Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 4

ESIMENE OSA

Ei ole kusagil maailmas nähtud rikkamaid inimesi kui hiinlased.

IBN BAŢŢŪŢAH

(NELJATEISTKÜMNES SAJAND)

1
Nicholas Young ja Rachel Chu

NEW YORK, 2010

„Kas sa oled ikka kindel?” küsis Rachel uuesti ja puhus õrnalt auravale teetassile. Nad istusid oma tavalises lauas Tea&Sympathy kohvikus ja Nick oli just palunud tal suvi koos endaga Aasias veeta.

„Rachel, mul oleks nii hea meel, kui sa tuleks,” julgustas Nick teda. „Sul ei olnud ju plaanis sel suvel õpetada, nii et mille pärast sa muretsed? Arvad, et ei suudaks selle kuumuse ja niiskusega hakkama saada?”

„Ei, asi pole selles. Ma tean, et sul on kõigi nende isamehe kohustustegagi palju tegemist, ja ma ei taha sind segada,” ütles Rachel.

„Mis mõttes segada? Colini pulm Singapuris võtab vaid ühe nädala ja me võime kogu ülejäänud suve Aasias logeledes veeta. Kuule, las ma näitan sulle, kus ma üles kasvasin. Ma tahan sind kõikidesse oma lemmikpaikadesse viia.”

„Kas näitad mulle seda koobast, kus sa süütuse kaotasid?” õrritas Rachel ülemeelikult kulmu kergitades.

„Loomulikult! Me võime selle isegi taaslavastada!” naeris Nick ning määris ahjusoojale skoonile moosi ja rammusat vahukoort. „Ja kas mitte üks su hea sõber ei ela Singapuris?”

„Jah, Peik Lin, mu parim sõbranna ülikoolist,” ütles Rachel. „Ta on mind aastaid külla kutsunud.”

„Siis on veel üks põhjus minna. Rachel, sulle meeldib seal kindlasti ja ma lihtsalt tean, et sa lähed sealse toidu peale arust ära. Sa ikka tead, et Singapur on planeedi kõige toidulembesem linn?”

„Noh, kui arvestada, kuidas sa laulad kiidulaulu kõigele, mida sööd, siis ma eeldasin, et see on teil põhimõtteliselt rahvuslik spordiala.”

„Kas sa mäletad New Yorkerist seda Calvin Trillini artiklit Singapuri tänavatoidust? Ma viin sind sellistesse kohalikesse uberikesse, millest isegi tema pole kuulnud.” Nick hammustas veel ühe tüki kohevast skoonist ja jätkas täis suuga. „Ma tean, kui väga sa neid skoone jumaldad. Aga oota ainult, kuni sa Ah Ma omasid…”

„Su Ah Ma küpsetab skoone?” Rachel püüdis ette kujutada tavalist Hiina vanaema seda olemuslikult nii inglispärast maiuspala valmistamas.

„Noh, ta ei küpseta neid päris ise, aga tal on parimad skoonid maailmas, küll sa näed,” ütles Nick vaistlikult ümber pöörates, et teha kindlaks, ega keegi selles väikeses hubases kohvikus tema juttu pealt ei kuulanud. Ta ei soovinud oma lemmikkohvikus persona non grata’ks muutuda vaid seetõttu, et oli hooletult mingitele teistele skoonidele truudust vandunud, isegi kui need olid tema vanaema omad.

Kõrvallauas kössitas üks tüdruk kolmekorruselise tikuvõileibu täis kuhjatud riiuli taga ja läks järjest rohkem elevile selle vestluse pärast, mida pealt kuulis. Ta oli kahtlustanud, et see võis olla tema, aga nüüd oli ta täiesti kindel. See oli Nicholas Young. Kuigi ta oli siis alles viieteistkümneaastane, ei lähe Celine Limil mitte iial meelest see päev, kui Nicholas Pulau klubis^[6] nende lauast mööda jalutas ja ta õele Charlotte’ile oma silmipimestavat naeratust välgutas.

„Kas see on üks neist Leongi-vendadest?” oli nende ema küsinud.

„Ei, see on Nicholas Young, Leongide nõbu,” vastas Charlotte.

