Читать книгу Aasia hullult rikkad - Kevin Kwan - Страница 6

Cupertinos oli parajasti õhtusöögiaeg ja õhtutel, mida Rachel Nicki juures ei veetnud, oli talle harjumuseks saanud enne magamaminekut emale helistada.

„Arva ära, kes just ühe Laurel Glen Drive’i suure maja peale tehingu sõlmis?” hooples Kerry Chu erutatult mandariini keeles kohe, kui telefoni vastu võttis.

„Oo, ema, palju õnne! See on sul vist juba kolmas müük sel kuul?” küsis Rachel.

„Just nii! Ma lõin eelmise aasta kontorirekordi üle. Vaata, ma teadsin, et teen õigesti, kui Mimi Sheni juurde Los Altose kontorisse tööle lähen,” ütles Kerry rahulolevalt.

„Sa saad jälle aasta kinnisvaramaakleriks, ma olen täitsa kindel,” vastas Rachel patja pea all uuesti kohevaks kloppides. „Noh, mul on ka põnevaid uudiseid… Nick kutsus mind endaga suveks Aasiasse.”

„Päriselt või?” küsis Kerry oktavi jagu madalamalt.

„Ema, ära hakka endale asju ette kujutama,” hoiatas Rachel, kes teadis seda hääletooni liiga hästi.

„Haijaa! Mis asju? Kui sa eelmisel tänupühal Nicki koju tõid, ütlesid kõik, kes teid kaht turteltuvi koos nägid, kui ideaalselt te kokku sobite. Nüüd on tema kord sind oma perekonnale tutvustada. Mis sa arvad, kas ta palub sind naiseks?” prahvatas Kerry, suutmata end tagasi hoida.

„Ema, me ei ole mitte ühtegi korda pulmadest rääkinud,” ütles Rachel, proovides hoogu maha võtta. Nii elevil kui ta ka poleks kõigi nende võimaluste pärast, mida see reis pakkuda võiks, ei kavatsenud ta esialgu ema julgustada. Ema oli juba niigi tütre õnnele natuke liiga pühendunud ja ta ei tahtnud lootusi kõrgeks ajada… liiga kõrgeks.

Ometi oli Kerry üleni ootusärevust täis. „Tütreke, ma tean selliseid mehi nagu Nick. Ta võib ju käituda nagu boheemlasest õpetlane, aga sisimas on ta abielluja-tüüpi. Ta tahab kodu luua ja palju lapsi saada, nii et pole aega raisata.”

„Ema, lõpeta juba!”

„Pealegi, mitu korda nädalas sa tema juures ööbid? Ma olen šokeeritud, et te kaks pole veel kokku kolinud.”

„Sa oled ainus Hiina ema, kes tegelikult õhutab oma tütart mehega kokku kolima.” Rachel naeris.

„Ma olen ainus Hiina ema, kellel on peaaegu kolmekümneaastane vallaline tütar. Kas sa tead ka, kuidas mind peaaegu iga päev küsitletakse? Mul hakkab sinu kaitsmisest kõrini saama. Noh, kas või eile jooksin Peet’s Coffees Min Chungiga kokku. „Ma tean, et sa tahtsid, et su tütar kõigepealt karjääri teeks, aga kas sel tüdrukul ei oleks juba aeg abielluda?” küsis ta. Sa ikka tead, et tema tütar Jessica on kihlatud Facebookis populaarsuselt seitsmenda mehega, eks?”

„Jaa-jaa-jaa. Ma tean seda lugu. Kihlasõrmuse asemel kinkis mees talle Stanfordi minekuks stipendiumi,” vastas Rachel tüdinult.

„Ja ta pole pooltki nii ilus kui sina,” oli Kerry nördinud. „Kõik su onud ja tädid on juba ammu alla andnud, aga mina olen alati teadnud, et sa ootad seda õiget. Loomulikult pidid sa valima professori nagu sa isegi. Vähemalt saavad teie lapsed õppemaksult soodustust – see on ainus viis, kuidas te üldse nende õpingud kinni jaksate maksa.”

„Kui juba jutt onude ja tädide peale läks, luba mulle, et sa ei hakka kohe kõigile rääkima. Palun?” anus Rachel.

„Haijaa! Olgu, olgu. Ma tean, et sa oled alati nii ettevaatlik ega taha pettuda, aga ma lihtsalt tean südames, mis juhtuma hakkab,” ütles ema rõõmsalt.

„Noh, enne kui midagi juhtub, ei ole mõtet sellest suurt numbrit teha,” jäi Rachel endale kindlaks.

„Kus te Singapuris ööbite?”

„Ta vanemate juures, ma arvan.”

„Kas nad elavad majas või korteris?” küsis Kerry.

„Pole aimugi.”

„Sa pead sellised asjad järele uurima!”

„Mis see loeb? Kas sa tahad neile Singapuri maja müüa?”

„Ma ütlen sulle, miks see on oluline. Kas sa tead, kuidas te magate?”

„Kuidas me magame? Millest sa räägid, ema?”

„Haijaa, kas sa tead, kas sa magad külalistetoas või magate ühes voodis?”

„Ma isegi ei mõelnud…”

„Tütreke, see on kõige tähtsam. Sa ei tohiks eeldada, et Nicki vanemad on sama vabameelsed kui mina. Sa lähed Singapuri ja need Singapuri hiinlased on kõigist hiinlastest kõige vanamoodsamad, kas tead! Ma ei taha, et ta vanemad arvaksid, nagu ma poleks sind korralikult kasvatanud.”

Rachel ohkas. Ta teadis, et ema soovis ainult head, aga nagu tavaliselt suutis too ka seekord tütrele stressi tekitada selliste pisiasjadega, mille peale Rachel ise poleks tulnudki.

„Nii, me peame välja mõtlema, mida sa Nicki vanematele kingituseks viid,” jätkas Kerry innukalt. „Uuri välja, mida Nicki isale meeldib juua. Šoti viskit? Viina? Iiri viskit? Mul on nii palju Johnnie Walker Redi pudeleid, mis kontori jõulupeost üle jäid, et ma võin ühe sulle saata.”

„Ema, ma ei hakka kaasa vedama mingit alkoholipudelit, mida nad sealt ka osta saavad. Las ma mõtlen välja mingi sellise kingituse, mis oleks Ameerikast.”

„Oh, ma tean täpselt midagi Nicki emale! Mine Macy kaubamajja ja osta talle üks Estée Lauderi ilus kuldne kompaktpuuder. Neil on praegu eripakkumine ja sellega on kaasas kingitused: luksuslik nahkkotike, kus on huulepulga, lõhnaõli ja silmakreemi näidised sees. Usu mind, kõik Aasia naised armastavad neid kingikesi…”

„Ära muretse, ema, ma tegelen sellega.”