Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 9

Võib-olla on see ainult meelepete, mõtles Marta ja sikutas liiga innukat Bellat rihmast nii tugevasti, kui jõud lubas. Loodetavasti on see meelepete, parandas ta ennast, teades samas, et tal pole õigus. Ta oli ju teadnud, et see päev tuleb. Ta oli selleks valmistunud.

Pika rihma otsas sibav väike valge koer oli kinni kasvanud maanteekraavist midagi huvipakkuvat leidnud ega raatsinud saaki jätta. Aga Martal polnud viimastel päevadel enam palju jõudu. Seepärast loobus ta sikutamisest, lasi rihmal maha kukkuda ja toetas end teepervest välja tungivale soojale kivile. Oli olnud kuum päev.

Marta teadis, et praegu peaks juba kuulma rukkirääku ja ritsikaid. Aga ta ei kuulnud enam taustahelisid. Lõpp ei ole alati järsk, teadis ta nüüd. Surm võib tulla hiilides, koorides sinult ühe kihi teise järel, kuni lõpuks ei jää enam midagi peale pimeduse ja vaikuse.

Kivilt tõustes Marta võpatas. Tema jalge ees lebas rästikukorjus, mida ta polnud enne märganud. Ta ei saanud aru kohalikest, kes üritasid iga hinna eest madudest üle sõita isegi siis, kui need auto teele ei jäänud. Ta imestas, et siin üldse oli auto sõitnud, kuid siis meenus talle, et kuigi seda teed tihti ei kasutatud, oli siitkaudu võimalik randa jõuda. Ju see oli mõni suvitaja. Ta oli kuulnud, et küla kaugemas servas oli üks talu hiljuti maha müüdud. Marta oli kindel, et ega needki suvevõõrad kaua vastu pea. Paljud kurtsid, et külal on rusuv aura ning Marta oli isiklikult hoolt kandnud, et mulje süveneks. Talle ei meeldinud võõrad.

Ta oli juba liiga kaua elanud, nii palju näinud ja oli kindel, et vajaduse korral suudaks ta inimese tappa. Oma nooruses oli ta mitu korda kiusatust tundnud. Talle meenusid vintpüssidega mehed rohelises, NKVD-lased, kes olid sõnnikuste saabastega tema elutoas ringi trampinud ja talle püssitoru rinda surudes nõudnud: „Kus ta on?” Marta oleks võinud emaks saada, kui üks roheline mehike poleks talle püssikabaga kõhtu lajatanud.

Aga mitte iialgi ei suudaks ta tappa looma. Loomad täitsid looduse poolt kodeeritud programmi. Inimestega oli teine lugu. Nemad said teha valikuid. Marta oli viimastel aastatel enda valikutes kahtlema hakanud, aga tal polnud enam noorpõlve südikust. Ta ei leidnud endas energiat hakata õiglust jalule seadma.

Bella ilmus tema jalgade ette ja vaatas talle näljaste silmadega otsa. Oli aeg koju minna. Marta oli liiga kauaks istuma jäänud. Kivi ei olnudki enam nii soe. Ta tundis, kuidas rõskus mööda konte üles ronib, otse südamesse välja. Ta teadis juba mõnda aega, et talle pole enam kaua jäänud – kõige rohkem mõned kuud.

„Istu!” kamandas ta Bellat. Koerake kuulas sõna, aga liputas kannatamatult saba.

Marta heitis viimase pilgu kollasele majale ning veendus, et kuhtuv nägemine ei mängi talle trikke: ülemise korruse aknas põles tõepoolest tuli. Et nõrk valgus võbeles kord tuhmudes, kord kirgastudes, oletas Marta, et keegi on küünla süüdanud. Mahajäetud hoones ei saakski olla elektrivalgust.

Äkki libises tuhmkollasest nelinurgast üle vari, mis tähendas, et keegi luusis ringi. Jahedus pitsitas end Marta südame ümber jäiste sõrmedena kokku. Talle meenus, et ka palju aastaid tagasi oli ta siinsamas näinud samasugust vaatepilti – keegi luusis ringi hoones, kus enam ei elatud. Näis, et tegu on noorema inimese siluetiga: see liikus kiiresti ja kergelt.

Marta tundis end süüdi. Ta oli teinud lubamatut, rääkinud, kui pidanuks vaikima. Ta oli rääkinud, lootes oma hinge kergendada ja hirmust võitu saada. Ta ei teadnud siis veel, et jagatud saladused ei kahane väiksemaks ja kergemaks, vaid hoopis paisuvad. Iga asjasse pühendatu lisab neile jõudu. Lõpuks saab sellest jõud, mida on väga raske alistada.

Rinnus pistis, kui ta üles tõusis, olles enne Bella uuesti rihma otsa kinnitanud.

„Tule, hakkame nüüd minema,” sikutas ta Bellat. Loomake sööstis paigalt ning Marta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Mõte sellest, et ta võinuks siin üksildases kohas kukkuda ja reieluu murda, tõi talle judinad ihule. Surm võiks olla väärikas.

Südame alt käis jälle läbi see ebameeldiv tunne. Mis saab pärast tema surma Bellast? See oli olnud tema suurim mure. Bella oli tema laps. Kedagi teist tal ju ei olnud, NKVD-lased olid temalt röövinud võimaluse õnnelikuks saada.

Suvi oli haripunktist üle veerenud, ees ootas allakäik. Sel kellaajal oli nüüd juba nii hämar, et kitsas kruusatee sulandus helendavaks ähmaste kallastega jõeks, mis lookles Rakvere raipega nakatunud eikellegimaa vahel. Kunagi oli see maa kandnud rukist ja otra, siin oli kasvanud lootus. Kuni tuli see neetud suvi...

Marta oli liiga kauaks välja jäänud, raskest põllutööst kulunud puus tegi igal sammul haiget ja kui poleks Bellat, võinuks ta suunataju minetada. Kui kolhoosiaeg lõppes, kaotasid paljud külateed oma sihtkoha, ja sellegi tee mõlemas otsas ootas surnud punkt. Tuulegi oli paik, kus igaüks võis olla just nii üksi, kui ta soovis, keegi ei tulnud tülitama.

Pitsitus Marta rinnas ei tahtnud täna kuidagi järele anda. Oma värava ees tundis ta end hingetuna, seisatas, et viimaseks pingutuseks jõudu koguda. Ohjeldas nihelevat Bellat ning pööras end aeglaselt ümber sinnapoole, kus terendasid hoone kontuurid. Aken, kus ta oli valgust märganud, jäi nüüd võimsa vahtravõra varju.

Martale näis, et kollane maja on end sirgu ajanud, kopsud õhku täis tõmmanud ja valmistub sügavast unest ärkama.

Kes neist tuli tagasi?