Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 3

Ma ei osanud ette kujutada, kui raske võib olla keisrinna kroon ja kuidas see ühtviisi rõhub nii pead kui hinge. Venemaa anti minu kätesse juunikuu 28. päeval Issanda aastal 1762, aga ma teadsin, et rahvas hakkab mind keisrinnaks pidama alles pärast seda, kui olen Moskvas kroonitud. Peeter Suure ja minu, Katariina II valitsusaja vahele jäi vaid 37 aastat. Ühtki nii brutaalset, harimatut, julma, hullu valitsejat nagu Peeter Suur, kes oma käega lõi maha oma alamate päid, Venemaal enam ei tule, selle eest kannan ma hoolt. Kuigi mind on süüdistatud oma mehe mõrvamises, ei ole ma vähemalt oma lapsi tapnud! Peeter Suur laskis tappa oma poja. Las teised imetleda teda põlvili maas, mina mitte. Aga ühe asja ta oma hullumeelsuses tegi: tõstis Venemaa Euroopasse. Tänu temale kuulub väike kild minu rahvast intelligentsi ja kõrgkihti, samas kui kõik teised on verivaesed. Kuidas ma hakkama sain? KUIDAS SAIME HAKKAMA MEIE, KATARIINA II?

Mind süüdistati oma kadunud mehe mõrvamises. MÕRV. MÕRV. MÕRV! karjusid nad. Minu kuuldes keegi otse välja ei öelnud, aga räägiti, et keisrinna Katariina II oli kohe oma valitsemisaja alguses määrinud käed verega. Peeter oli seaduslik keiser ja tema seaduslik pärija oli ta poeg Pavel, mitte mina. Oli veel teinegi seaduslik pärija, tsaar Ivan VI, kes oli vangis Schlüsselburgis ja kelle vangipõlve lasin mina jätkata.

Sestap kiirustasin uut krooni pähe panema. Kui olin aastaid elanud ilma vähemagi võimuta suurvürstinnana ja viimased kuud oma mehe tsaar Peetri naisena, hakkasin kavandama paleepööret. Minu ja mu laste Paveli ja Aleksei elu oli noil Peetri valitsusaegadel ohus. Kuigi Peeter tunnistas Paveli oma pojaks, teadis ta, et poisi tegelik isa oli krahv Sergei Saltõkov. Hiljem selgus talle, et minu poja Aleksei isa oli krahv Grigori Orlov. Oma kadunud mehe valitsemise ajal elasin üle oma elu kõige saatuslikumad ja hirmutavamad kuud. Ärgates kartsin igal hommikul, et see võib jääda viimaseks. Ilma vendade Orlovide ja mind toetanud kaardiväeta ma siin ei oleks. Ainuke võimalus oli käivitada paleepööre ja seda ma ka tegin.

Minu mees teadis, et mul ei olnud seaduslikku õigust Venemaa troonile, aga ma ütlen seda siin ja praegu: minu mees Peeter III kavandas meie poja ja minu teelt koristamist nii või teisiti. Mind ja Pavelit oleks heidetud Schlüsselburgi.

Olen nõus sellega, et kiirustasin liiga. Mul polnud ju isegi veel mingit kabinetti ega abilisi, ka ministrite väljavahetamine oli pooleli, kuigi sekretärid olid juba olemas. Ikkagi käitusin mõtlematult. Minus küdes kohutav hirm selle ees, et mind süüdistatakse Peetri surmas või et minust tehakse mu poja asevalitseja.

ETTEVALMISTUSED KROONIMISEKS ALGASID KOHE PÄRAST TSAAR PEETRI MATUSEID. Tegin šveitslasest õuejuveliirile Posier’le ülesandeks valmistada uus kroon ja sellegi eest mind kritiseeriti. Vaatan seda mõnikord, kui olen Moskvas Kremlis. See on minu käsul sinna kindlasse kohta viidud. Imetlen alati krooni tohutut punast rubiini ja briljantide hulka. Mäletan, kuidas kroon peaaegu väljakannatamatult mu pead rõhus. Ühes käes oli mul kuldne valitsuskepp ja teises briljantidega kaunistatud punakuldne riigiõun, mille keskel oli suur sinine India safiir. Valitsuskepil ei olnud siis veel Grigori Orlovi kingitud teemanti, see polnud toona isegi veel Venemaal. Grigori andis selle mulle 1774. aastal ja me nimetasime selle Orlovi teemandiks. Selle hind oli üle 400 000 rubla. Ometi kord andis minu soosik midagi minule ja mitte vastupidi nagu alati. See on maailma kõige kaunim teemant, mis kinnitati valitsuskepi külge kalliskividega kaunistatud kotkast allapoole ja see jääb minu kätte kuni minu surmani.

