Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 9

Enamik inimesi, kes sellest madalast hallikaspruunist ehitisest Causeway Bay tiheda liiklusega ristmikul mööda sõidavad, arvavad ilmselt, et see on mingisugune valitsusasutus, aga tegelikult on Hiina Spordiliit üks Hongkongi kõige kinnisemaid eraklubisid. Üpriski pealiskaudsest nimest hoolimata oli see esimene hiinlaste rajatud spordiasutus endises Briti koloonias. See uhkustas kuulsa kasiinomagnaadi Stanley Lo kui auesimehega ja selle eksklusiivsel liikmestaatusel oli kaheksa- aastane ootejärjekord, mis oli avatud vaid kõige mainekamatele perekondadele.

Spordiliidu üldkasutatavad ruumid olid endiselt sisustatud seitsme- kümnendate lõpu stiilis metall- ja nahkmööbliga, sest liikmed hääletasid selle poolt, et kulutada kogu raha spordivarustuse uuendamisele. Ainult paljukiidetud restoran oli viimase paari aastaga üles vuntsitud kahvaturoosade brokaatmustriga seinte ja tenniseväljakutele avanevate akendega luksuslikuks söögitoaks. Kõik ümmargused lauad olid meelega sätitud vaatega restorani peaukse poole, et lugupeetud klubiliikmed saaksid oma spordijärgsetes kostüümides suurejooneliselt siseneda ja söömise kõige publikurohkemaks spordialaks muuta.

Eranditult igal pühapäeva pärastlõunal sai Chengide perekond kokku, et spordiliidu restoranis lõunat süüa. Polnud tähtis, kui tihe või raske kellegi nädal oli olnud, kõik teadsid, et pühapäevastel dim sum’ide söömisel osalemine Klubihoones, nagu nad seda kutsusid, oli kohustuslik kõigile, kes sel ajal linnas olid. Dr Malcolm Cheng oli Aasia kõige kuulsam südamekirurg. Ta osavad käed olid niivõrd hinnatud, et ta kandis lambanahkseid kindaid – Dunhill oli need spetsiaalselt tema jaoks valmistanud —, nii kaitses ta oma kullakalleid käsi, kui ta riskis väljas käia, ning ta rakendas lisameetmeid, et hoida neid autoroolil kulumise eest, ja otsustas autojuhi kasuks, kes teda Rolls-Royce Silver Spiritiga ringi sõidutas.

See oli midagi, mida Malcolmi hästi kasvatatud naine, endine Alexandra Young ehk Alix Singapurist pidas liialt peenutsevaks, seega eelistas ta igal võimalusel endale takso kutsuda ning jätta mehele auto ja autojuhi kasutamise ainuõigus. „Lõppude lõpuks,” tavatses ta öelda, „päästab tema elusid ja mina olen lihtsalt koduperenaine.” Selline enese alahindamine oli Alexandra tavapärane käitumine, hoolimata sellest, et tegelikult oli just tema nende saatuse sepp.

Arsti igavleva naisena oli Alexandra hakanud iga viimset kui senti oma abikaasa märkimisväärsest sissetulekust kinnisvarasse investeerima just siis, kui Hongkongi kinnisvarabuum hoo sisse sai. Ta avastas, et tal oli haruldane anne tajuda turgu, nii et alustades naftahinna languse päevadega seitsmekümnendatel, läbi kommunismiaegse müügipaanika kaheksakümnendatel ja Aasia finantskriisi 1997. aastal, noppis Alexandra alati üles kinnisvara siis, kui hinnad olid kolinal kukkunud, ja müüs edasi, kui hinnad olid laes. Uue sajandi esimese kümnendi keskpaigaks, kui Hongkongi kinnisvara ruutjalg maksis rohkem kui ükskõik kus mujal maailmas, avastasid Chengid, et neile kuulub üks saare suurimatest eraomandis olevatest kinnisvaraportfellidest.

Pühapäevane lõunasöök andis Malcolmile ja ta naisele võimaluse oma lapsed ja lapselapsed igal nädalal üle vaadata ning see oli ülesanne, millele nad pühendusid täie tõsidusega. Vaatamata kõigile eelistele, mis olid Chengi lastele üles kasvades osaks saanud, muretsesid Malcolm ja Alexandra nende pärast pidevalt. (Tegelikult oli Alexandra see, kes rohkem muretses.)

Nende noorem poeg Alistair, lootusetu juhtum, oli poputatud päevavaras, kes oli vaevu Sydney ülikooli ära lõpetanud ning tegeles nüüd tühja-tähjaga Hongkongi filmitööstuses. Hiljuti oli ta hakanud läbi käima Kitty Pongiga, seebiooperite staariga, kes väitis, et ta on korralikust Taiwani perekonnast, kuigi kogu ülejäänud Chengi perekond selles kahtles, sest ta mandariini keelel oli pigem Põhja-Hiinale iseloomulik aktsent, mitte armsamalt kõlav Taiwani mandariini kõneviis.

