Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 4

Sankt-Peterburgis sajab esimest lund. Tuiskab. Inimesed rühivad Neeva kaldapealsel tugevas tuules. Neeva vahutab, jäine vesi ründab kaldavalle. Lodjad ja galeerid oigavad, purjede kinnitusköied nagisevad, kui mehed püüavad täies lastis laevu keset jõge kursil hoida. Maa on järsku lumivalge, alles äsja oli ta pruun ja paljas. Kuidas võib soe sügis nii järsku talveks muutuda!

Olen rahutu, käin oma punases töötoas edasi-tagasi. Kõik Talvepalee toad on soojad, palees on terve armee ahjukütjaid, aastast aastasse üsna püsiv seltskond. Aga minul on küte omast käest. Olen paksuks läinud, pole midagi parata. See ei ole ka ime, olen istunud pikki päevi siin buduaaris oma kirjutuslaua ääres. Sellest on nüüd varsti pool aastat, kui kukkusin paraadtrepist laskudes raskelt paremale jalale. Karjusin valust, sest prantsatasin peaaegu omasuuruse kristallvaasi peale ja olin üleni kaetud teravate klaasikildudega. Aga see polnud surmaks mõeldud, ma elan. Põdesin oma jalaga terve suve ja praegugi veel on valus, eriti sellise tormiga. Mõlemad jalad on paistetanud ja ma häbenen neid kellelegi näidata. Kui olen üksi nagu praegu, panen villased sokid jalga ja lähen nendes akna alla vaatama, kuidas sügisene Neeva möllab.

Alles augusti lõpus siirdus terve mu õukond Peterhofi Monplaisiri paleest Talvepaleesse. Mu sõber ja ülemkammerhärra Leon August Denikin, kes aitas mind mu eluloo ülestähendamises, palus luba minna koos oma abikaasa Aleksandraga Veneetsiasse. Meie ühine poeg Aleksei ootas neid seal. Nad kavatsesid tagasiteel käia Wiesbadeni kuurortides, sest Aleksandra valutavad liigesed vajasid ravi. Tähelepanuväärne haigus oli suvel kiiresti süvenenud. Muidugi andsin neile loa.

Nad on üha veel sellel reisil. Ootan südamevärinal, kas Leon ikka tuleb tagasi, kas saame minu eluloo lõpetada. Me alustasime sellega mu paraadmagamistoas, jätkasime mu lossides Tsarskojes ja Monplaisiris ja nüüd kolisin oma tööruumi üle siia, punasesse tuppa, Neeva kaldapealse poolele. Meie kirjutuslauad on vastakuti, minul suurem, oma ja vana, temal Tuulast toodud väike hõbedane laud. Tahtsin selle Leoni kasutusse anda. Minu poolt selge eputamine.

Lasksin siia väikesesse kõrvaltuppa paigutada Leon Augusti poolt omal ajal Kuumõisast toodud puukastid, mis on täis raamatuid, kirjutisi ja ülestähendusi minu elust. Selles toas on ka salakapp, millel on ainult kolm võtit. Leon August on kõik mu paberid järjekorda pannud ja neid tuleb ka järjekorras käsitleda. Peale tema ei paranda keegi minu vigu ega selgita minu udust mälu.

Olen nüüd valmis kirjeldama Leonile tõepäraselt oma troonile tõusmise aegu. Neid minu valitsemise alguse kuid võiks nimetada äikesetormiks. Välku ja müristamist oli nii palju, et tavaline inimene oleks alla andnud. Aga mitte meie, Keisrinna. Olen nagu puu, mis on oma juured sügavale maha vajutanud, väikesed tormid mind ei raputa!

Ärkan ikka vara, hommikuti ma enam kohvi ei joo, mu kõht ei kannata seda. Paar klaasi teed ja paar soolast pirukat, mitte kunagi magusat. Siis sulgun punasesse töötuppa ja süvenen oma paberitesse. Mul on seljas soe hommikumantel, see on paksust mustrilisest siidist ja tal on karusnahkne krae. Jalas paksud villased sokid, keegi ei näe neid hommikumantli alt. Päevastesse rõivastesse riietun enne kella ühtteist, kui Larissa mulle järele tuleb.

