Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 5

Kõik teadsid, et Dato’^[8] Tai Loh Lui teenis oma esimese varanduse räpasel teel, kui lasi kaheksakümnendate alguses põhja Loong Ha panga, aga kakskümmend aastat hiljem on ta naise DatinCarol Tai jõupingutused õigetes heategevusorganisatsioonides Tai nime viimaks puhtaks pesnud ja au sisse tõstnud. Näiteks korraldas datin oma magamistoas igal neljapäeval kõige lähedasematele sõpradele piibliõppe lõunasööke ning Eleanor Young oli kindlalt kohal.

Caroli kuninglik magamistuba ei asunudki tegelikult selles laiutavas klaasist ja terasest ehitises, mida kõik Kheam Rock Roadi elanikud Star Treki majaks kutsusid. Ta abikaasa turvameeskonna soovitusel oli magamistuba peidetud hoopis basseinipaviljoni, valgesse lubjakivist kindlusesse, mis kõrgus basseini kõrval nagu postmodernistlik Tāj Mahal. Selleks et sinna jõuda, tuli minna mööda jalgrada, mis lookles mööda korallkivimite aeda, või siis valida otsetee läbi teenijate majatiiva. Eleanor eelistas alati lühemat teed, kuna vältis oma portselanvalge jume säilitamiseks püüdlikult päikest ja samuti leidis ta, et Caroli vanima sõbrana on ta vabastatud sellistest formaalsustest nagu välisukse juures ootamine, kuni ülemteener tema tulekust teada annab, ja muudest säärastest lollustest.

Pealegi meeldis Eleanorile köökidest läbi minna. Vanad amah’d, kes topeltkastrulite kohal kükitasid, kergitasid alati kaasi, et Eleanor saaks nuusutada neid suitsulõhnalisi ravimtaimi, mida Caroli abikaasa jaoks keedeti (looduslik Viagra, nagu mees ise nende kohta ütles), ning sisehoovis kalu rookivad köögitüdrukud kiitsid taevani, kui nooruslik proua Young veel kuuekümneselt oma sasitud lõuani ulatuva soengu ja sileda näoga välja näeb (enne kui tormiliselt arutama kukkusid – täpselt samal hetkel, kui ta kuuldekaugusest välja jõudis —, missugust uut ja kallist kosmeetilist protseduuri ta selle nimel küll taluma pidi).

Kui Eleanor Caroli magamistuppa jõudis, olid piibligrupi püsiliikmed Daisy Foo, Lorena Lim ja Nadine Shaw juba kohal ja ootasid. Siin, karmi ekvatoriaalse kuumuse eest varjul, lösutasid need kauaaegsed sõbrannad roidunult toas ja analüüsisid oma õppejuhendis ette nähtud piiblisalme. Caroli Qingi dünastia aegses huanghuali^[9] voodis hoiti aukohta alati Eleanorile ning hoolimata sellest, et see oli Caroli maja ja et hoopis tema oli abielus miljardärist finantsettevõtjaga, andis ta ikkagi järele. See oli olnud nii juba nende lapsepõlvest, kui nad Serangoon Roadil naabermajades üles kasvasid, peamiselt seetõttu, et Carol oli end alati Eleanori ees alamana tundnud, sest tema oli pärit hiinakeelsest perest, aga Eleanor kasvas üles rääkides esimese keelena inglise keelt. (Ka teised kummardasid alandlikult Eleanori ees, sest kuigi kõik naised olid äärmiselt jõukates abieludes, oli Eleanor nad kõik üle trumbanud, kui temast sai proua Philip Young.)

Tänane lõuna algas hautatud vuti ja merikarbinuudlitega ning Daisyl (abielus kautšukimagnaat Q. T. Fooga, aga sündinud Wong, Ipoh’ Wongide suguvõsast) oli raskusi kokkukleepunud nuudlite lahtiharutamisega, samal ajal kui ta püüdis leida oma kuningas Jamesi piiblist Pauluse esimest kirja Timoteosele. Oma lõuani ulatuvate püsilokkide ja ninaotsal istuvate raamideta prillidega nägi ta välja nagu tütarlastekooli direktriss. Kuuekümne nelja aastasena oli ta naistest kõige vanem ja kuigi kõik teised kasutasid piibli redigeeritud Ameerika standardversiooni, jäi Daisy endale kindlaks, öeldes: „Ma käisin kloostrikoolis ja mind õpetasid nunnad, kas teate, nii et mulle jääb alatiseks kuningas Jamesi versioon”. Imepisikesed küüslaugupuljongi pritsmed lendasid paberõhukesele lehele, kuid tal õnnestus siiski ühe käega pühakirja lahti hoida ja teisega vilunult elevandiluust söögipulki käsitseda.

