Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 11

Eva loobus lootusest pleedi kõvemini ümber keha mähkides sooja saada ja tõusis. Vana diivan ägises kergendustundest. Mobiilist kellaaega vaadanud, nägi ta, et hommik on alles kaugel. Talle meenus, et all elutoas on suur kamin ja võibolla leiab maja tagant kuurist paar halgu. Suure suve kiuste oli hüljatud majas rõske ning külm.

Ta komistas oma kohvri otsa, mille oli saabudes põrandale unustanud, ning kirus end veel kord, et polnud taibanud taskulampi soetada.

Eva leidis tumeda ukseava ja läks ettevaatlikult järsust puittrepist alla. Kord lapsepõlves oli tema villases sokis jalg siin libastunud ja ta oleks peaaegu kaela murdnud. Ka trepp naksus. Maja häälitses.

Allkorrusel oli veidi valgem. Elutoast klaasverandani looklesid ikka veel pikad kaltsuvaibad. Eva oli juba päeval oma kunagises kodus ringi vaadates imestanud, kui puutumatuks oli kõik jäänud. Tavaliselt tassivad vargad mahajäetud majad kiiresti tühjaks, aga siin polnud seda juhtunud. Isegi antiikne kappkell oli alles.

Evale meenus, mida ta oli paar nädalat tagasi tüdrukute loo jaoks materjali kogudes kuulnud: külarahva sõnul kollases majas kummitas. Keegi ei tõstvat siiakanti jalgagi. Isegi maja ümbritsev maalahmakas oli juba aastaid hooldamata, kuigi PRIA oleks maksnud selle eest hunniku raha.

Veranda oli avar ja kõrge. Kunagi oli Eva kujutlenud, et selline ongi Lumekuninganna jääloss. Osa mitmevärvilisest vitraažaknast oli purunenud ning ta kuulis õue astumatagi selgelt oma lapsepõlve lemmikhäält – ritsikate sirinat.

Hoovis oli valgem, taevas säras peaaegu täiskuu. Läbi rinnuni ulatuva heina viis maja taha vaevumärgatav rada. Eva juurdles, kes oli selle tallanud, ja jõudis otsusele, et tõenäoliselt mingid loomad. Näiteks kitsed või põdrad. Maja taga kõrgete puude varjus oli hämaram ja ta ei suutnud leida puukuuri, või siis ei mäletanud enam täpselt, kus see asus.

Talle meenus, et kui ta siin päeval tiiru tegi, märkas ta üht ebatavaliselt ilusat puud. See oli imelise kahara võra ja tumepunaste lehtedega. Sellist puud siin varem ei kasvanud. Ta oleks mäletanud. Puu tundus liiga eksootiline, et siia ise kogemata sattuda.

Eva jalutas uuesti maja ette. Märjavõitu rohi silitas leebelt ta valusaid jalgu. Ta mäletas, et sissesõidutee alguses oli kunagi olnud värav, aga selle puitosa oli ilmselt kõdunenud. Alles olid vaid kaks jämedat metallposti. Ta suundus nende vahelt kitsale heledale maanteelindile ja kõndis, kuni õhk muutus niiskeks ning soolaseks.

Lähemale jõudes kuulis ta müra. Ta märkas alles nüüd, et vahepeal oli tõusnud tuul ja andnud merele hääle.

***

Umbes aasta pärast läks ema isale järele – kõndis ühel õhtul siitsamast rannast merre. Merepõhi oli siin astmeline. Ühel hetkel olid vees põlvini, aga järgmise sammuga astusid sügavikku.

Külaeided sosistasid, et ema taskud olnud kive täis nagu ühel tuntud kirjanikul, kes samuti lihtsalt vette astus. See polnud tõsi. Ema oli vette kõndinud. Teda olid näinud rannakalurid. „Meil polnud enam midagi teha. Jumala nimel, ta läks vette ja heitis pikali, nagu heidaks rahulikult magama. Me nägime oma silmaga. Tulime nii kiiresti, kui saime, aga ta oli juba läinud,” rääkisid vapustatud kalurid. Veel väitsid nad, et uppunu näol oli olnud iseäralik malbe ilme. Ta oleks justkui naeratanud.