Nende tütar Cecilia, hobusearmastaja, oli juba varases lapsepõlves kirglikult kiindunud koolisõitu ja tegeles pidevalt oma temperamentse hobuse või temperamentse abikaasa Tonyga, kes oli Austraalia kaubamaakler, keda Malcolm ja Alexandra omavahel kinnipeetavaks kutsusid. Täiskohaga ema Cecilia veetis tegelikult rohkem aega rahvusvahelises ratsaspordiringkonnas kui oma poega Jake’i kasvatades. (Kõigi nende tundide tõttu, mille Jake nende filipiinlastest teenijatega veetis, hakkas ta soravalt tagalogi keelt rääkima, samuti oskas ta hiilgavalt järele teha Sinatra laulu „My Way”.)

Siis oli veel Eddie, nende esiklaps. Pealtnäha oli Edison Cheng täiuslikkus ise. Ta oli suuremate raskusteta ja kiituskirjaga lõpetanud Cambride’i ülikooli ärikolledži, töötanud mõnda aega Cazenove kontsernis Londonis ning oli nüüd tõusev täht Hongkongi privaatpanganduse maailmas. Ta abiellus Fiona Tungiga, kes oli pärit poliitiliste sidemetega perekonnast, ja neil oli kolm väga õpihimulist, hästi kasvatatud last. Aga salamisi valutas Alexandra süda kõige rohkem just Eddie pärast. Viimase paari aasta jooksul oli Eddie veetnud liiga palju aega nende kahtlaste Mandri-Hiina miljardäridega, lennates igal nädalal kusagile Aasiasse pidutsema, ning ta muretses, kuidas see võiks mõjuda poja tervisele ja pereelule.

Tänane lõuna oli eriti oluline, sest Alexandra tahtis planeerida logistikat järgmiseks perereisiks Singapuri Khoode pulma. See oli esimene kord, kui kogu perekond – vanemad, lapsed, lapselapsed, teenijad ja lapsehoidjad kaasa arvatud – koos reisis, ning Alexandra tahtis kindel olla, et kõik sujub ideaalselt. Kell üks hakkas pereliikmeid igalt poolt kohale tilkuma: Malcolm segapaaridega tennisematšilt, Alexandra koos Cecilia, Tony ja Jake’iga kirikust, Fiona oma lastega nende eraõpetajate juurest ning Alistair voodist, millest ta oli alles viisteist minutit tagasi välja veerenud.

Eddie jõudis viimasena ja oli ninapidi telefonis nagu tavaliselt, laua juurde tulles ja kõiki ignoreerides lobises ta kõva häälega kantoni keeles oma Bluetoothi kõrvaseadmesse. Kui ta viimaks kõne lõpetas, heitis ta perekonnale iseendaga rahul oleva naeratuse. „Kõik on korraldatud! Ma rääkisin just Leoga ja ta tahab, et me võtaksime ta perelennuki,” teatas Eddie, viidates oma parimale sõbrale Leo Mingile.

„Et me kõik saaks Singapuri lennata?” küsis Alexandra, kes oli pisut segaduses.

„Jah, loomulikult!”

Fiona vaidles otsekohe vastu. „Ma ei ole kindel, kas see on väga hea mõte. Esiteks, ma tõesti ei arva, et kogu pere peaks samas lennukis reisima. Mis siis, kui juhtub õnnetus? Teiseks, me ei tohiks Leolt nii suurt teenet paluda.”

„Ma teadsin, et sa nii ütled, Fi,” alustas Eddie. „Sellepärast mõtlesingi ma välja sellise plaani: iss ja emm lähevad koos Alistairiga päev varem, Cecilia, Tony ja Jake võivad järgmisel päeval koos meiega tulla ja õhtupoole toovad lapsehoidjad lapsed kohale.”

„See on ennekuulmatu. Kuidas sa saad Leo lennukit niimoodi ära kasutada?” hüüdis Fiona.

„Fi, ta on mu parim sõber ja tal on sügavalt ükskõik, kui palju me lennukit kasutame,” vastas Eddie.

„Mis lennuk see on? Gulfstream? Falcon?” küsis Tony.

Cecilia, pahane oma abikaasa innukuse pärast, vajutas küüned talle käsivarde ja segas vahele. „Miks sinu lapsed saavad eraldi lennata, aga minu poeg peab meiega koos tulema?”

„Ja Kitty? Ta tuleb ka,” küsis Alistair vaikselt.

Kõik lauasistujad jõllitasid Alistairi õudusega. „Nay chee seen, ah!”^[13] nähvas Eddie.