Samal ajal lappas Nadine usinalt oma piiblit – kõmuajakirja Singapore Tattle viimast numbrit. Iga kuu ootas ta kannatamatult, et näha kui palju oli pilte ta tütrest Francescast – kuulsast „Shaw Foodsi pärijannast” – ajakirja seltskonnaürituste rubriigis. Nadine ise figureeris pidevalt seltskonnarubriigis kogu oma kabukiliku meigi, eksootiliste puuviljade suuruste kalliskivide ja üleliia tupeeritud juustega. „Aijaa, Carol,Tattle on tervelt kaks lehekülge su Kristliku Abi moegalale pühendanud!” hüüatas Nadine.

„Juba? Ma ei teadnudki, et see nii ruttu ilmub,” täheldas Carol. Erinevalt Nadine’ist oli tal alati natuke piinlik ajakirjades enda pilte näha, vaatamata sellele, et toimetajad ülistasid alati ta „klassikalist Shanghai lauljanna tüüpi välimust”. Carol tundis lihtsalt kohustust igal nädalal mõnest heategevusgalast osa võtta, nagu iga uuestisündinud kristlane peakski, ja samuti tuletas ta abikaasa pidevalt meelde, et „Ema Teresa mängimine tuleb ärile kasuks”.

Nadine uuris läikivaid paberilehti ülevalt alla. „Lena Teck on pärast oma Vahemere-kruiisi tõesti juurde võtnud, kas pole? Ilmselt on süüdi Rootsi laud – see tekitab alati sellise tunde, nagu sa peaksid kogu raha eest sööma. Ta peaks ettevaatlik olema, kõikidel Tecki naistel lähevad lõpuks sääred jämedaks.”

„Ma arvan, et teda ei huvita, kui jämedad sääred tal on. Kas sa tead, kui suure päranduse ta sai, kui ta isa suri? Ma kuulsin, et tema ja ta viis venda said mõne miljoni igaüks,” ütles Lorena sohva pealt.

„Nii vähe? Ma arvasin, et Lena sai vähemalt miljardi.” Nadine turtsatas. „Kuule, Elle, nii imelik, miks su ilusast sugulasest Astridist ühtegi pilti ei ole? Ma mäletan, kuidas kõik fotograafid tol päeval ta ümber tiirlesid.”

„Need fotograafid raiskavad oma aega. Astridist ei tohi mitte kuskil pilte avaldada. Ta ema leppis kõikide ajakirjade toimetajatega niimoodi kokku, kui Astrid veel teismeline oli,” seletas Eleanor.

„Mis hea pärast ta seda tegi?”

„Kas sa ei tunne mu abikaasa suguvõsa nüüdseks juba piisavalt? Nad enne sureks, kui figureeriks ajakirjanduses,” ütles Eleanor.

„Mis, kas nad on liiga uhked selleks, et neid koos teiste singapurlastega koos nähtaks?” küsis Nadine nördinult.

„Aijaa, Nadine, seal on vahe sees, kas sa oled uhke või oled tagasihoidlik,” kommenteeris Daisy, kes teadis väga hästi, et selliste perekondade jaoks nagu Leongid ja Youngid oli eraelu kaitsmine kinnisidee.

„Uhked või mitte, aga minu arvates on Astrid imeline,” sekkus Carol vestlusesse. „Teate, ma ei tohiks seda öelda, aga Astrid kirjutas heategevusõhtu kõige suurema tšeki. Ja ta nõudis tungivalt, et see oleks anonüümne. Aga tema annetus oli see, mis muutis selle aasta gala rekordiliselt edukaks.”

Eleanor silmitses kenakest Mandri-Hiina päritolu teenijannat, kes tuppa astus, ja mõtles, kas too oli järjekordne tüdruk, kelle dato’ oli isiklikult välja valinud sellest nii-öelda värbamisagentuurist, mida ta külastas Suzhous – linnas, kus elasid teadaolevalt Hiina kõige ilusamad naised. „Mis meil siin täna siis on?” küsis Eleanor Carolilt, kui teenijanna tuttava suure pärlmutrist ehtekirstu voodi kõvale asetas.

„Ah, ma tahtsin teile näidata, mida ma Birma-reisilt ostsin.”

