Читать книгу Tagasiside töötajate arendamisel - Kristel Jalak - Страница 16

Isiksuse kaitsmiseks mina-pilti ohustava tagasiside eest käivituvad inimeses kaitsemehhanismid. Need on automaatsed ja alateadlikud psühholoogilised protsessid, mis võimaldavad inimesel kohaneda olukorraga ennast psüühiliselt kahjustamata. Ühelt poolt hoiavad need kaitsemehhanismid inimesi tagasi tagasiside otsimisel ja teisalt takistavad saadud tagasiside aktsepteerimist.

Sageli kohatav nähtus on negatiivse tagasiside ratsionaliseerimine. Inimene seletab ära oma käitumise, leiab õigustusi, nii et kogu süü langeb temast eemale – teistele töökaaslastele, töötingimustele, töövahenditele vms.

Enesehinnanguga sobimatut negatiivset tagasisidet vahel eitatakse, peetakse ekslikuks: “See ei käi minu kohta. Ta ei tunne mind piisavalt, ta ei tea kõiki asjaolusid.” Eitamine on kaitsemehhanism, kus inimene ei tunnista ebameeldivaid reaalseid fakte. Nõnda ei teki emotsionaalset reageeringut ja ego ebastabiilsust.

Allasurumise, ka edasilükatud mõtlemiseks nimetatud kaitsemehhanismi rakendumisel hoidub inimene tahtlikult mõtlemast häirivatele tunnetele ja kogemustele ning suunab oma tähelepanu mõneks ajaks mujale, ohutumale pinnale. Scarlet O’Hara, Margaret Mitchelli “Tuulest viidud” kangelanna, tavatses pingelises olukorras öelda: “Ma mõtlen sellele homme.” Töötaja, kes on saanud kätte oma kirjaliku tagasiside-raporti ja lükkab selle kõrvale kinnitusega, et tal pole hetkel aega sellega tegeleda, võib olla allasurumise kui kaitsemehhanismi rakendumise näide.

“Kord Päitsik puskis Punikut” algab Jakob Tamme valm sündmusteahelast, mis lõppes kurvalt hoopis Kirjakule. See on kirjanduslik näide asendamisest. Negatiivset tagasisidet saanud inimene kannab oma ebameeldiva tunde üle teisele, enamasti vähem ohtlikule objektile. Näiteks töötaja, kes on solvunud oma ülemuse tagasiside peale, aga ei söanda seda välja näidata, hüppab turja oma alluvale, ilma et selleks erilist põhjust oleks.

Kaitsemehhanisme on kirjeldatud mitukümmend ja siin ei hakka me neid kõiki uurima. Ühele reageeringule tahan siiski erilist tähelepanu juhtida. See on huumor – emotsionaalset konflikti tekitanud stressori ja olukorra üle naljatlemine. Inimene viskab nalja, et kaitsta oma ego. Koomilisuse tajumine stressi tekitavas olukorras tõstab enesehinnangut ja vähendab pinget. Paraku võidakse sellest valesti aru saada.