Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 12

Ristemäe

MINU VANAISA JOHANNES OLI VARGAMÄE ANDRESE tüüpi mees. Kujutan ette, kuidas ta kolikoorma otsas ühes naise ja väikeste lastega Läänemaalt öösel Raplasse sõitis. Seda teed, mida tänapäeval sõidetakse autoga paar tundi, olevat nemad kuuekümne aasta eest sõitnud kuus tundi.

Oli öö. Lehm ammus autokastis ja lõi sarvega Philipsi raadio klaasi katki. Lapsed nutsid. Vanaisa ja vanaema, 1933. aastal Piirsalu kirikus laulatatud abielupaar, istusid vaikselt ega rääkinud omavahel peaaegu üldse. Kas nad aimasid, et see tulek on pikaks ajaks, terveteks põlvkondadeks?

Sel ööl, selle kuue tunniga muutus teiseks midagi väga püsivat, mis oli seisnud enam-vähem muutumatu nii mitusada aastat, et keegi täpselt ei mäletagi, kui kaua. Asta ja Johannes olid varem Läänemaalt välja saanud ainult loetud kordadel ja nende esivanemadki olid nii sündinud kui surnud Läänemaal, Lääne-Nigula ja Martna kihelkondades, ilma et oleksid mujale saanudki. Kümneid põlvkondi olid nende esivanemad elanud neis Läänemaa metsa uppunud taludes nii kaugel kirikust, et pühakotta sõiduks võis kuluda terve päev. Nüüd siis tuldi ära Raplasse.

Sellest tulekust inspireeritult olen kirjutanud luuletuse sellest, mida kõike saab kaasa võtta, kui oma juurte pealt ära kolid. Mul on tunne, et Asta ja Johannes siiski võtsid selle kaasa, sest mina oleks ju nagu ka kõigest sellest osa saanud. Või olen ma lihtsalt lapsena liigagi uurivalt jälginud vanaisa silmi, mis õunapuude õitsemisajal oma rohtu ja võssa kasvanud kodutalu õue peal majaaseme poole pöördudes otsekui läbi ajastute vaatasid – igatsedes ja samas ka uutele valikutele kindlaks jäädes.

Enne minekut pakime kokku

oma õitsevad õunapuud,

oma Läänemaa aasad,

vanad väravakastanid.

Pakime kokku oma ürglaaned,

naabrid koos koerakuudi ja talliga,

kus parajasti magab

paar muretut mära ja täkku.

Pakime veel metsa –

seda läheb vaja –,

vesiveski varemed muidugi.

Kiirteed ei paki,

kõik läheb isegi kiiresti mööda.

Suusarajad võtame ja paadisilla,

need sirelilillad õhtud

ja viiulite kõrged kriipivad viisid,

tuulevaikse kuuvalge vee –

ainsa, milles peegeldume nii selgelt.

Ritsikad võtame ja virmalised.

Enne kevadist pööripäeva

koorime lompidelt jääkirme –

selle ka.

Istume natuke enne minekut,

kogu varandus kaasas, –

tulevate suvede lumi

ja loomata laulud.

Astale ja Johannesele mõeldes tekkis minus veel üks luuletus, sellegi algeid nägin vist vanaisa silmavaates seal õunapuuõite sajus Ristemäe talu varemetel seistes.

Mina tean tundi,

kui kirjud vaibad puhkavad põrandal

ja pikad pingid ootavad võõraid,

kui õnn õitseb

ja õhvake, see kevadel sündinud hall lauk,

magab alles.

Meie toad ja laudad ja kuurid

lõhnavad lõhutud laudadest.

See maja on alles noor,

meie oleme veel noored,

meie silmis sätendavad

alles sündimata suved

ja on nii palju paiku

selles palkmajas,

kuhu keegi veel

pole jõudnud pesa teha.

Hõberahad ei tuhmu.

Tuhud ei tapa.

Öösiti väravapostid hiilgavad.

Harju allikad auravad.

Emakoja samblases laukajärves

õõtsusid mu tütred

ja pojad ronisid välja

roostesest rabaveest.

Kus on vanaemad?

Nad on juba surnud.

Kus on vanaisad?

Nad on juba surnud.

Kus on sinu siidist kübaralint

ja hõbesõrmus?

Need kadusid kolimise käigus

selle suure koorma peal, mis viis meid linna,

aga koorem jäi.

