Читать книгу Politseiniku tütar - Katrin Pauts - Страница 6

„Ta jõudis kuueteistkümnene olla ainult kaks päeva. Tema sünnipäevaks tegi minu kadunud Lilli, tema vanaema, küpsisetorti. Marile maitses väga küpsisetort. Ta oli nii elevil ja tänulik. Ilus päev oli. Me rääkisime tulevikust. Ta ütles, et tahab õpetajaks saada. Mul oli hea meel. Ta tahtis paari päeva pärast sõpradega pidu pidada ja meie Lilliga ei keelanud. Ta sättis end valmis ja läks. Lilli veel hõikas talle järele, et me läheme ära magama. Las ta lõbutseb, ikkagi kuusteist. Järgmisel hommikul ei tulnud ta sööma. Lõunaks ka ei tulnud ja me Lilliga hakkasime muretsema. Läksime vaatama. Teda ei olnud toas. Ta ei olnud koju tulnud. Me ei julgenud sellest kohe kellelegi rääkidagi. Kartsime, et meile vaadataks halvasti. Me ei olnud ju küsinud, kus ta oma pidu peab. Oleme Lilliga põlvkonnast, kes peab häbiasjaks, et noor tüdruk hulgub öösel ringi.”

Viktor vaatab mulle pingsalt otsa. „Kui vana te olete?” tuleb küsimus mulle ootamatult. Ta uurib mind, pilk rändab mööda mu nähu ja keha. Mind tabab sõge mõte: kas üksindusest hullunud vanamees üritab mulle külge lüüa?

Lõpuks taipan: olen Mari eakaaslane. Viktor püüab endale ette manada, milline võiks Mari praegu välja näha.

„Meie Lilliga olime liberaalsed, olime mõlemad noortega töötanud. Lilli oli koolis kokk. Mari võis tulla ja minna, millal tahtis. Ma ei küsinud õieti kunagi. Arvasin, et siin ei ole talle mingit ohtu. Meil oli ju vaikne küla. Nii naiivne olin ma. Minul, teate, oli väga range ema. Kui teised väljas lõbutsesid, istusin mina elutoas, valges tärgeldatud kraega särgis. Ükskord sidus ema mind püksirihmaga toolileeni külge, sest ma ei istunud küllalt sirgelt. Nii mängisin klaverit, tundide kaupa. Liszti. Kas te teate „Liebestraumi”? Ema pani silmad kinni ja kuulas, mängisin seda talle. Mõnikord ema naeratas ja selle hetke nimel võisin sõrmed veriseks mängida. Võiksin praegugi – kui keegi vaid mind kuulates naerataks.”

Vaatan mahagonivärvi klaveri poole. Viktor tõuseb ja kardan, et ta hakkabki mängima. Aga Viktor paneb kerge suvekaabu pähe ja viipab, et tuleksin temaga välja. Me jalutame mooniväljade vahel. Viktor on sirge seljaga, väärikas.

„Te imestate, miks sai minust lihtne külakooli õpetaja, kui ometi olen mänginud imelist Liszti? Ükskord jooksin klaveritunni asemel naaberkülla mängima. Mu ema ei saanud mõnikord aru, et olen ainult väike poiss. Kui tol õhtul koju tagasi hiilisin, oli elutoas midagi muutunud. Nurgas ei olnud enam klaverit. Seisin tummalt, tühjus tahtis lämmatada. Ema ütles, et ma ei osanud hinnata, mida jumal oli mulle andnud, ja selle eest saavat inimene alati karistada. Sellest õhtust peale on mul parem käsi muusikat kuulates pidevalt valutanud. Arstid ütlevad, et see valu on mul peas. Mõistate, ma ei tahtnud, et Maril miski valutama hakkaks. Ju andsin talle liiga palju vabadust.”

Küsin, kas Viktor teab, mis tol peol juhtus. Aga ta teadis ainult seda, mida olin mujaltki kuulnud. Peol viibinute väitel jõi Mari kogu õhtu koduveini ja hakkas siis ühele popile poisile külge lööma. Küsis kõigi kuuldes otse, kas too tahaks temaga käima hakata. Poiss naeris ta välja ja ütles, et tal juba on pruut – üks samas seltskonnas viibiv tütarlaps. See tüdruk ja kõik teisedki irvitasid ning Mari nuttis ja läks teistest eemale. Lõpuks läks seltskond koju. Sõbrannad olevat eemal istuva Mari juurde läinud ja teda kaasa kutsunud. Aga Mari olnud väga purjus, kurb ja alandatud. Ta jäi rannaliivale istuma.

„Kui kuulsin, et pidu oli rannas, jooksin kohe sinna. Politseinikud olid juba kohal. Ütlesid, et Mari läks purjus peaga ujuma. Keegi ei otsinudki teda rohkem,” meenutab Viktor.

Mitte keegi ei võtnud teda tõsiselt, kui ta käis iga päev politseijaoskonnas ja rääkis ja rääkis ja rääkis, et tütretütar poleks iialgi vabatahtlikult vette läinud. Isegi mitte purjuspäi. Ta ei osanud ujuda ja kartis vett.

„Ja kuhu jäid tema riided? Tema riideid ei olnud rannal. Tal oli seljas pikk lilleline seelik. Keegi ei lähe sellisega ujuma.”