Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 3

Surmväsinud kuueteistkümne tunni pikkusest lennust Singapurist, rongisõidust Heathrow’ lennujaamast ja mööda läbivettinud tänavaid rühkimisest, prantsatas Nicholas Young lähimale istekohale hotelli fuajees. Tema nõbu Astrid Leong lõdises tuimalt sealsamas kõrval, sest tüdruku ema Felicity, poisi dai gu chech – kantoni keeles „vanem tädi” —, oli öelnud, et oleks patt sõita taksoga ainult üheksa kvartalit, ja sundinud kõiki Piccadilly Circuse metroojaamast kogu teed jalgsi kõndima.

Iga teine inimene oleks sellisele vaatepildile juhtudes märganud ebatavaliselt tasakaalukat kaheksa-aastast poissi ja ebamaiselt õrna tüdrukut vaikselt nurgas istumas, aga Reginald Ormsby nägi oma fuajeevaatega laua tagant vaid kaht väikest hiinlast, kelle vettinud mantlid damastkattega sohvat määrisid. Sellest hetkest läks kõik ainult hullemaks. Samas lähedal seisid kolm hiinlannat end salvrätikutega palavikuliselt kuivaks tupsutades, sellal kui üks teismeline metslase kombel üle terve fuajee põranda liugles ja tossudega mustvalgele malelaua stiilis marmorpõrandale mudaseid jälgi jättis.

Ormsby kiirustas poolkorruselt alla, teades, et ta suudab neist välismaalastest ise kiiremini lahti saada kui administraatorid. „Tere õhtust! Mina olen hotelli juhataja. Kas ma saan teid aidata?” küsis ta aeglaselt, iga sõna hoolikalt välja hääldades.

„Jah, tere õhtust, meil on broneering,” vastas naine puhtas inglise keeles.

Ormsby piidles teda üllatunult. „Mis nime all?”

„Eleanor Young perega.”

Ormsby tardus – ta tundis nime ära just seetõttu, et Young oli broneerinud Lancasteri sviidi. Aga kes oleks osanud arvata, et Eleanor Young on hoopis hiinlane ja kuidas ta üldse siia sattus? Võimalik, et The Dorchester ja Ritz võtavad temasuguseid vastu, aga see on Calthorpe, mis kuulub Calthorpe-Cavendish-Gore’ide omandisse juba George IV valitsusajast ja tegutseb tegelikult rohkem nagu eraklubi sellistele suguvõsadele, keda on mainitud juba Debrett’sis või Almanach de Gothas. Ormsby vaagis läbivettinud naist ja tilkuvaid lapsi. Uckfieldi leskmarkiis oli nädalavahetust veetma tulnud ja mees suutis vaevu ette kujutada, mida too arvaks, kui selline rahvas hommikusöögilauda ilmuks. Ta otsustas kähku. „Mul on väga kahju, aga ma ei leia selle nime alt ühtegi broneeringut.”

„Kas te olete kindel?” küsis Eleanor üllatunult.

„Täiesti kindel.” Ormbsy naeratas pingsalt.

Felicity Leong ühines oma vennanaisega vastuvõtuleti juures. „Kas on mingi mure?” küsis ta kärsitult, kuna soovis kannatamatult hotellituppa juukseid kuivatama minna.

„Alamak^[1], nad ei leia meie broneeringut,” ohkas Eleanor.

„Kuidas nii? Äkki sa broneerisid mingi teise nime alt?” uuris Felicity.

„Ei, lah. Miks ma midagi sellist peaks tegema? See on algusest peale minu nime alt broneeritud olnud,” vastas Eleanor ärritunult. Miks Felicity teda alati saamatuks pidas? Ta pöördus uuesti juhataja poole. „Härra, kas te saaksite palun uuesti kontrollida? Ma kinnitasin broneeringu alles kaks päeva tagasi. Me peaksime teie kõige suuremas sviidis ööbima.”

„Jah, ma tean, te broneerisite Lancasteri sviidi, aga ma ei leia teie nime mitte kuskilt,” jäi Ormsby endale kindlaks.

