Читать книгу Paleontoloogi päevaraamat - Kristiina Ehin - Страница 4

Proloog

KUI ISA SAAB NELJAKÜMNEAASTASEKS, olen mina kahe ja poolene. Ja ma ei mäleta seda juubelipidu. Aga just siis, 1980. aasta märtsis, kingitakse isale suur must nahkkaantega raamat, milles on mitusada tühja valget lehte. Selle sisekaanele on kirjutatud õnnesoovid ja selle alla on kinkija värsisepp teinud kalligraafilise avalöögi.

Elumerel julgelt sõudku sinu aer,

uusi haljaid lehti kasvatagu naer.

Aga isa ei jõuagi seda kingitust kasutama hakata. Ühel heal päeval vinnan selle kirjutuslaua alumisest sahtlist välja ja märgistan kogu kaane roosa rasvakriidiga enda omaks. Isal pole viitsimist pahandama hakata ja nii jääbki see mulle.

Kui veidi suuremaks saan, tunnen vaistlikult, et pean selle omandi ema, isa ja õdede eest ära peitma. Viin selle üles kõrvalhoone lakka vana kummuti sahtlisse ning käin seda seal aeg-ajalt täiendamas ja imetlemas. Peidan raamatu valgete lehtede vahele oma aastate jooksul kogunenud aardeid: loodusloo muuseumi metsisetopise sabast salaja tõmmatud sitikasinise sule, vanaisa treipingi alt leitud vaskse treilaastu, koomiksitega välismaa nätsupabereid, kusagilt ajalehest välja lõigatud Michael Knighti ja Allar Levandi pildid ning palju muud.

Elektrikust naabrionult pika lunimise peale saadud pealuuga sildi Ära roni, tapab! kleebin õdedele ja tädilastele hoiatuseks saapaliimiga otse kaanele.