Kui Eva ja vennad teada said, et ema surm oli vabatahtlik, küsisid nad politseinikelt: „Kas ta jättis meile kirja?”

Politseinikud laiutasid käsi. Rannaliival oli ainult ema jäljerada.

„Teate, see on müüt, et enesetapjad jätavad põhjenduse maha,” seletas üks politseinik, kinnise ilmega vanem mees. „Tavaliselt nad ei jäta. Enesetapp on julm tegu. Just sellepärast on see patt, saate aru. Nad tahavad, et lähedased kogu oma ülejäänud elu piinleksid.”

Politseinik meenutas, kuidas tema noorem vend viaduktilt kiirteele hüppas. „Ei jätnud ta mingit kirja. Aga tal ei vedanud. Ta on kaelast saadik halvatud. Tahtis perele trääsa näidata ja nägi hoopis ise.”

Eva ei jäänud uskuma. Politseinik ju ei teadnud, et nende ema poleks iialgi neid piinlema jätnud. Nad olid head lapsed ja tema oli hea ema. Või kas ikka oli nii? Mälestustevirve lõi silmade taga võbelema.

Nad vendadega asusid kirja otsima, aga tuli välja, et politseinikul oli õigus. Seda ei olnud. Ema polnud jätnud ühtegi sõnumit, mitte mingit selgitust. Nad otsisid kogu maja läbi, aga ei leidnud isegi õrna vihjet. Ema oli neid alt vedanud.

Eva oli ema peale vihane ja häbenes seda tunnet.

***

Tol päeval oli ema jätnud kodus kõik nii, nagu teeb hoolas perenaine, enne kui pikemaks ajaks ära läheb: pesu oli nöörilt korjatud ja värskelt triigitud, põrandad läikima poonitud. Ta oli isegi verandaaknaid pesnud, need pimestasid päikest peegeldades silmi. Jahtunud pliidilt leidsid Eva ja vennad kastruli hernesupiga. Laual ootas pannkoogitaldrik, teine taldrik kummuli peal, et koogid kiiresti ei jahtuks. Need olidki veel leiged.

Eva kattis elutoas laua ja nad vendadega sõid suppi ning kooki, valamata ainsatki pisarat. Tundeid ei olnud veel. Sõnatult pesi Eva hiljem nõud ja Tom kuivatas neid. Andreas tõi kuurist kaminapuid. Siis istusid nad kobaras kamina ees ja vahtisid leekidesse. Evale meenusid vana politseiniku sõnad. See oligi julm tegu.

Nad ei saanud millestki aru.

Järgmisel pärastlõunal saabus nende kuivetu ja alati elegantselt riides tädi, ema õde. Rohkem lähisugulasi neil ei olnudki. Isa oli olnud oma eakate vanemate ainus laps. „Meil onu Endliga on Nõmmel suur maja. Te olete seal ju käinud,” ütles tädi. „Ja meil ei ole endal lapsi. Aitaksime rõõmuga.”

Tädi Kristi ja onu Endel elasid funkstiilis majas Kadaka puiestee ääres. Lapsepõlves oli Eva seal haruharva külas käinud ning mäletas ainult majast uhkavat steriilsust ja ema karmi käsku, et nad ei tohi mitte midagi puutuda. Ta oli istunudki kangelt ning sirgelt diivanil ja püüdnud võimalikult vaikselt hingata. Tädi antiikses vitriinkapis seisid rivis kujukesed: hüljes Vigri, päkapikk ja tilluke punase põllega tüdruk. „See on ehtne martsipan!” mäletas ta tädi hardalt õhkamas. Eva paluva pilgu peale oli tädi ühe kujukese välja võtnud, aga kui Eva käe sirutas, et seda lähemalt imetleda, pani tädi martsipantüdruku tagasi klaasi taha.