Eleanor avas innukalt kirstukaane ja hakkas metoodiliselt hunnikut mustast sametist karbikesi välja tõstma. Üks ta lemmikhetki nelja- päevastest piiblitundidest oli Caroli ostude vaatamine. Üsna pea oli terve voodi kaetud ehtekarpidega, milles oli silmipimestav valik kalliskive. „Kui keerulise disainiga ristid – ma ei teadnudki, et Birmas tehakse nii peent tööd!”

„Ei-ei, need ristid on Harry Winston,” parandas Carol. „Rubiinid on Birmast.”

Lorena lõpetas lõunasöögi ja suundus otsejoones voodi poole, hoides üht litšisuurust rubiini vastu valgust. „Aijaa, Birmas peab ettevaatlik olema, sest väga paljud nende rubiinidest on sünteetiliselt kasvatatud, et erksamat punast saada.” Kuna ta oli Lawrence Limi abikaasa (L’Orient Jewelry Limid), oli nendel teemadel rääkides Lorena sõnadel kaalu.

„Mina arvasin, et Birma rubiinid on maailma parimad,” märkis Eleanor.

„Naised, lõpetage juba ükskord see Birmaks nimetamine. Seda riiki on juba rohkem kui kakskümmend aastat Myanmariks kutsutud,” parandas Daisy.

„Alamak! Sa kõlad juba nagu Nicky, muudkui parandad mind!” ütles Eleanor.

„Muide, rääkides Nickist, millal ta New Yorgist siia jõuab? Kas ta pole mitte Colin Khoo pulmas isamees?” küsis Daisy.

„On, on, aga sa tead mu poega – mina saan alati viimasena kõigest teada!” kurtis Eleanor.

„Kas ta ei ööbigi siis kodus?”

„Muidugi ööbib. Ta peatub alati kõigepealt meie juures, enne kui Vanaproua juurde läheb,” ütles Eleanor, kasutades ämma jaoks enda välja mõeldud hüüdnime.

„Noh,” jätkas Daisy häält tasandades, „mis sa arvad, mida Vanaproua Nicki külalise osas ette võtab?”

„Mida sa sellega öelda tahad? Mis külalise?” küsis Eleanor.

„Selle… kelle ta… pulma kaasa võtab,” vastas Daisy aeglaselt ja heitis kelmikaid pilke teistele naistele, kes kõik teadsid, kellele ta vihjas.

„Millest sa räägid? Kelle ta kaasa võtab?” küsis Eleanor pisut hämmeldunult.

„Oma uue tüdruksõbra, lah!” paljastas Lorena.

„Pole olemas! Nickyl ei ole kindlasti kohe tüdruksõpra,” jäi Eleanor endale kindlaks.

„Miks on nii raske uskuda, et su pojal on tüdruksõber?” küsis Lorena. Tema arvates oli Nick olnud alati oma põlvkonna kõige võluvam noormees ja kui kogu see Youngide raha ka arvesse võtta, oli eriti kahju, et ta loodrist tütrel Tiffanyl ei olnud õnnestunud Nicki tähelepanu tõmmata.

„Sa oled ju ikka sellest tüdrukust kuulnud? See New Yorgist,” sosistas Daisy, kes nautis seda, et just tema sai Eleanorile uudiseid teatada.

„Ameeriklane? Nicky ei julgeks midagi sellist teha, Daisy, su uudised on alati ta pah kay^[10]!”

„Mis mõttes? See uudis ei ole ta pah kay – see on kõige usaldusväärsemast allikast üldse. Igatahes, ma kuulsin, et ta on hiinlane,” tõi Daisy välja.

„Tõesti? Mis ta nimi on ja kust ta pärit on? Daisy, kui sa ütled mulle, et ta on Mandri-Hiinast, siis ma saan vist rabanduse,” hoiatas Eleanor.

„Ma kuulsin, et ta on Taiwanist,” ütles Daisy ettevaatlikult.

„Oh heldus, ma loodan, et ta pole üks neist Taiwani tornaadodest,” kõkutas Nadine.

„Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Eleanor.

„Sa ju tead, kui kurikuulsad need Taiwani tüdrukud on. Nad tuhisevad ootamatult kohale, mehed armuvad ülepeakaela ja, enne kui sa arugi saad, on nad läinud, aga mitte enne seda, kui on nad rahast lagedaks teinud just nagu tornaado,” selgitas Nadine. „Ma tean nii paljusid mehi, kes on sellesse lõksu langenud – võtke kas või proua K. C. Tangi poeg Gerald, kelle naine tegi ta paljaks ja jooksis koos Tangi perekonnareliikviatega minema. Või vaene Annie Sim, kes jäi oma abikaasast selle Taipei salongilaulja pärast ilma.”

