Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 7

VANAISA IGATSES LÄÄNEMAAD ega igatsenud ka. Kevaditi tuli talle peale kange säina ja vimma isu. Siis sõitis ta Läänemaale mõnda tuttavasse rannakülla kalakaupa tegema. Sel teekonnal käidi ikka vaatamas ka tema metsa uppunud kodutalu – Ristemäe talu. Vanaisa seisis seal tikripõõsaste, pojengide ja kreegipuude vahel, mis olid kasvanud taluvaremetest läbi ja ulatasid talle poolde rinda. Ta seisis ja vaatas. Praegu saan aru, et ta vaatas aega. Terve ajastu jooksis tal silmade eest läbi: heinateod ja pulmad, talgud ja matused... Vend Volli surm NKVD-meeste käe läbi, küüditamine, metsavennaks olemine, öö varjus kodutalus käimine… Kui kaevukook oli märgiks püsti jäetud, siis ei tohtinud tulla…

Vanaisa vaatas ja õunapuud olid õisi täis. Küll saab alles sügisel õunu, kui nüid öökülma ei annaks, kui nüid sooja piaks, arutas ta. Iga kord, kui seal käisime, olid õunapuud ja kreegipuud õites. Õunu ja kreeke korjama ei tulnud aga keegi. Iga kord oli Ristemäel kevad.

Aga võib-olla mõtles vanaisa ka oma isale Peetrile, kelle kohta tal palju head rääkida ei olnud. Ristemäe vanaperemees olnud kange, põikpäine. Kui tema minia – minu emaema Asta – talu akende alla floksid istutanud, valanud vanaperemees taimed silgusoolveega üle. Peeter oli patriarhaalse talupojaühiskonna musternäide, karmi käega mees, raskest talutööst tüüakaks ja kängu jäänud. Vanaisa tahtnud lapsena ikka kodunt ära – oma ema õe perre Leedikülla Tõnso tallu. Seal möödusid tema lapsepõlve ja nooruse ilusaimad ajad. Seal õppis ta tisleritööd tegema.

Kord kohtasin üht vanaisasugust noormeest siinsamas Viljandis. Juhuslikult rääkis ta mulle, et ka tema ema olevat nende talumaja akende alla lilli istutanud, aga elus kibestunud isa oli need välja kiskunud ja minema visanud. Mis sarnane seik... Too noormeeski tahtis kodunt ära Kauge tänavale – sinna, kus elasid tema vanaisa ja vanaema... Mõtlen, et need flokside ja rooside hävitamise lood on jälle üks märk naiste tiibade kärpimisest siin karmil maal. Ma ei tahaks kuulda enam ühtki sellist lugu, aga vaevalt mul õnnestub neid vältida.

Kui täpselt minuvanune kolmekümne viie aastane Asta Raplas meie vast valminud majja kolis, hakkas ta lilli istutama juba enne, kui maja valmis sai. Nüüd ei valanud keegi lilletaimedele soolvett peale. Neid minu lapsepõlve kevadete pojenge ja flokse olid täis kõik aknaalused. Aias on kahes pikas rivis ka minu truud ronimispuud, kokku viisteist õunapuud. Naabertänavat ääristab pikk kaskede allee, needki puud on minu vanaema istutatud. Mõtlen tema peale iga kord, kui sedakaudu lähen. Asta istutatud on ka männid meie maja ees. Nende puude ja lillepuhmaste kaudu ma oma vanaema peamiselt tunnengi.