Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 8

Coelodonta antiquitatis

EESTIS OLEVAT 11 000 AASTAT TAGASI elanud ühed Euroopa viimased mammutid. Täpsemalt: üks perekond kuskil Puurmani lähedal. Nende hambad leiti põllu pealt sada aastat tagasi. Võrumaalt Sulbi kandist leiti aga karvase ninasarviku hambaid. Kui neid juba Võrumaal oli, siis miks ei võiks neid leiduda ka Raplas? Kas keegi on otsinud – näiteks siitsamast meie porgandipeenrast?

Võtan prügikühvli ja lähen kaevama. Tirin porgandihakatised eest ära, need segavad praegu minu avastustööd. Ema ja isa tõlgivad juba teist nädalat mingit Navoiid. Nad ütlevad, et nad tõlgivad seda vanausbeki keelest. Mulle kõlab see nagu peki keelest. Sahvris ongi meil tünnike soolapekiga. Vanaisa praeb seda perele kartulitega peaaegu iga päev. Ema ja isa ütlevad, et kui tõlge valmis saab, ostame uut süüa, vildikaid ja krõpsuklotse.

Ma kaevan elu eest, minu paleontoloogivaist ei või ometi eksida. Ja viimaks, mitte päris porgandipeenrast, aga rohkem ühe tikripõõsa alt päris kompostihunniku lähedalt, mitte küll nii sügavalt, nagu ma lootsin, vaid peaaegu maapinnalt leiangi ma hambaid, õigupoolest terve lõualuu. Puhastan selle aarde ettevaatlikult ära ja viin emale-isale näha.

Isa, kas see võiks olla karvase ninasarviku lõualuu? küsin isale kollaseid hambatüükaid nina alla pistes.

Jajah, pomiseb isa ja lükkab mu kõrvale.

Ly, kus meil oligi see jadžuudžide koht? küsib ta emalt. Paneks nüüd nii, kuula:

Jadžuudžid – need

elavalt haiseva lihaga –

on loonud küll jumal vist

äkilisvihaga.

Hästi, ütleb ema.

Aga kas „jumal” suure või väikese algustähega? küsib isa.

Väikesega. Üldnimi, vastab ema.

Ma taganen uksest välja ja viin lõualuu oma aardekambrisse, mis asub kõrvalhoone pööningul. Ma ju ütlesin, et ka Raplas oli ninasarvikuid! Kirjutan oma paleontoloogi päevaraamatusse:

Karvane ninasarvik ehk Coelodonta antiquitatis, jäänuseid leitud Sulbist, Võrumaalt. Võis kasvada 4,4 meetri pikkuseks. Koonul kaks sarve, millest esimene võis olla isegi meetripikkune. Suri välja umbes 11 500 aastat tagasi. Jäänuseid leidub ka Rapla alevis.

EMA TEEB ÕHTUL porgandipeenrast suure numbri. Ma ei saa aru, kuidas ta võib olla nii kitsarinnaline ja teadusevaenulik. Vanaisa ütleb püssi puhastades, et need on kindlasti kodusea hambad. Ta ei tea midagi.

Niisiis võin julgesti endale ette kujutada, kuidas Rapla vana aleviraamatukogu asukohas kaks karvast isast ninasarvikut teineteise peale puhisesid ning emane ninasarvik seisis eemal ahvatlevas poosis, sarv nipsakalt püsti, just selle koha peal, kus praegu on miilitsamaja koos klaasi alla pandud piltidega kurjategijatest, keda taga otsitakse.

See viimane on minu meelest põnevaim asi, mida on pakkuda Raplal, kus pole kunagi olnud muuseumi kohalike karvaste ninasarvikute luudega või vähemalt mõne Põhjasõja-aegse vennikese koljuga. Viin sinna kurjategijate stendi juurde ikka oma Tallinna sõbrannasid ja nemadki möönavad, et mul ikka veab, et elan nii põnevas ja kurjategijaterohkes kohas nagu Rapla.

Vaatame neid pättide pilte – need on enamasti noored kiilakad vene nimega mehed – ja proovime ära arvata, kas oleme neid kuskil näinud ja mida nad võisid korda saata. Proovime vaadata neid ka nii, et kui me ei teaks, et nad on kurjategijad, kas siis leiaksime nende näos kurjusejooni. Enamasti me neid ka leiame. Ainult üks kiilakas neljateistkümneaastane Aleksei on minu meelest nunnu ja väga tüdruku näoga.

Ma ei hakka sõbrannadele rääkima karvastest ninasarvikutest ega sellest, et eemal kahe torniga kiriku asemel mäletses kunagi ürgveiste kari ning et siis, mõned aastatuhanded hiljem, tulid siiagi ilmselt Kunda kultuuri inimesed ja nendelt oleme saanud oma keelde sõnad nagu nüri, higi ja sugu. Ja et kui seal kiriku külje all jõe ääres pisut kaevata, siis võiks leida veel kes teab mida. Selle asemel leiame, et küllap kiilakas Aleksei on siia kurjategijate stendile sattunud mingi eksituse tõttu.

Ma ei tea, et sellesama stendi juures oli kunagi Rapla karjamõis – võib-olla just sellesama koha peal, kus on praegu miilitsamaja. Suur paekivist mõisaaegne hoone seisab siit kõigest viie meetri kaugusel, aga seal ei olnud siis ega ole praegugi ühtki silti, mis annaks koolilapsele aimu, mis siin varem on olnud.

Ma ei hakka sõbrannadele rääkima, et mul on kodus terve kaustik täis kirjutatud Eesti ajaloo fakte, mida koolis ei räägita. Ma ei julge neile rääkida ka sellest, et mul on teine kaustik täis eelajalooliste loomade nimesid ja kirjeldusi ning ma tahan tulevikus saada paleontoloogiks. Aga kui ma kodus vanaisale kooli Eesti ajaloo käsitlusest räägin, ütleb vanaisa läbi hammaste ainult: Kuradi raisad! Tema reaktsioon hirmutab mind ja ma püüan selle üle mitte pikemalt mõelda.

Selle asemel lähen 16aastaseks saades ühe Tallinna noormehega kohtama. Puhkame perega Mähel mu isa vanemate ehitatud suvilas ja rannas olen tuttavaks saanud noormehega, kes on kutsunud mind sulnil juuniõhtul Pirita restorani õhtusöögile. Ütlen küünlavalges praadi sööma asudes kohtumisärevuse leevenduseks: Eks türannosaurustel oli ka nii, et isased meelitasid agressiivseid emaseid tapetud saakloomaga ligi, et neile meelehead teha ja sõprust sobitada.

Minu meelest on see hea nali, aga nende omavanustega, kes sellest naljast aru võiksid saada, pole elu mind veel kokku viinud. Pärast mu remarki too ilus Tallinna poiss mind enam välja ei kutsu.