Alistair oli nördinud. „Ma juba vastasin, et ta tuleb. Colin ütles mulle, et ei suuda temaga kohtumist ära oodata. Ta on suur staar ja ma…”

„Võimalik, et uutel aladel mõned mõttetuid seebioopereid vahtivad idioodid teavad, kes ta on, aga usu mind, Singapuris ei ole mitte keegi temast kuulnud,” torkas Eddie vahele.

„See pole tõsi, ta on üks Aasia kõige kiiremini tõusvatest tähtedest. Pealegi, asi ei ole selles – ma tahan, et kõik sugulased Singapuris temaga tuttavaks saaksid,” ütles Alistair.

Alexandra vaagis endamisi, millele selline avaldus vihjata võiks, aga otsustas siis pidada ühe lahingu korraga. „Fional on õigus. Me ei saa ometigi kaheks päevaks Mingide perekonna lennukit laenata. Kusjuures, minu arvates oleks meist väga kohatu eralennukiga minna. Kes me enda arvates õigupoolest oleme?”

„Iss on üks maailma kõige kuulsam südamekirurg. Sina oled Singapuri kuningasoost. Miks me ei võiks eralennukiga lennata?” karjus Eddie meeleheitlikult ja žestikuleeris nii hoogsalt, et sai peaaegu pihta kelnerile, kes hakkas just nende lauale hiiglasuurt bambusaurutite virna asetama.

„Ettevaatust, onu Eddie! Sul on söök täpselt selja taga,” hüüdis õepoeg Jake.

Eddie vaatas hetkeks ringi ja jätkas siis sõnavalinguga. „Miks sa alati selline pead olema, emm? Miks sa käitud nii provintslikult? Sa oled roppu moodi rikas! Miks sa ei võiks kordki elus natuke vähem kitsi olla ja üks kord ometi aru saada, kui palju sa väärt oled?” Ta kolm last tõstsid korraks silmad matemaatikaõpikutelt. Kodus olid nad tema raevuhoogudega harjunud, aga Gong Gongi ja Ah Ma juuresolekul ei olnud nad teda peaaegu kunagi nii vihasena näinud. Fiona sikutas teda varrukast ja sosistas: „Võta vaiksemalt! Palun ära räägi laste ees rahast.”

Alexandra vangutas rahulikult pead. „Eddie, sel ei ole enda väärtuse mõistmisega mitte mingit pistmist. Minu arvates lihtsalt ei ole vaja niimoodi raisata. Ja ma ei ole Singapuri kuningasoost. Singapuris ei ole kuningasoost inimesi. Täiesti naeruväärne.”

„See on nii sinulik, Eddie. Sa lihtsalt tahad, et kogu Singapur teaks, et sa lendasid kohale Ming-Kah-Chingi lennukiga,” ütles Cecilia vahele ja küünitas ühe priske röstitud sealihaga pätsikese poole. „Kui see oleks sinu lennuk, siis veel, aga jultumus kahe päeva ja kolme reisi jaoks lennukit laenata on küll ennekuulmatu. Mina isiklikult pigem maksaksin oma piletite eest.”

„Kitty lendab kogu aeg eralennukitega,” ütles Alistair, kuigi mitte keegi ei pööranud talle tähelepanu.

„Noh, me peaksimegi endale eralennuki ostma. Ma räägin seda juba aastaid. Isa, sa veedad igast kuust peaaegu poole Pekingi haiglas ja kuna mul on plaanis tuleval aastal firma kohalolu Hiinas suurendada, siis…” hakkas Eddie peale.

„Eddie, ma pean sel korral su ema ja õega nõustuma. Ma ei tahaks nii suurelt Mingide perekonnale võlgu jääda,” ütles Malcolm viimaks. Kui väga ta ka poleks nautinud eralennukitega sõitmist, ei suutnud ta taluda mõtet Mingide eralennuki laenamisest.

„Miks ma üritan kogu aeg sellele tänamatule perekonnale teeneid osutada?” turtsus Eddie tülgastusega. „Hea küll, te kõik tehke, mida heaks arvate. Minu poolest litsuge ennast kas või China Airlinesi turistiklassi. Mina ja minu perekond läheme Leo lennukiga. Ja see on Bombardier Global Express. See on hiiglaslik, kõige kõvem sõna. Salongis on isegi üks Matisse’i maal. See saab olema võrratu.”

Fiona heitis hukkamõistva pilgu, kuid Eddie jõllitas teda nii intensiivselt, et naine loobus kõigist edasistest vastuväidetest. Eddie kühveldas sisse mõned krevettidega cheong fun’id, tõusis püsti ja teatas üleolevalt: „Ma lähen. Mul on vaja tähtsate klientidega kokku saada!” Seejärel tormas Eddie minema, jättes endast maha kergendatult hingava perekonna.

Tony, suu toitu täis, sosistas Ceciliale: „Saame näha, kuidas terve nende perekond selle Leo Mingi paganama peene eralennukiga Lõuna-Hiina merre plartsatab.”