„Vabandust, aga kui te teate, et me Lancasteri sviidi broneerisime, siis miks seda meile ei anta?” küsis Felicity hämmeldunult.

Pagan võtaks. Ormsby kirus iseenda apsakat. „Ei-ei, te saite valesti aru. Ma tahtsin öelda, et võib-olla te enda arvates broneerisite Lancasteri sviidi, aga ma ei leia selle kohta mingit märget.” Ta pööras lauast eemale ja teeskles, et sobrab mingites paberites.

Felicity nõjatus üle läikima löödud tammepuidust leti, tõmbas nahkköites registreerimisraamatu enda poole ja lappas selle lehti. „Vaadake! Siinsamas on kirjas „Pr Eleanor Young, Lancasteri sviit, neli ööd”. Te ei näe seda või?”

„Proua! See on PRIVAATNE!” nähvas Ormsby maruvihaselt, ehmatades kaht nooremadministraatorit, kes oma ülemust ebamugavustundega silmitsesid.

Felicity piidles seda kiilanevat punase näoga meest, kui olukord talle äkki päevselgeks sai. Ta ei olnud sedasorti üleolevat irvitamist näinud ajast, kui lapsena koloniaalajastu Singapuris selle hääbumise päevil üles kasvas, ning ta arvas, et sellist avalikku rassismi ei eksisteeri enam. „Härra,” ütles ta viisakalt, kuid kindlalt, „seda hotelli soovitas meile proua Mince, Singapuri anglikaanipiiskopi abikaasa, ja ma nägin selgelt meie nime teie registreerimisraamatus. Ma ei tea, mis keerutamine see on, aga meil on väga pikk reis selja taga ning meie lapsed on väsinud ja läbikülmunud. Ma nõuan, et te meie broneeringust kinni peaksite.”

Ormsby oli nördinud. Kuidas see thatcherlike keemiliste lokkide ja ebaloomuliku inglise aktsendiga hiinlane julgeb temaga niimoodi rääkida? „Ma kardan, et meil lihtsalt ei ole ühtegi vaba tuba,” kuulutas ta.

„Te tahate mulle väita, et terves hotellis ei ole mitte ühtegi vaba tuba?” küsis Eleanor skeptiliselt.

„Jah,” vastas mees pikema jututa.

„Kuhu meil sellisel kellaajal minna on?” küsis Eleanor.

„Võib-olla kuskile Hiinalinna?” turtsatas Ormsby. Need välismaalased olid küllalt ta aega raisanud.

Felicity läks tagasi sinna, kus ta noorem õde Alexandra Cheng kohvreid valvas. „Lõpuks ometi! Ma ei suuda ära oodata, millal kuuma vanni saab,” ütles Alexandra kannatamatult.

„Tegelikult ei ole see põlastusväärne mees nõus meile tuba andma,” ütles Felicity, ilma et oleks proovinudki viha varjata.

„Mida? Miks?” küsis Alexandra, täiesti segaduses.

„Mulle tundub, et sel on midagi pistmist sellega, et me oleme hiinlased,” ütles Felicity, nagu ei suudaks ta isegi oma sõnu uskuda.

„Gum suey ah!^[2]” hüüatas Alexandra. „Las ma räägin temaga. Kuna ma elan Hongkongis, siis on mul temasugustega rohkem kogemusi.”

„Alix, ära näe vaeva. Ta on tüüpiline ang mor gau sai!^[3]” hüüatas Eleanor.

„Ikkagi, kas see ei pidanud mitte olema üks Londoni parimaid hotelle? Kuidas nad endale sellist käitumist lubada saavad?” küsis Alexandra.

„Täpselt!” raevutses Felicity edasi. „Inglased on tavaliselt nii meeldivad, kõigi nende aastate jooksul, mis ma siin käinud olen, ei ole mitte keegi minuga niimoodi käitunud.”

