Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 7

Jõuame Viktoriga kruusatee lõppu. Siit algab jalgrada, mis viib randa. Kui puude vahelt meri paistma hakkab, jääb Viktor seisma. „Nemad saavad talle lilli viia. Kuhu oleks minul lilli

viia? Arvasin, et ehk täna, teiega, suudan jälle randa minna,” lausub Viktor ja vaatab helesinise riba poole.

Ta räägib teise tüdruku, Irmeli vanematest. Nemad teavad, kus nende tütar on.

„Võin mere äärde teie poolt kimbu viia,” luban. Viktor noogutab. Ta hakkab teepervelt metsalilli korjama ja ümiseb Liszti. Ma võtan kimbu. Viktor kergitab sõnatult kaabut. Jätan hüvasti ja lähen mere äärde.

Meri ilmutab end kidurate kaskede vahelt. Liivariba on kitsamaks jäänud. Mu kingad vajuvad haisvasse lögasse. Ma ei olnud oma lühinägelike silmadega märganud, et see ei ole liiv, vaid pruunikas vetruv mass. Asetan Viktori kimbu lamedale kivile. Kivi kutsub jalga puhkama ja mulle tuleb pähe, et Mari võis just siin istuda ning viimast korda päikeseloojangut vaadata.

Tagasi külla lähen paljajalu, rikutud kingad näpus. Kruusateel on valus kõndida ja põikan kalmistule. Siin on pumbaga kaev, kus saan oma kingad puhtaks pesta. Asetan need kiviaiale kuivama ning jalutan natuke.

Irmeli haud on kaevust paarkümmend meetrit edasi. See on hästi hooldatud, järelikult elavad tema vanemad veel külas. Ka nemad ei ole pidanud vajalikuks lahkuda.

Hauakivile on raiutud: 12.05.1978 – 19.07.1992. Me oleme ühevanused.

Olen sulle, lugeja, selgituse võlgu. Nimelt jutustan siin oma kodukülast. Olen kolmikute lugu endaga alati kaasas kandnud ja kui ajakirjanikuna tööle hakkasin, tuli see mulle ikka ja jälle meelde. Ootasin õiget päeva, et tagasi tulla. Lõpuks olin selleks valmis.

Tol sügisel alustati kooliaastat leinaaktusega. Mäletan, et pillasin pastapliiatsi põrandale ja heli kärgatas nagu aatomi- pommi plahvatus. Nägin õpetaja huuli liikumas, aga ei kuulnud tema juttu. Hoidsime parima sõbranna Piretiga teineteisel käest ja lubasime, et läheme õhtul koos koju – et kõigepealt saadan mina teda ja ootan tema juures oma isa. Mu isa oli politseinik.

Meil oli hirm. Aulas ringi vaadates nägin otsekui iseenda silmade peegelpilti. Kõik tüdrukud kartsid olla järgmised.

Irmeli leiti veidi enne kooli algust kalmistu kõige vanemast osast keskaegse sarkofaagi kõrvalt, peas sügav haav. Politseisse viidi paar kohalikku poissi, keda oli väljaspool kooli Irmeli seltsis nähtud. Üks neist võeti vahi alla, aga ta pääses varsti vabaks. Avalikult ei räägitud rahvale kunagi, mis seisus uurimine on. Viimaks mõistis külarahvas, et politsei on juhtumiga tegelemise lõpetanud.