Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 8

Iga aasta esimesel mail korraldas L’Herme-Pierre – üks Prantsusmaa kõige rikkamatest pangandusega tegelevatest perekondadest – Le Bal du Muguet’, luksusliku balli, mis oli kevadise üritustehooaja tipphetk. Sel aastal, kui Astrid sisenes läbi võlvkäigu, mis viis L’Herme Pierre’ide suursugusesse hôtel particulier’i Saint-Louis’ saarel, ulatas pidulikus musta-kuldsekirjus livrees teener talle õrna lillekimbu. „See on Charles IX komme, kas teate. Ta kinkis kõigile Fontainebleau naistele igal maikuu päeval piibelehti,” selgitas talle tiaarat kandev naine, kui nad jõudsid sisehoovi, kus taimeskulptuuride vahel hõljus tuhandeid miniatuurseid versioone kaheksateistkümnenda sajandi kuumaõhupallidest.

Vaevalt oli Astrid jõudnud seda kaunist vaatepilti imetleda, kui vikontess Nathalie de L’Herme-Pierre tema juurde sööstis. „Mul on nii hea meel, et sa tulla said,” säras Nathalie ja tervitas Astridit neljakordse põsemusiga. „Heldeke, kas see on lina? Ainult sina, Astrid, kannad ballil välja lihtsa linase kleidi!” Võõrustaja naeris ja imetles Astridi Kreeka stiilis tibukollase õhtukleidi õrnalt langevaid volte. „Oot-oot… Kas see on Madame Grès’ originaal?” küsis Nathalie, kui oli taibanud, et oli sarnast kleiti Musée Gallieras näinud.

„Tema varasest perioodist,” vastas Astrid peaaegu piinlikkust tundes, et oli vahele jäänud.

„Otse loomulikult. Heldeke, Astrid, sa oled end taas kord ületanud. Mis ime läbi sa selle varase Grès’ kleidi endale said?” imestas Nathalie. End kokku võttes sosistas ta: „Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, et ma sind Grégoire’i kõrvale istuma panin. Ta on täna täielik õelusekott, sest ta arvab, et ma kepin ikka veel seda horvaati. Sina oled ainus inimene, keda ma usaldan õhtusöögiks tema kõrvale panna. Aga vähemalt istub Louis sinust vasakul.”

„Ära minu pärast muretse. Mulle meeldib alati su mehega muljeid vahetada ja Louis’ kõrval istuda on lausa maiuspala – ma nägin just ühel päeval ta uut filmi.”

„Oli ju pretensioonikas ja igav? Ma vihkan mustvalget, aga vähemalt nägi Louis ilma riieteta täielik kompu välja. Igatahes, aitäh, et oled elupäästja. Kas sa pead ikka kindlasti homme lahkuma?” küsis võõrustaja mossitades.

„Ma olen peaaegu kuu aega ära olnud. Ma kardan, et mu poeg unustab ära, kes ma olen, kui veel üheks päevaks jään,” vastas Astrid samal ajal, kui teda juhatati suurde fuajeesse, kus Nathalie ämm, krahvinna Isabelle de L’Herme-Pierre võttis külalisi vastu.

Isabelle ahhetas vaikselt, kui Astridit märkas. „Astrid, quelle surprise!”

„Noh, ma ei olnud kuni viimase hetkeni kindel, et saan tulla,” vabandas Astrid ja naeratas range olekuga vanaprouale, kes krahvinna Isabelle’i kõrval seisis. Naine ei naeratanud vastu. Selle asemel kallutas ta vaevumärgatavalt pead, nagu hindaks Astridist iga sentimeetrit, ja ta suurte kõrvanibude külge kinnitatud hiiglaslikud smaragdkõrvarõngad kõikusid ebakindlalt.

„Astrid Leong, luba ma tutvustan sulle oma kallist sõpra paruness Marie-Hélène de la Duréed.”

Paruness noogutas põgusalt, enne kui pöördus uuesti krahvinna poole ja jätkas vestlust. Kohe kui Astrid oli edasi liikunud, ütles Marie-Hélène Isabelle’ile sotto voce: „Kas sa nägid seda kaelaehet, mida ta kannab? Ma märkasin seda eelmisel nädalal Rosenthali juveelisalongis. See on uskumatu, mida sellised tüdrukud endale tänapäeval lubada saavad. Räägi, Isabelle, kelle oma tema on?”