„Mina ei tule teiega,” ütles Andreas, kes oli juba kaheksateist ja võis teha, mida tahtis. Ka Tom keeldus. Tema oli äsja saanud kakskümmend. Eva kõhkles. Ta ei tahtnud hakata martsipantüdrukuks, keda hoitakse klaasi taga, aga kollases majas ei olnud enam kodutunnet.

„Sa oled ju alles seitseteist. Sa ei saa elada ühes majas kahe noormehega,” keelitas tädi, kellel ei paistnudki olevat midagi selle vastu, et poisid maha jäävad. Lõpuks pakkis Eva riided ja puges tädi autosse.

Tallinnas lülitas ta juhtunu oma mõtetest välja. Steriilses majas õnnestus see üllatavalt kergesti. Tädil käisid külas samasugused peened daamid nagu ta isegi ning Eva ülesandeks oli neile suupisteid pakkuda ja kohvi välja kallata. Daamid vestlesid ooperist ja teatrist. Evale oli see võõras ja kummaline maailm, ta kuulas lummatult.

Ta lõpetas gümnaasiumi ja leidis lehekuulutusele vastates tööd suvereporterina. Talle oli alati meeldinud kirjutada. Ta kavatses ülikooli minna, aga lõi käega ja töötas edasi. Talle meeldis vabadus, mida oma raha talle andis. Nemo, kes teadis, et ülikooliharidus meelitaks töötajad parematele jahimaadele, väitis, et kõige paremini õpib lehetööd toimetuses. Eva jäi uskuma.

Tädile ei meeldinud Eva töökoht. „See pole ju väärikas,” puhises ta õhtusöögilauas. „Miks sa ei võinud kultuurilehte minna? Miks sa meile ei öelnud, et tahad ajakirjanikuks hakata? Endlil on ju tutvusi.”

Eva palus Nemolt avanssi ja leidis magalarajoonis üürikorteri. Ta oli nüüd täisealine ega pidanud enam tädi kuulama. Hommikul oli ta esimesena toimetuses ja lahkus sealt siis, kui viimane küljendaja oli oma arvuti välja lülitanud. Isa, ema ning kollane maja meenusid talle üha harvem.

Mõnikord saatis üks või teine vendadest Eva tööaadressile e-kirja, tavaliselt lühikese õnnitluse sünnipäevaks või jõuludeks. Ta sai teada, et ka vennad lahkusid lapsepõlvekodust: üks läks Inglismaale õnne otsima, teine Tartusse ülikooli. Paar korda said nad kokku ja käisid koos puhkusereisil. Lõpuks unustas Eva kirjadele vastata ja vennad omakorda unustasid tema sünnipäeva. Evale see sobis.

Paar korda nägi Eva unes, et seisab rannal, aga loojuva päikese asemel lõõmab silmapiiril tulekahju. Ta teab, et kollane maja põleb ning seal on lõksus tema ema ja isa. Neile on vaja abi kutsuda, aga ta ei suuda telefonis hädaabinumbrit valida. Kogu aeg läheb valesti. Ta ei suuda ka pead eemale pöörata, vaid seisab ja vahib otse tulle nagu Loti naine, kes keelust hoolimata vaatas tagasi ja tardus soolasambaks.

Ärgates käis ta alati rõdul suitsetamas, tegi siis kannutäie kanget kohvi, pani teleri mängima ja vaatas seriaale, kuni väljas valgeks läks.

***

Torm oli tõusmas, aga selle kiuste heitis Eva sandaalid jalast ja pistis valusad pahkluud jahedasse vette. Ta ei riskinud kaugemale minna, ta mäletas astmeid. Kord ammu oli Marta hoiatanud, et siin võib olla ka maailmasõjaaegseid pommiauke. Meri oli siinkandis salalik.

Vastutuult koju jalutades jõudis Eva Marta tareni. Kahes aknas põles tuli. Eva vaatas kella: pool kolm. Ta otsustas, et magab end välja ja läheb õhtul Martale külla. Neil oli üks jutt pooleli.