Eleanor noogutas kaasa, kuigi tundis salaja, nagu oleks Felicity ise osaliselt selles fiaskos süüdi. Kui Felicity ei oleks nii giam siap^[4] ja oleks lasknud neil Heathrow’ lennujaamast takso võtta, oleksid nad kohale jõudes palju esinduslikumad välja näinud. (Ilmselgelt ei aidanud ka see kaasa, et ta meheõed alati nii maitselagedad välja nägid – pärast seda reisi Taisse, kui neid tema teenijateks peeti, pidi ta nendega koos reisides alati palju tagasihoidlikumalt riietuma.)

Alexandra kaheteistkümneaastane poeg Edison Cheng lähenes prouadele ükskõikselt ja lonksas kõrgest klaasist limonaadi.

„Aijaa, Eddie! Kust sa selle said?” hüüatas Alexandra.

„Baarmenilt loomulikult.”

„Kuidas sa selle eest maksid?”

„Ei maksnudki, ma ütlesin, et ta selle meie sviidi arvele paneks,” vastas Eddie elavalt. „Kas me läheme juba üles? Mul on kõht tühi ja ma tahan tuppa süüa tellida.”

Felicity raputas hukkamõistvalt pead – Hongkongi poisid olid niigi kurikuulsalt ärahellitatud, aga tema õepoeg oli parandamatu. Õnneks olid nad siin, et ta internaatkooli saata, kus poisile mõistus pähe pannakse: hommikused külmad dušid ja seisnud röstsai Bovriliga oli täpselt see, mida talle vaja. „Ei-ei, me ei jää enam kauemaks siia. Mine vaata Nicky ja Astridi järele, kuni me otsustame, mida edasi teha,” juhendas Felicity.

Eddie jalutas nooremate nõbude juurde ja jätkas mängu, mida nad olid lennukis alustanud. „Sohva pealt maha! Jätke meelde, mina olen eesistuja, nii et mina olen see, kes tohib istuda,” käsutas ta. „Näe, Nicky, hoia mu klaasi, kui ma sealt kõrrega joon. Astrid, sina oled mu sekretär, nii et sa pead mu õlgu masseerima.”

„Ma ei saa aru, miks sina tohid eesistuja olla, kui Nicky on asepresident ja mina pean sekretär olema,” vaidles Astrid vastu.

„Kas ma siis ei seletanud juba? Mina olen eesistuja, sest ma olen teist mõlemast neli aastat vanem. Sina oled sekretär, sest sa oled tüdruk. Mul on vaja, et tüdruk mu õlgu masseeriks ja aitaks kõigile mu armukestele ehteid valida. Mu parima sõbra Leo isa, Ming Kah-Ching, on rikkuselt kolmas mees Hongkongis ja tema sekretär teeb selliseid asju.”

„Eddie, kui sa tahad, et ma oleksin asepresident, siis peaksin tegema midagi olulisemat kui sinu klaasi hoidma,” vaidles Nick. „Me pole ikka veel otsustanud, mida meie firma üldse teeb.”

„Ma juba otsustasin, me teeme eritellimusena Rolls Royce’i ja Jaguari limusiine,” teatas Eddie.

„Kas me ei võiks midagi ägedamat teha, näiteks ajamasinat?” küsis Nick.

„Noh, need on ülierilised limusiinid, millele on sisse ehitatud näiteks mullivannid, salajased laekad ja James Bondi katapultistmed,” ütles Eddie sohvalt niisuguse hooga püsti hüpates, et lõi klaasi Nicki käest põrandale. Coca-Cola voolas igale poole ja fuajeed läbistas puruneva klaasi heli. Jooksupoiste ülem, portjee ja administraatorid jõllitasid lapsi altkulmu. Alexandra kiirustas nende juurde ja vibutas ärevalt sõrme.

„Eddie! Vaata, mida sa tegid!”

„See ei olnud minu süü, Nicky pillas selle maha,” alustas Eddie.

„Aga see on sinu klaas ja sa ise lõid selle mu käest maha!” kaitses Nick end.

