Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 5

21. juuni 2012

20 aastat hiljem: kuhu kadusid Tuulegi küla „kolmikud”? Eva Niimand

Eva.Niimand@nadalaleht.ee

Mari, Irmeli ja Agneta. Rahvasuu kutsub neid kolmikuteks, kuigi nad polnud isegi sõbrannad. Üks surnud. Kaks kadunud. Mis nendega tol suvel tegelikult juhtus?

Põhja-Saaremaal metsa serval tukub Tuulegi küla. Pindalalt polegi see nii pisike, aga maju on üsna hõredalt ja need on põldude vahele, jõekese kaldale ja metsa äärde hajutatud. Kolhoosiajal oli siin rohkem elu, aga praegu on põllumajandushooned maha jäetud. Neil on kurvad silmad, ripsmeteks nõgesed.

Siinsed inimesed tavatsesid ohkida: „Meie kandis ei juhtu kunagi midagi.” See polnudki nurin, vaid rahulolev tõdemus. Tuulegi polnud päris elutu. Olid ju diskod ja kinoõhtud naaberküla kultuurimajas. Pensionärid veetsid aega vallakeskuses käsitööringis, kuhu buss neid paar korda nädalas viis. Noored jõlkusid kaupluse ümber ja bussipeatuses, suitsetasid salaja. Suitsetamine oli mäss ja seiklus, kõige põnevam asi, mis nendega üldse võis juhtuda. Vähemalt nii nad kunagi arvasid.

Ükskord varastati pensionil möldrilt Põndaku Ormilt jalgratas. See oli suur sündmus. Kaua ja mõnuga heietas Orm üha pöörasemaid väljamõeldisi Lätist pärit mustlastest, kes olevat ratta tuuri pannud. Kord oli mustlasi kaks, järgmine kord juba kolm ja kolme kuu pärast terve jõuk. Orm vandus, et röövsalka kuulus mitu hambuni relvastatud meest. Neli kuud hiljem väitis Orm, et oli tol päeval jõugu käest ise vaevu eluga pääsenud – hüpanud rattalt ja jooksnud metsa, kuigi paar hullunud pilguga meest jooksnud talle, noad õieli, järele. Kohalikud vangutasid pead, aga uskusid meelsasti.

Kui lumi järgmisel kevadel sulas, leiti ratas mahajäetud hobusekopli lähedalt kraavist, kuhu Orm oli selle ilmselt purjuspäi ise unustanud. Kõik olid natuke pettunud. Orm üritas ikka veel röövlitest rääkida, aga lool polnud enam õiget mekki.

Aga 21. juunil 1992 juhtus midagi päriselt.

„See ei sobinud siia. See oli nagu mingi paha film,” ütleb külaelanik, kelle leian väikese kaupluse eest. Ärklikorrusega puithoones asuv kauplus on siinkandis praegu ainuke paik, kus võib kohata rohkem kui kolme inimest korraga.

„Laske meil olla,” anub külanaine. „Rääkimine ei muuda enam midagi.”

Luban tal minna.

Kuid ma ei saa lasta neil olla.

Sündmusteahela vallandaja – kes iganes ta oli – röövis elu nii kolmelt neiult kui ka kogu külalt.

„Kõik, mis pärast seda on olnud, see ei ole enam elamine,” ütleb Viktor, pensionil muusikaõpetaja, kes elab kauplusehoone ärklikorrusel.

Viktor kannab pintsaku all vesti. Tema valged lokid on hoolikalt kammitud. Ta näeb välja, nagu asutaks teatrisse minema. Aga Viktor ütleb, et ei käi enam kuigi tihti väljas. Ainult mõnikord arsti juures. Eelmisel aastal asendas ta paar päeva laste pilliringi juhendajat. Paar korda nädalas laskub ta allkorrusele ja ostab endale toitu.

„Minu argipäev on vaikne tiksumine ja ootamine. Kui päike looja hakkab minema, tuleb ahastus peale – jälle üks päev, kui ma pole muud teinud kui oodanud.”

„Te ootate teda?” küsin. Ja punastan – ma poleks pidanud küsima. Sõnad lihtsalt libisesid mu huulte vahelt.

Viktor ei pahanda. Ta silmitseb oma sihvakate valgete sõrmedega käsi, mis ei ole maatööks loodud. „Tema enam ei tule. Seda ma tean. Olen realist,” ütleb ta. „Ootan seda päeva, kui enam ei pea ootama.”

Mõistan. Mul ei ole rohkem küsimusi. Pistan märkmiku kotti ja tõusen, et hüvasti jätta. Aga Viktor haarab mul käsivarrest.

„Oodake veel. Mul ei käi kunagi külalisi. Istuge veel natuke. Teate, see poiss, keda üksvahe kahtlustati, käis minu klassis. Talle meeldis ajalugu, tahtis arheoloogiks saada. Aga teised hakkasid temast eemale hoidma ja ma ei osanud teda kuidagi aidata. Võib-olla ei tahtnudki, ma ei tea. Halb on seda tunnistada, aga küllap olin sisimas pettunud, et tema süüdlaseks ei osutunud. Ta ei suutnud enam õppida, ülikooli minu teada ei läinudki. Kardan, et seal oli ka minul süüd. Huvitav, mis temast saanud on?”

Vaikin. Mul ei ole talle lohutust pakkuda. Viktor teeb teed ja me räägime veel ühest-teisest. Saan teada, et külas on mitu talu tühjaks jäänud. Mereäärseid maju müüdi buumiajal suvilateks, aga suvitajad ei jää pidama. Külal olevat nakatavalt melanhoolne aura. Kui õhkkond on vale, siis enam ei loe, et ümbruskond on ilus: leekivpunaste põldmoonidega tikitud avarad väljad, taamal mets, liivarand, põllulappide vahel ristlevad kiviaiad.

„Siin on nüüd nii rahulik,” ütlen, et jutuotsad kokku tõmmata. Tahan minema hakata, sest Viktori madala laega hämaras korteris valitseb seisma jäänud aja hõng, mis mind rõhub. Mul on kerge peavalu.

„Ei,” raputab Viktor järsku pahaselt pead. „See pole rahu, ärge öelge nii. Te ju tunnetate seda, ma näen. Siin õhk seisab. Sellepärast kolivadki inimesed linna. Ilus on siin küll, see on tõsi. Vaatan aknast välja ja olen nagu maali ees, kuhu tahaks sisse minna. Aga ma ei pääse enam kunagi pildi sisse. Ma ei ole sellest päevast alates randa ega jõe äärde jalgagi tõstnud. Miks ma pole ära kolinud? Mis seal lõppeks vahet oleks? Mari ei tule enam kunagi koju ja selle eest ei põgene ma kuhugi. Ükskõik, kuhu ma ka ei koliks. Ma teaksin ju igal pool, et teda ei ole, kurbus ei jääks minust siia maha.”