Tuul ulub ja paneb kõik lahtise liikuma, raputab Neeva äärseid väikesi kaubaosmikuid ja lennutab õhus oksi ja puude viimseid lehti. Alles paari nädala eest oli soe ja päikesepaisteline ja nüüd langeb temperatuur pakase poolele. Naudin rahu väljaspool oma ruume… Kaardiväelased ei seisa minu ruumide ustel, vaid koridori teises otsas, Suure galerii uste ees. Kui ma sinnani kõnnin, kõlavad käsklused, tärisevad mõõgad.

Jälle Škurin oma hõbekandikuga. Nüüd, kus sügis on käes, ehmatan alati, kui ta mu tuppa tuleb. Must livree on üks ja sama, igivana. See uus, mille Herman von Arenthal suvel hankis ja mille Škurin pani selga ühelainsal korral, kui me sõime sõpradega õhtust Peterhofi Väikeses Ermitaažis, seisab kuskil kasutamata. Aga kingad on uued, tugevad mustad pannalkingad. Kuidas me nüüd edasi elame, kui enam ei kosta ukselt tuttavat kingade klobinat, vaid ta tuleb vaikselt nagu must kaaren.

NENDEL MINU VÕIMU ALGUSAASTATEL, MIDA MEENUTASIN, OLIN JUBA JUURDUNUD VENEMAA PINDA, KUIGI SUURVÜRSTINNA SEISUSES OLI MINULT RÖÖVITUD IGASUGUNE OMA TAHE. Ma ei tohtinud otsustada isegi oma väikese õukonna üle, mis mulle oli määratud. Pärast troonile tõusmist joobusin alguses piiritust vabaduse tundest, sellest, et otsustasin ise oma asjade üle ja minult oodati, et otsustan ka teiste üle. Hakkasin salakavalalt oma juuri kõikjale laiali ajama. Esiteks parandasin oma vene keele oskust. Tuleb tunnistada, et suurvürstinnana rääkisin meelsamini prantsuse või saksa keeles, aga hiljem olen vene keelt rääkinud iga päev. Ehitasin oma võimu üles arukalt ja kavalalt. Ma ei olnud kunagi kellegi vastu ebaviisakas, ei saanud raevuhooge nagu keisrinna Jelizaveta omal ajal. Ma ka ei alahinnanud kedagi. Mul tuli lahendada suuri probleeme, aga vastukaaluks oli mul arukas pea. Meenutasin neid aegu, püüdes vaigistada oma väljakannatamatult vaevavat südametunnistust, sest tegin alguses kõvasti vigu. Õppisin küll nendest, aga teinekord oleksin peaaegu hukatusse tormanud.

Kui Leon Veneetsiasse läks, katsusin ise üles märkida oma esimesi samme valitsejana. Kui ma nüüd vaatan, mida kirjutasin, siis olen aastad ja sündmused pahasti segi ajanud. Ma ei saa jätkata ilma Leonita.

VALITSEMISTEE ALGUSES PIDIN PALUMA MITMEL OMA MEHE PEETER III AEGSEL USALDUSVÄÄRSEL ISIKUL RIIGI JUHTKONDA JÄÄDA. Palusin krahv Mihhail Vorontsovil jätkata kantslerina ja ta nõustus. Vürst Aleksandr Golitsõn jäi asekantsleriks ja vürst Nikita Trubetskoi jätkas sõjakolleegiumi eesotsas. Välisasjad andsin kantsler Nikita Panini kätesse. Ta oli minu poja Paveli, tulevase tsaari õpetaja ja eestkostja. Too mees, vürstinna Daškova ja Jelizaveta Vorontsova lell oli omal ajal olnud nägus, aga juba kokku kuivamas. Keisrinna Jelizaveta ajal oli Panin pikka aega Stockholmis saadikuks. Panin intrigeeris Prantsusmaa vastu nagu minagi. Rääkisime ja vaidlesime, mõistuse tasemel saime kenasti hakkama, aga ma teadsin, et ta plaanitseb Pavelist valitsejat teha. Kui Panin veel elaks, oleks ta jahmunud, et istun ikka veel kindlalt troonil.

