Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 6

Alev

RAPLA LINN. MU LAPSEPÕLVES kutsuti seda aleviks ja see oli kuidagi loomulikum.

Millal me alevisse läheme? Kus ema on? Alevis. Too alevipoest piima. Hakkame alevisse minema.

See alev oli meist vaevalt poole kilomeetri kaugusel. Sirgjooneline asfalttee viis meie maja juurest otse keskusesse – sinna, kus oli jäätiseputka ja paar poodi.

Eemalt paistis valge Eesti-aegne pangahoone ja sellest veidi paremal kaks kirikutorni. Seal oli juba alev. Meie elasime viilkatusega majas otse Viljandi maantee ääres. Ümberringi seisid nagu joonlauaga tõmmatud rivis meie maja sarnased majad, mille taga olid aiad. Kas see oli ka alev? Ma ei tea. Kunagi olid siin vist talumaad. Millalgi oli alev need maad kruntideks jaotanud. Ka minu vanaemale ja vanaisale eraldati krunt ja nad said oma nelja tütrega kolida tellisetehase tööliste barakist alevile lähemale...

Vanaisa ehitas seda maja mitu aastat ja 1956. aastal sai see peaaegu valmis. Vanaisa värvis maja kollaseks. Kollane on maja värv, ütles ta. Muud värvid ei kõlbavat. Hiljaaegu aga rääkis mu tädi, et kui ta oli kunagi oma tuppa kollase tapeedi pannud, siis oli vanaisa, tema isa, käskinud uue panna. Tolle tapeedi peal olevat kollane, litside värv. Vanaisa käest kuulsin veel, et punane on venelaste värv ja et venelased armastavat maju siniseks värvida. Aga sinine pole ju üldse maja värv, seletas ta. Ükski eestlane ei värvi iialgi oma maja siniseks. Tõepoolest. Raplas polnud eriti palju venelasi ja sinine maja oleks olnud väga silmatorkav. Siinsed majad olid valged, kollased, pruunid või hallid, haruharva ka punased või rohelised.

Mulle meeldis vanaisaga juttu ajada. Ta teadis enamasti hästi, mida ta asjadest arvab, ja see tekitas minus turvatunde. Talle ei meeldinud klassikaline muusika, teater, oma väimehe ehk minu isa luule, pikad maani seelikud ja venelased, eriti sõjaveteranid. Jah, tunnistas ta, mõned venelased võivad ju ka väga südamlikud olla, räägitakse, aga ta ise polevat ühegi sellisega veel kohtunud. Ta oli põikpäine, külakooli haridusega, teinekord imetlusväärselt endast lähtuv ja rahulikult kindel. Ja muidugi usklik. Igatsen teda mõnikord väga. Tahaksin talle näidata praegust aega, tutvustada talle mõnd väga toredat venelast, keda ma tunnen.

Vanaisa oli ehitanud meie maja kõrvale ka sauna, aga ühel heal päeval hakkas see lootusetult suitsu sisse ajama. Hakkasime käima alevi ühissaunas. Seal alles kuulsin lugusid, mida vanatädid üksteisel selga pestes pajatasid. Selle ajastu alevivaim ilmutas end mulle seal leilis auravate kehade vahel. Alles hiljuti suutsin seda kuidagi väljendada.

Rapla ühissauna aurud

on tähtede taha raugenud.

Õde ütles: Ära koolis räägi, et oleme seal käinud!

Teel sauna sõime sügiseti arooniaid.

Laval ronisime eelviimasele astmele.

Mõnikord sai pärast Pepsit.

Mängisime pesuruumi põrandal seebivahuga.

Ühest kraanist pahises keevkuuma, teisest jääkülma vett.

Ema käskis lastel eemale hoida

ega lubanud itsitada, kui mõni tädi oli väga paks.

Õde käskis vaikida.

Mõnikord tulid mustlased.

Siis oli põnev, siis oli lärmi ja naeru

ning kappidest kadusid asjad.

Pärast sain Pepsit ja vaatasin,

kuidas eriti paks tädi riietas end lennukikatetesse.

Nüüd võin rääkida.