Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 9

Jariih

ÜKS TEINE NOORMEES, PEALINNA KORVPALLUR, kes mind kord koolipeolt koju saadab, ütleb siit viilkatustega alevimajade vahelt läbi jalutades põlglikult: Õudne, ma ei suudaks iialgi provintsis elada! Kuuldes seda lauset, mis on poolenisti mõeldud mulle, poolenisti talle endale, hakkab mul korraga külm.

Noormees küsib sama tooniga edasi: Oled sa tõega Raplast pärit või? Mul tuleb keelele ühekorraga viis vastust ja ma ei oska valida. Tahan ruttu koju ja tuppa jõuda. Ma pole veel asjade üle järele mõelnud ja ei oska seletada ei talle ega endale, mismoodi need majad siia on tekkinud ja kust ma siis õieti pärit olen. Ei oska seletada, et see siin pole mingi provints, et neil inimestel siin katusekolmnurkade all on keerulised ja kummalised saatused, neil on oma uhkus, mida ei saa kokku võtta põlastava märksõnaga provintslik. Jah, olen küll siit pärit, aga mitte ainult… vastan sellele Ilueedile pisut kõhklevalt üle aiavärava. Miks ma kõhklen? Mida ma õieti mõtlen sellega, et mitte ainult?

Mu isa Andres on selle alevi vastu leplik. Kord ühel jalutuskäigul mööda Jõe tänavat kirikumõisa poole teen temaga sellest juttu ja küsin, kas ta siit ära ei igatse. Ei, tõrjub isa talle omase budistirahuga. Siin saavat rahulikult töötada ja elada. Kõik on siin olemas – raamatukogu, poed, isegi kontserdid ja kultuuriõhtud pole haruldased, ja Tallinn on siinsamas lähedal.

Aga isa, sa oled ju Tallinna südalinna poiss. Kas sa tõesti oled suutnud Raplaga harjuda? usutlen esimese kursuse üliõpilase järjekindlusega edasi.

Lõpuks tunnistab isa, et ta jah tõesti igatsevat vahetevahel merd ja tuult, mis kõik segamini paiskaks ja mingil uuel kombel jälle kokku paneks, ja kajakaid…

Ilmad, milles on tunda avarust ja merd, jõuavad siia tõesti harva. Igiammune merepiir olevat aga siinsamas Rapla külje all Pae küla kandis.

Isa huvitavad sellised faktid. Mõnikord korraldab ta koos tütardega ekspeditsioone, et mõnd asjaolu lähemalt uurida. Raikküla lähedalt Pakamäelt olevat raiutud Rapla kiriku paekivimaterjal. Sealgi karjääris oleme käinud ja jõuluöösel ühele sealsele kuusepuule küünlad peale pannud. Võib-olla just siin oligi see muinasaja kärajate koht, arvab isa.

MÄLETAN, ET EMA JA ISA ajasid meid kord kaheksakümnendate keskel ühel sügishommikul vara üles. Bussitäis muinsuskaitsjaid olid võtnud nõuks minna Raplast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvasse Raikkülla, koristama Keyserlingide võssakasvanud matusekohta. Alguses olin täis unist lapsemõistmatust ja vastuhakku: miks me peaksime seda tegema!? Pärastpoole, kui kiviriste püsti upitati ja hiiglaslikke kalmistukette sambla seest välja puhastati, hakkas põnev. Tundsin, kuidas meretuuled äkki puhuma hakkasid, kui me koos isaga Alexander Keyserlingi hauakirju puupulgaga kõntsast välja puhastasime ja mehed viltuvajunud hauakivi püsti lükkasid. See Raplamaalt pärit krahv oli muuhulgas ka paleontoloog, rääkis isa. See avaldas mulle muljet.

Alev on vana eesti sõna, kindlasti muinasaegne, nagu ka malev, salk ja hulk, ütles isa mitu korda.

Meid oli siin kollases Viljandi maantee äärses alevimajas terve salgake. Vahepeal oli meid lausa hulkade viisi, kui tädi oma perega Bagdadist sõja eest ära tuli ja meie juurde Raplasse kolis. Meid oli kolm põlvkonda ühe katuse all. Hommikust õhtuni mängisime kõiksugu põnevaid mänge, mõnelgi laulul olid araabiakeelsed sõnad. Siiani on mul meeles üks mängulauluke, mille nüüd kuulmise järgi kirja panen:

Jariih, ha ente džet

Uaraa elbi haaredeit.

Debduu saiideit –

Jariih, jariih…

Kord kõrgemalt, kord madalamalt, nagu sosistades ja puhudes tuli seda laulda ja ikka jälle nagu loitsides korrata jariih. Tädilapsed seletasid, et see jariih tähendavat araabia keeles tuult. Mulle meeldis see lauluke väga ja kui mul sügisõhtuti oma toas und ei tulnud, kui vihm vastu eterniitkatust trummeldas ja tuulehood õunapuulatvu sasisid, laulsin omaette jariih, jariih… Küllap ütleks isa, et see jariih on vähemalt niisama vana sõna kui alev, oletasin enne uinumist.