Ormsby lähenes Felicityle ja Eleanorile. „Kahjuks pean ma paluma teil hotelli territooriumilt lahkuda.”

„Kas me tohime vähemalt teie telefoni kasutada?” palus Eleanor.

„Mulle tundub, et lapsed on ühe õhtu kohta juba piisavalt palju kahju teinud, kas te ei arva nii?” sisistas mees.

Õues tibutas ikka veel ja seltskond kössitas Brook Streetil rohe-valgetriibulise varikatuse all, kuni Felicity telefoniputkas seisis ja paaniliselt teistesse hotellidesse helistas.

„Dai gu chech näeb selles punases telefonikabiinis välja nagu sõdur oma valveputkas,” täheldas Nick, kes oli nende ootamatute sündmuste pärast üpriski elevil. „Emme, mida me teeme, kui me ei leiagi kohta, kus ööbida? Äkki saaksime Hyde Parkis magada. Seal pargis on üks imeline rippuvate okstega harilik pöök, mida kutsutakse tagurpidi puuks ja mille oksad langevad nii madalale, et see on peaaegu nagu koobas. Me võime kõik puu all magada ja end kaitstuna tunda…”

„Ära aja jama! Mitte keegi ei maga pargis. Dai gu chech helistab just praegu teistesse hotellidesse,” ütles Eleanor ja mõtles, et ta poeg on oma vanuse kohta liiga küps.

„Oooh, mina tahan pargis magada!” kiljatas Astrid rõõmust. „Nicky, kas sa mäletad, kuidas me ühel ööl Ah Ma juures selle suure raudvoodi aeda tassisime ja tähtede all magasime?”

„Noh, minupoolest võite teie kaks kas või loong kau^[5] sees magada, aga mina võtan kuningliku sviidi, kus ma saan kihilisi võileibu, šampanjat ja kaaviari tuppa tellida,” ütles Eddie.

„Ära ole naeruväärne, Eddie. Millal sina kaaviari söönud oled?” küsis ta ema.

„Leo juures. Nende ülemteener serveerib meile alati kaaviari ja väikeseid kolmnurkseid röstsaiu. Ja see on alati Iraani beluuga mari, sest Leo ema ütleb, et Iraani kaaviar on kõige parem,” kuulutas Eddie.

„Connie Ming ütleks tõesti midagi sellist,” pobises Alexandra endale nina alla, rahul, et ta poeg ei olnud enam selle perekonna mõjuväljas.

Telefoniputkas, läbi pragiseva telefoniühenduse Singapuriga, üritas Felicity oma abikaasale nende lootusetut olukorda selgitada.

„Täiesti absurdne, lah! Sa oleksid pidanud seda tuba nõudma!” vahutas Harry Leong vihast. „Sa oled alati liiga viisakas, sellisele teenijarahvale tuleb koht kätte näidata. Kas sa ütlesid neile, kes me oleme? Ma helistan kohe kaubandusministrile!”

„Jäta juba, Harry, sinust ei ole mingit abi. Ma olen juba vähemalt kümnesse hotelli helistanud. Kes oleks osanud arvata, et täna on riigipüha? Linn on tähtsaid inimesi täis ja ükski hotellituba pole vaba. Vaene Astrid on läbivettinud. Me peame täna õhtuks mingi koha leidma, enne kui su tütar külmetusse sureb.”

„Kas sa oma nõbu Leonardile juba helistasid? Äkki te saaks rongiga otse Surreysse sõita,” pakkus Harry.

„Helistasin. Teda pole kodus, ta on terve nädalavahetuse Šotimaal püüjahil.”

„On see alles üks jama!” ohkas Harry. „Las ma helistan Tommy Tohile Singapuri saatkonda. Ma olen kindel, et nad lahendavad selle olukorra. Mis selle kuradi rassistliku hotell nimi on?”

„Calthorpe,” vastas Felicity.

„Alamak, kas see on tolle Rupert Calthorpe’i või-mis-ta-nimi-nüüd-oligi hotell?” küsis Harry äkki elavnedes.