Juba augusti alguses läks Moskvasse ette kolmest rügemendist koosnev ratsakaardivägi. Järgmisena asus teele mu poeg Pavel koos oma õpetaja, kantsler Nikita Paniniga. Saatjaskond koosnes ligi kolmekümnest tõllast ja paarisajast hobusest. Nende järel läks minu Orlov. Minu mäletamist mööda oli Grigoril kuuskümmend tõlda ja kaks korda rohkem hobuseid kui minu pojal. Mina läksin enamvähem samal ajal koos oma õuedaamide ja teenijatega. Kammerneitsi Fanny Stepanova, kammerteener Škurin, sõbrad Denikinid ja von Arenthalid ja lisaks neile ka vürstinna Daškova kuulusid koos õuedaamidega minu lähikonda.

Mäletan veel praegugi, kui väsinud ja hirmul olin kogu kroonimise aja, põhjuseks oli mu poeg Pavel. Pärast meie lahkumist Sankt-Peterburgist jõudsin pojale järele natuke enne Moskvat. Olen üles tähendanud, et saabusime koos Paveliga Moskvasse 15. septembril. Mäletan, kui murelikult vaatasin ma oma väsinud poega, kes oli loid, vaikne ja kahvatu. Kartsin, et ta jääb haigeks, ja ega ma eksinudki. Päev enne kroonimist tõusis tal kõrge palavik.

PÜHAPÄEV, 22. SEPTEMBER OLI PÄIKESEPAISTELINE JA SOE. Me elasime Kremli Granovitaja Palatas. Juba hommikul pandi mulle selga kroonimisrõivad. Raske brokaatkleidi peale olid kuldse niidiga tikitud suured liiliad. Kleidi ülaosa oli kitsas ja sügava décolleté’ga. Rinnaesisele kinnitati tohutu suur briljantidega rinnakee – devant de corsage –, mis vajus alla peaaegu vöökohani. Kandsin Püha Andrease Ordu aumärki ja sinist paela. Mu kleidi varrukad olid igivanast valgest pitsist ja nende rüüsid ulatusid allapoole küünarnukke. Kingad olid hõbedased ja mulle liiga kitsad. Suurest valust lükkasin need kroonimise ajal mitu korda seeliku varjus jalast ära.

Teel kroonimiskirikusse asetati mu õlgadele kuldkollane ülevise, mis kinnitati õlgadelt briljanthaakidega. Selle serva ääristas hermeliin. Seda üleviset kasutasin tõllas, kirikus vahetati see purpurpunase vastu. Mu juuksed olid üles kammitud ja neid kaunistas pärlikee. Soengu puhul pidasin kinni samadest reeglitest, mida olin järginud ka pruutkleiti riietatuna: minu juustest tehti kaks keerdpalmikut, mis langesid õlgadelt rinnale. Uus kroon kaalus viis naela. Ta meenutas piiskopi mitrat, kroonipoolte vahelt vilkus punane sametpõhi. Krooni kaunistasid tuhanded briljandid ja kaks rida pärleid helkis pimestavas kirkuses. Krooni keskel kõrgus tohutu suur punane rubiin, kõige kohal neli suurt briljanti, mis moodustasid risti.

Kroon rõhus väljakannatamatult mu laupa, õnneks vabanesin sellest pärast tseremooniat. Vahetasin ta välja toreda kokošniku vastu, mis oli tehtud briljantrõngastest ja tilgakujulistest pärlitest. Sellelt langes juustele läbipaistev õhuke loor. Sõrmes polnud mul ühtki sõrmust. Hoidsin käes sinise safiiriga kaunistatud riigiõuna ja kuldset valitsuskeppi.

