Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 10

MU POEG HANNES KANNATAB ilmselt sama ajaloolünga, sama juurteta ning ajaloota alevilapse sündroomi all kui mina. Ta korraldab Rapla aias kaevu ääres väljakaevamisi. Kiht kihi järel kaevub ta üha sügavamale, puhastab oma pisikeste kätega mullast välja roostes knopka, luutüki, mingi pakendi jäänuse, hõbepaberitükke ja marmelaadituubi „Kosmos”, mida lapsepõlves imedes tundsin alati ka mingit hapukat plekimaiku. Räägin talle sellest. Tema kaevab edasi ja on rõõmus, et emal on tema mullaste aaretega mingi seos. Ta tahab jõuda vanaisa aegadeni ja vanavanaisa kihtideni ka...

Teeme talle muuseumi. Kleebime suurele papitükile tema leiud ja kirjutame alla võimalikud dateeringud ja esemete päritolu. Mul hakkab kergem.

Olen suutnud anda oma lapsele mingigi ajaloo, täita mingi valutava lünga... kirjutan tollessesamasse päevaraamatusse, kuhu juba lapsena harjusin oma avastusi kirja panema. Meiegi oleme põlisasukad, pärismaalased, ütlen selle muuseumi rajamisega oma pojale. Meie mälu ulatub kaugemale kui meie oma sünd, ja uurides olnut, muutub olev värvilisemaks. Kas lapsel on vaja ajalugu? Ma ei tea, ajalugu on vist juba liiga õõnes sõna. Aga tingimata on lapsel vaja oma juurte lugu.