Just samal hetkel astus tuppa Caroli abikaasa. „Tere, tere, daamid. Kuidas Jeesusel täna läheb?” küsis ta, pahvides sigarit ja keerutades käes pokaali Hennessy konjakiga, ning nägi välja nagu ümar karikatuur Aasia ärihaist.

„Tere, dato’!” ütlesid naised kooris ja nihutasid end kähku väärikamasse asendisse.

„Dato’, Daisy siin tahab, et ma rabanduse saaksin! Ta räägib kõigile, et Nickyl on uus Taiwani päritolu tüdruksõber!” hüüdis Eleanor.

„Rahu, Lealea. Taiwani tüdrukud on imearmsad – nad teavad väga hästi, kuidas mehe eest hoolitseda, ja äkki on ta ilusam kui kõik need ärahellitatud kodumaised tüdrukud, kellega sa Nicki paari panna üritad.”

Dato’ irvitas. „Igatahes,” jätkas ta äkki häält tasandades, „mina teie asemel muretseks praegu vähem noore Nicholase ja rohkem Sina Landi pärast.”

„Miks? Mis Sina Landiga toimub?” küsis Eleanor.

„Sina Land toh tuew. See läheb põhja,” teatas dato’ rahuoleva irvitusega.

„Aga Sina Land on nii madala riskiga. Kuidas see võimalik on? Mu vend ütles mulle, et neil on palju uusi projekte Lääne-Hiinas,” vaidles Lorena.

„Mu allikas kinnitab, et Hiina valitsus ei toeta enam seda hiiglaslikku arendust Xingjiangis. Ma just müüsin oma aktsiad ja panustan langevale turule sada tuhat aktsiat tunnis, nii kaua kuni börs suletakse.” Seejärel puhus dato’ Cohiba sigarist välja suure suitsupahvaku ja vajutas voodi kõrval asuvat nuppu. Basseinipoolne tohutu suur klaassein tõusis neljakümne viie kraadise nurga alla nagu hiiglaslik konsooliga garaažiuks ja dato’ tatsas läbi aia peamaja poole.

Mõneks hetkeks jäi tuba täiesti vaikseks. Võis peaaegu kuulda, kuidas hammasrattad iga naise peas ülihelikiirusel keerlesid. Järsku hüppas Daisy nuudlikaussi põrandale pillates toolilt püsti. „Ruttu, ruttu! Kus mu käekott on? Ma pean oma börsimaaklerile helistama!”

Eleanor ja Lorena krabasid samuti oma mobiiltelefoni. Nadine’il oli oma börsimaakler kiirvalimisnupu all ja juba ta karjuski telefoni: „Saa neist lahti! SINA LAND. Jah. Saa neist kõigist lahti! Ma just kuulsin usaldusväärsest allikast, et see on lootusetu juhtum!”

Lorena oli teisel pool voodit ja hoidis telefoni kõrva ääres. „Desmond, mind ei huvita, palun hakka lihtsalt kohe müüma.”

Daisy ahmis õhku. „Sum toong, ah!^[11] Ma kaotan iga sekundiga miljoneid! Kus see kuradi maakler on? Ära ütle, et see idioot on ikka veel lõunal!”

Carol küünitas rahulikult öökapi kõrval asuva puutetundliku ekraani poole. „Mei mei, kas sa palun saaksid tulla ja põranda puhtaks teha?” Seejärel sulges ta silmad, tõstis käed üles ja hakkas kõva häälega palvetama: „Oo Jeesus, meie looja ja päästja, pühitsetud olgu sinu nimi.Täna tuleme me alandlikult sinu käest andestust paluma, sest me kõik oleme teinud pattu. Tänan, et sa meid õnnistad. Tänan, Jeesus Kristus, selle sõpruse eest, mida me täna jagame, selle toitva söögi eest, sinu püha sõna jõu eest. Palun valva õde Eleanori, õde Lorena, õde Daisy ja õde Nadine’i üle, kui nad üritavad müüa oma Sina Landi aktsiaid …”

Carol avas hetkeks silmad ja märkas rahulolevalt, et vähemalt Eleanor palvetab koos temaga. Aga loomulikult ei olekski ta saanud teada, et nende liikumatute silmalaugude taga palvetas Eleanor hoopis millegi muu eest. Taiwani tüdruk! Jumal, palun tee nii, et see poleks tõsi.