„Philip Youngi poeg? Aijaa, millal tema nii suureks kasvas? Ta on nii nägus!” hüüatas proua Lim.

„Ta jõudis just Oxfordist tagasi. Õppis kaht eriala korraga, ajalugu ja õigust,” lisas Charlotte, ennetades ema järgmist küsimust.

„Miks sa temaga rääkima ei lähe?” küsis proua Lim õhinal.

„Milleks näha vaeva, kui sa peletad eemale kõik noormehed, kes minu läheduses julgevad viibida,” vastas Charlotte napisõnaliselt.

„Alamak, rumal tüdruk! Ma üritan sind lihtsalt kullakaevajate eest kaitsta. Tema võid sa cheong’ida!”

Celine ei suutnud uskuda, et ta ema tegelikult ka julgustas ta õde seda poissi endale krabama. Ta vaatas üksisilmi Nicholast, kes istus nüüd koos sõpradega basseini ääres sinise-valgekirju päikesevarju all ja naeris laginal. Isegi nii kaugelt torkas ta teiste seas silma. Erinevalt teistest noormeestest, kellel olid tüüpilised India juuksurisalongide stiilis soengud, olid Nicholasel täiuslikult sasitud mustad kiharad, Kantoni popstaarilikud teravalt välja joonistunud näojooned ja uskumatult paksud ripsmed. Ta oli kõige nunnum ja veetlevam noormees, keda Celine oli kunagi näinud.

„Charlotte, mine õige sinna ja kutsu ta oma laupäevasele hea- tegevusüritusele,” jätkas ema.

„Ema, lõpeta ära.” Charlotte naeratas hambaid krigistades. „Ma tean, mida ma teen.”

Nagu selgus, siis Charlotte ei teadnud, mida ta teeb, sest ema ääretuks pettumuseks ei ilmunudki Nicholas tema heategevusüritusele. Kuid see pärastlõuna Pulau klubis jättis Celine’i teismeea mälestustesse niivõrd kustumatu jälje, et kuus aastat hiljem ja teisel pool maakera tundis ta noormehe ära.

„Hannah, las ma teen sinust koos selle võrratu iirisepudinguga pilti,” ütles Celine telefonikaamerat lahti võttes. Ta tõstis kaamera oma sõbra poole, aga suunas kaamerasilma salamisi Nicholasele. Ta tegi pilti ja saatis selle otsekohe meiliga õele, kes elas Athertonis Californias. Mõni minut hiljem piiksus ta telefon.

SuurÕde: APPI! SEE ON NICK YOUNG! KUS SA OLED?

CelineLim: T&S-is.

SuurÕde: Kes see tüdruk temaga koos on?

Celine Lim: Tüdruksõber, ma arvan. Tundub ASH^[7].

SuurÕde: Hmm… kas sõrmus on?

Celine Lim: Sõrmust pole.

SuurÕde: Pliis nuhi mu jaoks!!!

Celine Lim: Sa jääd mulle täiega võlgu!!!

Nick vaatas kohvikuaknast välja ja imetles inimesi, kes jalutasid oma imetillukeste koertega mööda Greenwich Avenued, nagu oleks see poodium linna kõige populaarsemate koeratõugude esitlemiseks. Eelmisel aastal olid moes prantsuse buldogid, aga nüüd tundus, et itaalia väikehurdad muudavad prantslaste elu raskeks. Ta vaatas uuesti Racheli poole ja jätkas ergutuskõnet. „Singapurist on hea alustada, sest see on ideaalne kodubaas. Kohe üle silla on Malaisia ja Hongkong, Kambodža ja Tai on ka väga lähedal. Me võime isegi kõik Indoneesia saared läbi käia…”

„See kõlab imeliselt, aga kümme nädalat… Ma ei tea, kas ma tahan nii kauaks ära minna,” mõtiskles Rachel. Ta tajus Nicki innukust ja mõte uuesti Aasiat külastada ajas teda elevile. Bakalaureuse- ja magistriõpingute vahel oli ta ühe aasta Chengdus õpetajana töötanud, aga tol ajal ei olnud tal nii palju raha, et Hiina piiridest väljapoole reisida. Majandusteadlasena teadis ta Singapuri kohta piisavalt: see on imepisike huvitav saar Malaka poolsaare tipus, mis on vaid mõne aastakümnega muutunud stagneerunud Briti kolooniast riigiks, kus elab arvuliselt kõige rohkem miljonäre maailmas. Oleks äärmiselt põnev seda paika oma silmaga näha, eriti kui Nick oleks giidiks.