Ma pole kunagi näinud Kremlis nii palju rahvast nagu tollel päeval. Astusin Neitsi Maarja Uinumise kirikusse Kremli südames. Kellad vasardasid üle terve Moskva, suurtükid mürisesid, inimesed hüüdsid hurraa, ihukaitseväelased rahustasid oma ratsusid. Paleest kroonimiskirikusse siirduv pidulikus rõivastuses saatjaskond liikus kiirustamata. Seal olid diplomaadid, õukondlased, kõrgemad vaimulikud, kõik, kellel oli Venemaal mingi positsioon. Ees ja taga, aga ka meie kõrval ratsutasid ihukaitseväelased. Mina, kõrgeauliseim ja kõikvõimsaim vürstinna ja valitsejanna Katariina II, tollel nimetatud päeval kroonitav Venemaa keisrinna ja isevalitsejanna, astusin sõdurite poolt kantud baldahhiini all, et kroonida iseennast keisrinnaks.

Kui astusin edasi mööda kiriku laia käiku, laulis kuskil nähtamatu munkade tuhandepealine koor. Kongregatsiooni liikmed põlvitasid kahel pool, kui liikusin punase sametiga kaetud poodiumi poole ikonostaasi ees. Tundsin oma hinges sügavat vapustust. Nägin esimeses reas istumas väikest poissi, kes oli väsinuna vajunud toolile, samal ajal kui kõik teised seisid püsti. Vaatasin tema poole, enne kui pärast armulauda mulle mõeldud keisritroonile istusin. Kui Novgorodi peapiiskop oli sooritanud püha salvimise, vaatasin lapse poolsuletud silmi ja kuulsin, kuidas munkade koori laul kuplilt vastu kajas. Aeg-ajalt, usurituaalide, viiruki suitsetamise ja õnnistamiste keskelt heitsin pilgu oma poja poole. Kartsin, et samal hetkel, kui ta ema keisrinnaks kroonitakse, kaotab laps teadvuse. Mul õnnestus Fannyle märku anda, et Nikita Panin viiks poisi kohe kirikust ära. Jälgisin pilguga meest, kes kandis lõtvunud last ja kadus oma kerge koormaga kardinate varju. Mina olin ennast ise keisrinnaks krooninud. Aga keset kroonimist olin ka ema.

PAVEL OLI VIIDUD PALEESSE JA MINA ASTUSIN KIRIKUST OTSE TREPPI TOODUD KULDSESSE TÕLDA. Ma ei tahtnud, et minu lühikest ja kerget kleidisaba kannaks ükski protokollile vastav õuedaam, tahtsin vaid ühte, kõige ustavamat, oma kammerneitsit Fannyt, kes oli tulnud koos minuga mu lapsepõlvekodust Stettinist Venemaale. Tal oli seljas heleroheline kleit ja õlgadel väike valge keep. Vaatasime hetkeks teineteisele silma, Fanny ja mina. Vaatasin tema armast roosilist nägu, naiselikku olemust, pruune käharjuukseid ja väikest tumedat täppi vasaku silma pupillil. Ta naeratas mulle ja haaras mu käe, tuttavlikult, soojalt julgustades. Ta silmis olid pisarad. Minu teine kaasas olnud kammerteener, Škurin, köhatas nagu tal oli kombeks, see oli selgelt teeseldud köhatus, tunnetest tulenev. Tal oli seljas punane munder. Ta nägi tore välja, kui ta lakeina minu ees kõndis. Kroonimispäeva hommikul olin saanud Škurinilt aukõrgendust, minust, Tütrekesest sai Emake. Tundsin suurt turvatunnet nende kahe läheduses. Mind ümbritses inimmüür, kõik plaksutasid, daamid tegid sügava reveransi, härrad kummardasid. Kullatud tõld viis mu Neitsi Maarja Uinumise kirikust Granovitaja Palatasse pidulikule õhtusöögile.