Jäi terve südametäis koormat:

suvelilledes lõkendavat lauskmaad,

jõuluviirastusi,

vana seinakella kumedaid tunde

ja kirju otsekui teisest ilmast,

ja fotosid kõigist neist suurtest

ja kõigist neist pärnapuudest,

kes on kunagi olnud lapsed,

oksad helerohelisi õisi täis.

Aga Ristemäe jäi metsa uppuma. Sajandeid haritud põllud jäid rohtu kasvama. Tänaseks on õuna- ja kreegipuud, kõrged väravakastanid, tammed ja pärnad ainsad tunnistajad, mis reedavad, et siin oli kunagi põlistalu.

Liiga kõrvaline koht, ütles vanaisa pilku õitesajult ja mälestustelt ära pöörates. Oleksin ma siia jäänud, oleksin olnud nagu puujumal.

EMA JÕUAB RISTEMÄEST rääkides ühe oma luuletuseni, mida ammu tean. Ta seletab, et „karjamaatrumm” seal luuletuses tähendab väikest silda üle kuivenduskraavi. Ja „väravat pulgast võtma” tähendab väravat avama. Olen seesugust väravat vist kuskil Rocca al Mare vabaõhumuuseumis näinud. Mulle polnud kunagi pähe tulnud, et see ema luuletus räägib Ristemäest. Minu jaoks on see pildike kadunud maailmast – sealt, kust olen sama palju või veel rohkemgi pärit kui Raplast.

Tuleku tummadel tundidel

vaikselt nagiseb rattarumm.

Veel enam umbe on kasvanud

karjamaatrumm.

Värava pulgast võtad.

Tee taluõue viiv.

Lapsepõlve lõhnab ja lendab,

lendab ja lõhnab liiv.

Tuleku tummadel tundidel

vaikselt nagiseb rattarumm.

Pulgad on läinud. Ära end

iseendasse õitseb trumm.

Ja kilk oli ka päriselt... ja leivaküna ehk leivamõhn, seletab ema.

Siin on veel üks ema luuletus, mis on mulle alati meeldinud, eriti selle lõpp. See pole mingi udutav maaihalus, vaid tegelik mälestus ema lapsepõlvekodust.

Sinna seinapalkide vahele,

sinna midagi maha jäi.

Nende nõgiste parte alla

tulla tagasi paljapäi.

Sinna vanasse rehetuppa,

kus õhtuti kriiksub kilk,

kus videvas tuld saab pilak...

Vaikne silmapilk.

Sealt soojast ahju äärest,

kus kükitab leivamõhn,

nüüd astuda üle õue.

Jasmiinipõõsaste lõhn.

Juua kuuri all haput kalja,

minna lakka siis.

Kerratõmbunult värsketes heintes

istuda nii.

Ning tunda, tunda end vabana,

jätta enesesund.

Ja uskuda haldjaid ja paganaid

enne und.

Alles hiljaaegu sain teda, et mu ema on pirruvalgel üles kasvanud. Jah, meil polnud sõjajärgsel ajal Ristemäe talus ei elektrit, küünlaid ega petrooleumilampe. Olid pirruhoidjad, sellised… plekist asjad. Jah, olen enne ka kuulnud, et olid need pirruhoidjad, aga mida seal siis hoiti? Kas tõesti pirde? Jah, pirde, vastab mu ema. Pirruhoidjat kutsuti pilakuks. Isa lõikas igal õhtul nii umbes kolmkümmend 20sentimeetrilist puutikku, need kasteti sulaväävli sisse ning siis need põlesid seal pilakus ükshaaval ja näitasid valgust.

Miks olen siiani arvanud, et olid lihtsalt need pirruhoidjad? Mu loogika vist tõrkus uskumast, et olid tõesti ka pirrud, veel ema lapsepõlveski. Minu meelest on pirrud lihtsalt nii Kalevipoja-aegne nähtus.

Ema kaudu oleksin minagi nagu natuke pirruajast pärit. Kui asjad on nii, et ema kasvas veel üles selles rehetarede ürgpimeduses, polegi vist väga imelik, et mina, alles teise põlve valguselaps, võõrastan vahel väga valgeid ruume, näiteks kaubamajasid. Mõnikord haarab mind nendes ööpäev läbi ülevalgustatud hiigelhoonetes lausa paanikahäire. Ema luuletus nagu seletaks sedagi.