„Marie-Hélène, Astrid ei ole ülalpeetav naine. Me tunneme tema perekonda juba aastaid.”

„Ah nii? Kes ta perekond on?” küsis Marie-Hélène hämmastunult.

„Leongid on hiina perekond Singapurist.”

„Ah jaa, ma olen kuulnud, et hiinlased on tänapäeval päris rikkad. Kusjuures, ma lugesin, et Aasias on nüüd rohkem miljonäre kui Euroopas kokku. Kes oleks osanud aimata?”

„Ei-ei, ma kardan, et sa ei saa päris hästi aru. Astridi suguvõsa on jõukas olnud juba mitu põlvkonda. Tema isa on üks Laurenti tähtsaimatest klientidest,” sosistas Isabelle.

„Kullake, kas sa lobised jälle kõik mu saladused välja?” uuris krahv Laurent de L’Herme-Pierre, kui oma naisega vastuvõtujärjekorra juures ühines.

„Sugugi mitte. Lihtsalt valgustan Marie-Hélène’i Leongide osas,” vastas Isabelle ja pühkis riidekiu abikaasa pintsakureväärilt.

„Aa, Leongid. Miks? Kas imekaunis Astrid on täna siin?”

„Ta just läks siit mööda. Aga ära muretse, sa saad terve õhtu teda üle laua jõllitada,” narris Isabelle. Siis selgitas ta Marie-Hélène’ile: „Nii mu mees kui ka poeg on mõlemad Astridist juba aastaid vasikavaimustuses.”

„Aga miks mitte? Astridi-sugused tüdrukud ongi selleks olemas, et neist vaimustusse sattuda,” märkis Laurent. Isabelle laksas teeseldud vihahoos abikaasale vastu kätt.

„Laurent, ütle mulle, kuidas see on võimalik, et need hiinlased on juba põlvkondi rikkad olnud?” päris Marie-Hélène. „Minu meelest olid nad kõik alles hiljuti rahast lagedad ühesugustes Mao vormides kommunistid.”

„Noh, esiteks pead sa aru saama, et on kahte sorti hiinlasi. On mandrihiinlased, kes teenisid oma varanduse eelmise aastakümnega nagu kõik venelasedki, aga on ka välishiinlased. Need lahkusid Hiinast ammu enne seda, kui kommunistid tulid, mõnikord isegi aastasadu tagasi, ning nemad hajusid üle kogu Aasia ja kuhjasid ajapikku varandust kokku. Kui sa vaatad Kagu-Aasia riike – eriti Taid, Indoneesiat ja Malaisiat –, siis sa näed, et peaaegu kogu kauban-dust kontrollivad välishiinlased. Nagu Liemid Indoneesias, Tanid Filipiinidel, Leongid …”

Ta naine segas vahele. „Las ma ütlen üht asja. Me käisime Astridi perel paar aastat tagasi külas. Sa ei kujuta ettegi, kui vapustavalt rikkad need inimesed on, Marie-Hélène. Need majad, need teenijad, see elustiil. Nende kõrval on Arnault’d nagu talupojad. Lisaks olen kuulnud, et Astrid on kahekordne pärija – ta emapoolsel suguvõsal on veel suurem varandus.”

„Tõesti või?” küsis Marie-Hélène hämmastunult ja vaatas värske huviga üle ruumi tüdruku poole. „Noh, ta on küllaltki soignée,” möönis ta.

„Oh, ta on uskumatult elegantne, üks vähestest oma põlvkonnas, kes jagab asja,” teatas krahvinna. „François-Marie ütles mulle, et Astridil on selline kõrgmoe kollektsioon, mis pakub konkurentsi isegi Katari šeigi naisele. Ta ei käi kunagi moesõudel, sest vihkab, kui teda pildistatakse, aga ta läheb otse ateljeesse ja krabab endale igal hooajal tosinaid kleite nagu need oleks macaron’id.”

Astrid oli salongis ja imetles kaminasimsi kohal rippuvat Balthuse maalitud portreed, kui keegi ta selja taga ütles: „See on Laurenti ema, muide.” See oli paruness Marie-Hélène de la Durée, kes üritas sel korral pingul näoga naeratada.

„Ma arvasingi, et see võib tema olla,” vastas Astrid.