„Pole aimugi.”

„Kus see asub?”

„Mayfairis, Bond Streeti lähedal. Tegelikult on see päris ilus hotell, kui see kohutav juhataja välja arvata.”

„Jah, ma usun, et see sama ongi! Ma mängisin Rupertiga või kes-ta-nüüd-oligi ja veel mõne teise britiga Californias golfi ja ma mäletan, et ta rääkis mulle sellest kohast. Felicity, mul on üks mõte. Ma helistan sellele Ruperti-tüübile. Püsi seal, ma helistan sulle tagasi.”

Ormsby ei suutnud oma silmi uskuda, kui välisuksest jälle kolm väikest hiinlast sisse paiskus, vaevalt tund aega pärast seda, kui ta oli nad kõik minema kihutanud.

„Eddie, ma lähen võtan endale joogi. Kui sa ka midagi tahad, mine too ise,” teatas Nick otsusekindlalt oma nõole ja sammus sohvabaari poole.

„Pea meeles, mida su emme ütles. Nii hilja ei tohi me enam Cocat juua,” hoiatas Astrid, kui ta poistele järele jõuda üritades läbi fuajee hüples.

„Noh, ma võtan siis rummikoola,” ütles Eddie jultunult.

„Issand halasta!” röögatas Ormsby, tormates läbi fuajee, et lapsed kinni püüda. Enne, kui ta nendeni jõudis, märkas ta silmanurgast lord Rupert-Calthorpe-Cavendish-Gore’i, kes hiina naisi fuajeesse juhatas, justkui teeks ta neile parajasti ekskursiooni. „Ja 1918. aastal kutsus mu vanaisa siia René Lalique’i, et ta siia suurde saali need klaasmosaiigid valmistaks. Iseenesestki mõista, et Lutyens, kes restaureerimist juhendas, ei kiitnud säärast art nouveau’ õitsengut heaks.” Naised naersid viisakalt.

Töötajad tõmbusid krampi – vana lordi nägemine üllatas neid, sest too ei olnud juba aastaid hotellis oma nägu näidanud. Lord Rupert pöördus hotelli juhataja poole. „Ah, Wormsby, on mul õigus?”

„Jah, härra,” vastas mees, liiga vapustatud, et ülemust parandada.

„Kas sa oleksid nii lahke ja paneksid proua Youngile, proua Leongile ja proua Chengile nende toad valmis?”

„Aga härra, ma just…” proovis Ormsby vastu vaielda.

„Ja Wormsby,” segas lord Rupert vahele, „sinu hooleks jääb personali teavitamine ühest väga oluliselt uudisest: täna õhtul jõuab lõpule minu perekonna pikk ajalugu Calthorpe’i hotelli omanikena.”

Ormsby jõllitas teda hämmeldunult. „Härra, siin on kindlasti mingi eksitus…”

„Ei, ei mingit eksitust. Mõni hetk tagasi müüsin ma Calthorpe’i kogu kupatusega maha. Lubage esitleda: uus omanik, proua Felicity Leong.”

„MIDA?”

„Jah, proua Leongi abikaasa, Harry Leong – suurepärane tüüp, tapvalt hea paremakäelöögiga, kellega ma Pebble Beachil kohtusin – helistas mulle ja tegi imelise pakkumise. Nüüd saan ma rahulikult Eleutheral kalapüügile keskenduda ega pea selle gooti müraka pärast enam pead vaevama.”

Ormsby jõllitas naisi, suu ammuli.

„Daamid, kuidas oleks, kui läheks Long Bari teie laste juurde ja tõstaks toosti?” küsis lord Rupert lõbusalt.

„See oleks imetore,” vastas Eleanor. „Aga kõigepealt, Felicity, kas sa mitte ei tahtnud sellele mehele midagi öelda?”

Felicity pööras end Ormsby poole, kes nägi välja, nagu hakkaks kohe minestama. „Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud,” alustas ta naeratades, „kahjuks pean ma paluma teil hotelli territooriumilt lahkuda.”