Aleksandr Andrejevitš Bezborodkost sai hiljem Panini järglane, aga juba minu valitsemisaja alguses oli ta mu parem käsi. Ta oli Kiievi Vaimuliku Akadeemia kasvandik, kes paistis silma esimeses Türgi sõjas ja tegi ka osava nõunikuna kiiret karjääri.

Veel meenutasin arukat Aleksandr Vjazemskit, kes polnud küll välimuselt mingi iludus, aga oli geenius. Tema vastutas kindralprokuraatorina Venemaa siseasjade eest. Ta oli ka senati esimees ja tema käes olid riigi rahaasjad. Vjazemski teenis mind kolmkümmend üks aastat, alles paar aastat tagasi palus ta ennast erru lasta.

Kindralmajor Ivan Ivanovitš Betskoist sai minu salanõunik ja kabineti liige. Mulle meeldisid tema pöörased ideed, ta tahtis kasvatada „uudset inimliiki”. Kuidas seda kasvatada? Teha sõrmedega nipsu ja öelda: „Siin on uue inimese mudel, tegutsege! Muutke maailm inimlikumaks, muutke inimesed inimlikumaks!”

Pärast väikest kõhklust lasksin Sankt-Peterburgi tagasi tuua paar väljasaadetut: krahv Aleksei Bestužev-Rjumini ja krahv Ivan Šuvalovi. Nad toetasid minu nõudmist katkestada mu mehe Peetri kavandatud sõjalised ettevalmistused Taani vastu ja nii saigi see mõte maha maetud. Krahv Šuvalov oli üks kenamaid, elegantsemaid ja haritumaid mehi, keda olen kohanud. Olen alati olnud temast kõvasti sisse võetud, aga ma ei ole kunagi küündinud tema tasemele ei välimuselt ega mõistuselt. Bestužev-Rjumin ei kiitnud omal ajal heaks minu abielu suurvürst Peetriga, aga ei saanud midagi parata keisrinna Jelizaveta plaanide vastu. Nüüd olid ajad muutunud ja Bestuževit läks jälle tarvis.

Minu usaldusalused olid veel Zahhar Tšernõšov, mu elu esimese sümpaatia Andrei Tšernõšovi onupoeg. Tšernõšovid olid keisrinna Jelizaveta ihukaitseväe grenaderide pojad ja keisrinna oli nad ülendanud leitnantideks. Samasse seltskonda kuulus ka tuntud naistemees Lev Narõškin, mu poja Paveli isa Sergei Saltõkovi parim sõber. Tal oli vähemalt viis vallaslast, kõik poisid. Poiste emad olid kuuldavasti mehe rõõmuks haaremi asutanud. Määrasin Lev Narõškini oma ülemõuetallmeistriks.

MUIDUGI TEGI VENEMAA OLUKORD MULLE MURET. Hakkasin parandama seda, mida mu mees Peeter oli oma lühikese valitsemisaja jooksul lõhkuda jõudnud. Suurem osa armeest paiknes väljaspool riiki. Mehed ei olnud kuude kaupa palka saanud. Laevastik purjetas ilma kaptenita, distsipliin puudus. Nagu juba ütlesin, oli mu mees minemas Taani vastu sõtta just siis, kui ma sooritasin paleepöörde. Tühistasin sõjakäigu, see oli üks minu esimesi käske. Venemaal oli ligi 17 miljoni rublane võlg. Rahakassal puudus valvur, pidin sellegi ülesande enda peale võtma. Umbes 200 000 talupoega mässas avalikult. Nad vaatasid minu, keisrinna poole ja ootasid imet.