Ometi muutis midagi selle reisi juures Rachelit ebakindlaks ja ta otsis paratamatult sügavamat tagamõtet. Nick jättis nii spontaanse mulje, aga teda tundes oli Rachel kindel, et mees oli mõelnud selle peale rohkem, kui välja näitas. Nad olid paar juba peaaegu kaks aastat ja nüüd kutsus Nick teda pikale reisile oma kodulinna ning lausa oma parima sõbra pulma. Kas see tähendab tõesti seda, mida ta kahtlustab?

Rachel vaatas otsivalt oma tassi, otsekui soovides, et suudaks midagi välja lugeda nendest juhuslikest lehtedest, mis olid kuldkollase Assami tee põhja kuhjunud. Ta polnud kunagi olnud see tüdruk, kes usuks muinasjutulist õnne. Kahekümne üheksa aastasena oli ta Hiina standardite järgi juba ammu vanatüdruk ning kuigi ta uudishimutsejatest sugulased üritasid alati teda kellegagi paari panna, oli ta suurema osa kahekümnendatest eluaastatest veetnud õppides, väitekirja kirjutades ja akadeemilist karjääri alustades. See üllatusena tulnud kutse aga sütitas temas mingi ürgse instinkti.Ta tahab mind koju viia. Ta tahab mind oma perele tutvustada. Unne suikunud romantik temas ärkas üles ja ta teadis, et saab vastata vaid üht.

„Ma küsin dekaanilt, millal ma tagasi pean olema, aga tead mis? Teeme ära!” teatas Rachel. Nick nõjatus üle laua ja suudles teda vaimustunult.

Mõni minut hiljem, enne kui Rachel isegi päris täpselt oma suveplaanid paika sai, olid nende vestluse üksikasjad juba tuuritama hakanud, levides üle kogu maakera nagu vallapääsenud viirus. Pärast seda, kui Celine Lim (Parsonsi disainikooli moekunsti magister) oma õele Charlotte Limile (äsja kihlunud riskikapitalist Henry Chiuga) Californiasse meili saatis, helistas Charlotte oma parimale sõbrannale Daphne Male (Sir Benedict Ma noorimale tütrele) Singapuri ja viis ta õhku ahmides asjaga kurssi. Daphne saatis sõnumi kaheksale sõbrale, kelle hulgas oli Carmen Kwek (Robert Kweki ehk Suhkrukuninga lapselaps) Shanghaist, kelle nõbu Amelia Kwek oli koos Nicholas Youngiga Oxfordis käinud. Amelia lihtsalt pidi kirjutama oma sõbrannale Justina Weile (Instant Noodle’i pärijannale) Hongkongi ja Justina, kelle kontor Hutchingson Whampoa firmas oli teisel pool koridori Roderick Liangi (need Liangid, kellele kuulub Liang Finance Group) omast, lihtsalt pidi Rodericki konverentskõnele vahele segama, et seda mahlakat uudist jagada. Roderick omakorda skaipis oma tüdruksõbrale Lauren Leele, kes oli Marrakechis Royal Mansouri hotellis puhkusel koos oma vanaema, proua Lee Yong Chieni (ei vaja tutvustamist) ja tädi Patsy Teohiga (1979. aastal Miss Taiwan, praegu telekommunikatsioonimagnaat Dickson Teohi eksnaine). Patsy helistas basseini äärest Jacqueline Lingile (filantroop Ling Yin Chao lapselaps) Londonisse, teades väga hästi, et Jacqueline on otseses suhtluses Cassandra Changiga (Nicholas Youngi teise astme nõbu), kes veetis kevaditi aega Surreys oma perekonna tohutu suures mõisas. Ja nii leviski see eksootiline kuulujutt kiirelt üle Aasia koorekihi Levandi võrgustike ning vaid paari tunni pärast teadsid kõik selles eksootilises ringkonnas, et Nicholas Young toob Singapuri koju ühe tüdruku.

Ja, alamak! Oli see vast uudis.