talle loo iseäralikult lüüriline stiil. Ta oli Evat siinsamas kabinetis hurjutanud: „Et see oleks viimane kord, kui sa siin lehes mingeid isiklikke asju ajad. Ma ei taha enda reporterite hulka nõrku inimesi. See oli hea teema, aga lugu oli liiga sentimentaalne. Sa rikkusid selle ära. Liiga vähe fakte, liiga palju emotsiooni. Oleksid pidanud enne minu juurde tulema, mitte otse sinna põrutama. Oleksin teema kellelegi teisele andnud. Objektiivselt kirjutades oleks sellest võimsa loo saanud.”

Nemo oli küsinud, kas keegi oli loos esitatud üleskutse peale juba helistanud. Eva surus huuled kokku ja raputas pead. Ta ei kavatsenudki Nemole rääkida.

Nemo lükkas allkirjastamist ootavad paberid uuesti tema nina alla. Eva tundis, kuidas silmist valgusid pisarad ja üks neist potsatas valgele paberilehele, kuhu ta oli just oma allkirja kritseldanud. Tema nime esitähest sai sinine järveke.

„Ma prindin uuesti välja,” ohkas peatoimetaja, tõmbas dokumendid Eva eest laualt, kägardas lehed pallikeseks ja viskas paberikorvi. Siis hakkaski Eva karjuma.

***

Kui oma mineviku vang Eva Niimand oli Nemo kabinetist välja pääsenud, tegi ta seda, mida ükski selge mõistusega eksvang kunagi ei teeks – murdis uuesti oma vangikongi sisse.