Kohe alguses alustas üks metropoliitidest minu vastu ainuisikulist mässu. See andis mulle põhjuse tühistada mu kadunud mehe Peeter III käsk vaimulike varanduse võõrandamise kohta. Tegin seda heameelega, sest lootsin, et saan nii vaimulikkonna oma poolele. Aga kus sa sellega – sain hoopis vastaseks ägeda metropoliidi, kes õhutas kloostri talupoegi mässule, nii et need keeldusid naasmast oma valitsejate ja omanike juurde. Tean, et osa nende peremeestest olid julmad peksjad, ja osal nendest tuli eluga maksta Pugatšovi mässu eest. Aga isa Arseni ei paindunud. Mina ka mitte. Tühistasin oma mehe teisegi käsu ja määrasin kirikumaade ja – varanduste valitsemise majanduskulude eest vastutava ministeeriumi alluvusse. Teadsin, et solvan sellega vaimulikkonda, aga nad andsid järele.

Lasksin isa Arseni Moskvasse tuua. Ta seisis prokuröri, politseiülema ja Grigori Orlovi ees nagu raevunud härg. Mees vandus ja karjus vaimulikule sobimatuid sõnu, sülg pritsis, paberid lendasid, ta ähvardas mind Jumala needusega. Bezborodko vannutas mind, et annaksin mehele armu, aga mina olin metropoliidi märatsemise peale nii vihane, et ei halastanud! Minu kangekaelsuse tõttu saatis Püha Sinod isa Arseni ilmaliku kohtu ette. Temalt võeti metropoliidi amet, temalt riisuti avalikult piiskoplikud tunnused ja ta saadeti kloostrisse Valge mere kaldal. Seal tuli tal teha rasket maatööd ja rookida igasugu jälkust. Neli aastat hiljem saatsin ta Reveli vanglasse, kus ta suri. Tean, et ta vihkas mind surmani.

TUNDSIN KÕIKJAL LAINETAVAT VIHA, MIS TAHTIS MIND LÄMMATADA. See paneb mind veelgi imestama. Tõesti, see lainetas nagu maas laperdav valge lina, paisus, tõusis kõrgustesse, lipendas minu üle irvitades taevas, langes maha ja sai edasi-tagasi liikumiseks uut hoogu. Ükskõik, missuguseid käske ja seadusi ma neil algusaastatel ka ei andnud ja kuidas ka ei püüdnud murda ja tasandada seda, mida mu hull mees oma vaevalt pooleaastase valitsemise ajal oli kokku keeranud, ikka langes mu peale viha. Sellepärast andsin käsu komiteede moodustamiseks. Nendes istus alati mitu liiget, kes otsustasid asjade üle, samas kui minu mees oli tegutsenud ainuvalitsejana, kelleltki nõu küsimata. Teinekord käitus ta nagu hull, tema naerulaginat keisrinna Jelizaveta matustel ei unustanud keegi. Terve oma elu mängis ta puusõduritega. Ta ei käinud vannis, oli ta siis valitseja või suurvürst. Ja ühtäkki tehti sellest mehest märter!

Minu oma süü. Ma ei julgenud sekkuda Peetri valitsemisse, sest teadsin, et ta tahtis minust lahti saada, mind kas vangi või kloostrisse panna ja võtta minu asemele oma armukese Jelizaveta Vorontsova.

Loobusin ka pärisorjusekomiteest, kust ei tulnud ainsatki ettepanekut. Kuulutasin välja ühe oma esimestest määrustest, mis keelas tehaste ja kaevanduste omanikel hingi osta. Määrasin, et nad peavad leppima vabalt hangitud ja passidega varustatud töötajatega. Valmistasin ette järgmist määrust, mis oleks kohustusliku töö täielikult keelanud. Pean tunnistama: seda määrust ei viinud ma kunagi täide. Järgnes rahva ülestõus, mis mind väga vapustas. Pärisorjadel polnud ühtki juhti. Neil polnud mingisugust ühist eesmärki. Mõni üksik neist oskas lugeda. Lihtsalt kari kangekaelseid. Saatsin paar rügementi… Mida muud ma oleksin mässu lõpetamiseks teha võinud! Palusin vürst Vjazemski enda juurde ja andsin talle ülesande. Ta lõpetas mässu suurtükkide abiga.