JÄRGMISTEL NÄDALATEL ÕUKOND, KROONIMISKÜLALISED JA MOSKVALASED PIDUTSESID, TANTSISID, JÕID VEINI, ISTUSID ÕHTUSÖÖKIDEL, JALUTASID PARKIDES JA VÕTSID KROONIMISPIDUSTUSTEST, MIS VÕTTA ANDIS. Mina mitte. Mõnikord õhtuti tõmbusin koos Grigori Orloviga oma ruumidesse. Olin nii väsinud, et ei jaksanud temaga rääkida, olime lihtsalt vait, tema ja mina, minu kauaaegne soosik. Just siis, kui olime kergendatult ohanud, tuli teade, et Paveli palavik oli jälle tõusnud. Oma hädas ma palvetasin, käisin hommikuti ja õhtuti Kremli kirikutes küünalt süütamas ja jooksin tagasi oma ruumidesse, magamistuppa. Istusin koos Marie, Fanny ja Aleksandraga väikese poisi voodi ääres. Marie ravitses teda oma ürdileotistega, ta ei lahkunud lapse voodi äärest. Minu käe leidis väike kuum käsi, otsekui linnupojuke. Jälgisin lapse katkendlikku hingamist. „Maman,” ütles ta vaikselt. „Nii suur mägi, nii suurt mäge pole olemas, see ei mahu siia tuppa…” Ma ei maganud, ei söönud, võtsin küll osa kohustuslikest kroonimistalitustest, aga kohe, kui ma oma kohustustest vabanesin, tõttasin poja juurde.

Olukord hakkas muutuma kriitiliseks. Hirm pani mind värisema. Arstid ei osanud midagi teha, mitte midagi. Pavel oli ligi kolm päeva teadvuseta. Keelasin kategooriliselt ära aadrilaskmise. Laps oli nii kahvatu, et ütlesin: ta pigem vajab verd juurde, see parandaks teda paremini kui verelaskmine. Arstid ei julgenud mulle vastu vaielda, nad lihtsalt seisid voodi ääres nagu muumiad. Saatsin nad minema, tukkusin ilma õieti magamata kaks ööpäeva lapse kõrval. Kaheksandal päeva, kui kõik olid juba lootuse kaotanud, toimus pööre. Magasin lapse kõrval, kui ta hakkas mind müksama.

– Maman, maman, Pavel ärkas!

Vaevalt olen kunagi nutnud nii südame põhjast nagu siis. Nutsin nii, et pisarad said otsa. Istusin selle õhtu palee väikeses kabelis väsinuna, pea tühi. Kaks korda oma elu jooksul olen olnud tõeline ema: tütre Anna surmahetkel ja Paveli põdedes ja paranedes.

OH NEID KROONIMISNÄDALAID! Moskva oli täis venelastest, aga ka välismaalastest külalisi. Lõpututel õhtusöökidel kohtusin kõigi kohalolnud välismaiste saadikute ja teiste diplomaatidega, samuti kõrgaadli esindajatega. Tantsisime õhtust õhtusse, jalutasime Kremlis ja käisime Balletiteatri etendustel ja kontsertidel. Olin rahutu ja tahtsin jätta Moskva, seal pole mulle kunagi meeldinud. Lõpuks ometi olin vabanenud oma mehe Peetri varjust. Mind ja mu vabadust keisrinnana ei ähvardanud enam keegi.

Minust, Katariinast oli saanud keisrinna, aga emana rõõmustasin ka oma poja paranemise üle. Igatsesin oma teise poja, väikese Aleksei järele, kes oli Denikini Kuumõisas hoole all ja kindlates kätes. Omal ajal uskusid kõik, et Aleksandra ja Leon August Denikin said väikese poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Minu oma oli ta, minu ja Grigori Orlovi oma, aga andsin ta hoida Denikinitele, oma kõige armsamatele sõpradele, kes olid lapsele armastavad vanemad. Ma pole kunagi ametlikult Alekseid oma pojaks tunnistanud. Miks ma peaksin? Miks minna tagasi kolmekümne kolme aasta tagusesse aega, mil keegi ei teadnud, et sünnitasin lapse veidi enne seda, kui sain keisrinnaks.

Tahtsin Moskvast ära, Sankt-Peterburgi. Unistasin elamisest uues Talvepalees. Esimest korda elus võiksin minna, vaba nagu lind taeva all, Suvepaleest Tsarskoje Selo Suurde paleesse, sealt Peterhofi Marlysse ja Väikesesse Ermitaaži. Unistasin sellest, kuidas viin oma poja Paveli Monplaisiri, mere äärde, kus lained laulavad oma igavest laulu, linnud siristavad kaldapuudes ja pargi toredad purskkaevud meelitavad meid kõiki kuulama vee imelist muusikat.