„Chérie, ma lihtsalt pean ütlema, kui väga ma jumaldan su kaela-ehet. Kusjuures, ma imetlesin seda monsieur Rosenthali juures paar nädalat tagasi, aga kahjuks ütles ta mulle, et on selle juba ära lubanud,” pahvatas paruness. „Nüüd ma näen, et see on sulle nagu loodud.”

„Aitäh, aga teil on võrratud kõrvarõngad,” vastas Astrid lahkelt, üpriski lõbustatud naise äkilisest tujumuutusest.

„Isabelle rääkis mulle, et sa oled Singapour’ist. Ma olen su kodumaast nii palju kuulnud, kuidas sellest on saanud Aasia Šveits. Mu lapselaps reisib sel suvel Aasiasse. Äkki sa oleksid nii lahke ja annaksid talle natuke nõu?”

„Loomulikult,” ütles Astrid viisakalt ja mõtles endamisi – vau, tal võttiski ainult viis minutit, et upsakast lipitsevaks muutuda. See valmistas tegelikult päris suure pettumuse. Pariis oli tema pelgupaik ja siin püüdis ta jääda nähtamatuks, olla lihtsalt üks nendest lugematutest Aasia turistidest, kes pressisid end innukalt Faubourg Saint-Honoré butiikidesse. Luksus olla anonüümne oligi pannud teda sellesse valguse linna armuma. Aga kui ta seal paar aastat tagasi elas, muutus kõik. Ta vanemad, mures sellepärast, et ta elas võõras linnas ilma korraliku saatjata, olid teinud vea ja hoiatanud oma Pariisi sõpru, nagu L’Herme-Pierre’id. Jutt läks liikvele ja järsku ei olnudki ta enam lihtsalt üks jeune fille, kes üüris Le Marais’ linnaosas katusekorterit. Ta oli Harry Leongi tütar või Shang Su Yi lapselaps. See ajas niiii närvi. Muidugi, ta peaks nüüdseks juba harjunud olema, et inimesed hakkavad temast rääkima niipea, kui ta toast lahkub. Nii oli olnud põhimõtteliselt sellest päevast, kui ta sündis.

Selleks et mõista, miks see nii oli, pidi esmalt arvesse võtma silmaga nähtavat – Astridi imetlusväärset ilu. Ta polnud tüüpiliste mandli- kujuliste silmadega Hongkongi staarihakatiste moodi ilus ega olnud ka täiuslik apsara-jumalanna. Oleks võinud öelda, et Astridi silmad olid liiga lahus ja lõuajoon – väga sarnane emapoolse suguvõsa meestele – oli tüdruku kohta liialt esileküündiv. Ometi moodustas see koos peenikese nina, täidlaste huulte ja pikkade loomulikult laineliste juustega kokku kirjeldamatult võluva vaatepildi. Ta oli alati see tüdruk, keda modelliagentuuride värbajad tänaval kinni pidasid, kuigi ta ema tõrjus nad alati järsult eemale. Astrid ei hakanud kellelegi modellitööd tegema ja veel vähem raha eest. Ta oli millegi sellise jaoks liiga hea.

Ning see oli teine, veel olulisem osa Astridist: ta oli sündinud Aasia jõukate inimeste kõige kõrgemasse klassi – ülejäänud maailmale peaaegu tundmatusse, salatsevasse, elitaarsesse perekondade ringi, kelle valduses olid mõõtmatult suur varandus. Näiteks pärines ta isa Penangi Leongidest, ühest Malaka väina asunduse^[12] auväärsest suguvõsast, kellele kuulus palmiõlitööstuse monopol. Nagu sellest oleks vähe, oli ta ema Sir James Youngi ja veel mõjuvõimsama Shang Su Yi vanim tütar. Astridi tädi Catherine oli abiellunud ühe Tai printsiga. Teine tädi oli abielus tunnustatud Hongkongi kardioloogi Malcolm Chengiga.

Võis tundide kaupa kaardistada Astridi suguvõsa kõiki dünastialiine, aga mis pidi ka ei vaataks, Astridi sugupuu oli erakordne. Ning kui Astrid L’Herme-Pierre’ide pikas galeriis läikivast Louis XV aegsest Sèvres’ portselanist ja Picasso roosa perioodi maalidest ümbritsetuna küünaldega valgustatud õhtusöögilauda istus, ei osanud ta aimatagi, kui erakordseks ta elu veel muutuda võib.