Eraisikud hakkasid kaevanduste omanikeks Kaukaasias. Aastasadu olid nad olnud orjade omanikud. Kaevurid mässasid, ka pärisorjade hulgas miilav mäss paisus. Inimesi peksti, tapeti armutult ka kõige väiksemate eksimuste eest. Lokkas altkäemaksude andmine: peaaegu kõike küpsetati rubladega. Meie, Keisrinna, olime võimetud. Mis keisrinna see on, kes on valitsema asudes võimetu! Selline keisrinna tuleks ametist tagandada! Ma olin kolmekümne kolme aastane lesk, suhteliselt kena, hingeliselt tasakaalus, seitseteist aastat rahuldamata abielus elanud naine. Sünnitanud kolm last, kuigi kolme eri mehega. Ja siiski olin sisimas täis jõudu ja eneseusku. Ja ma uskusin Venemaasse.

Vaatan jälle kord punase sametkardina varjust Neevale ja meenutan oma valitsemise algusaastaid, kui olin ikka veel Grigori Orlovi lummuses. Meie suhe oli kestnud kümmekond aastat. Grigori unistas abielust minuga. Terve Orlovide vennaskond avaldas mulle sügavat muljet. Neid oli viis, kellest minu Grigori oli kõige päikselisem. Kõige haritum ja tasasem oli Fjodor, kõige taltsutamatum minu mehe Peetri mõrvanud Arminägu Aleksei.

Grigori Orlov andis mulle nõu luua Salajane kantselei, mis elimineeriks minu vastased. Ma ei taha rääkida sellest, kes kantseleisse kuulusid ja keda elimineeriti. Kantselei oli tõepoolest salajane, sellest ei ole kunagi ridagi kirjutatud. Minu kõige valjuhäälsemad vastased kadusid tasapisi. Hakkasin otsekui märkamatult rutiini saavutama, selles aitasid mind mehed, keda olin määranud juhtivatesse ametitesse. Olin teinud head valikud.

Üks asi vaevab mind just nimelt praegu… Tegin suure vea, kui võtsin mõne aasta eest oma soosikuks harimatu, väheandeka, võimuahne Platon Zubovi. Kõik hoiavad temast eemale ja vihkavad teda, aga poevad talle. Ma ei saa temast lahti. Ta tõmbab minu vastuvõttudele tähtsaid isikuid. Tal on vastuvõtt nagu minulgi. Seal kummardab ja meelitab teda Sankt-Peterburgi kõrgeim noblesse, kindralid ja piiskopid, vaesed ja rikkad aadlikud ja eelkõige sõjaväe juhtkond. Ta arvab, et juhib minu soosikuna Venemaad nagu Potjomkin muiste. Eriti nüüd, kui Orlov ja Potjomkin on surnud, arvab ta, et on mulle asendamatu. Ei ole, ta on tarakan, kelle ma võiksin pöidlaga laiaks litsuda. Tema positsioon on varsti minevik, sest ta on ka minu vastu üleolevaks muutunud. Ta laseb oma armulikkusel paista mõne õnnetu peale, kes kardab oma ametit kaotada ja ülistab teda taevani. Teistele avab ta aga ukse maapealsesse põrgusse. Kui saamatu ma olen, et ei suuda seda kukepoega oma sabast põrgusse saata. Peaksin laskma oma mõistust kontrollida.

Ootan Leon August Denikinit selle hõbedase kirjutuslaua taha minu vastas. Ma sõltun temast. Kohutavalt. Nüüd, kus teda siin pole, tunnistan ma seda.