Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 9

Õnnis rahu minu ruumide ukse taga. Ihukaitse hoiab distantsi ja jääb nähtamatuks. Et pääseda minu punasesse töötuppa, mööda Škurinist, tuleks ta uimastada. Aga praegu tuleb ta just ise uksele.

– Tsaarinna, teie poeg Aleksei Grigorjevitš soovib teie jutule.

Ruttu villased sokid jalast, kingad asemele. Gospodi… kas tõesti poja pärast. Heidan pilgu peeglisse, sätin ennast, kohendan krinoliini, manan näkku naeratuse, mida mul pole tarvis teeselda.

Minu noorem poeg Aleksei Grigorjevitš viidi kohe peale tema sündimist minu juurest ära, kuid mitte samal põhjusel nagu mu lapsed Pavel ja Anna, kelle viis keisrinna Jelizaveta. Pidin läkitama Aleksei pakku oma abikaasa Peeter III pärast, sest olin sünnitanud sohilapse. Lapse isa Grigori Orlov viis ta kõigepealt Denikinite Kuumõisa, kus Aleksandra oli lapsele emaks. Last varjati mõnda aega ka Tuula oblastis Bobriki mõisas, et jutud vaibuksid. Aga ta oli Denikinite laps. Olen sünnitanud kolm korda, saamata kordagi lapsi oma rinnale ja kuulmata nende nuttu.

Uksele ilmub kena mees kauni näoga. Ta liigutused on pisut naiselikud, kulmukarvad otsekui pintsliga tõmmatud. Valge puuderdatud parukas, triibuline siidjakk, selle all lühike vest. Panen tähele, et põlvpüksid on nahast. Ta kummardab minu, oma ema ees nagu õukondlane. Me vaatame teineteisele silma.

– Aasta, maman! Terve aasta ilma teid nägemata! Te pole muutunud, ütleksin, et olete lausa kaunis!

– Tule, kallista oma ema! Ära vaevu meelitama, Aleksei. Mulle see ei meeldi. Olen vanemaks jäänud, see kukkumine on mind nõrgaks teinud. Kuidas reis läks? Kas kaotasid mängimisega palju raha? Lõhnad hästi, oled mehe kohta liiga ilus, sedasama ütlesin ma alati sinu isale Grigorile.

– Minu suurepärane, armas, kaunis paksuke maman.

– Istu, ole lahke. Tahan sind vaadata ja sinu silmi näha, kui sa räägid.

– Ma räägin oma suuga, maman, mitte silmadega.

– Räägid, mis sa räägid, sinu silmad kõnelevad tõtt. Kui palju sa mängisid?

– Balansis, maman… võitsin suure summa. Kõik on ära makstud. Veneetsias süvenesin raamatute ostmisse, unustasin mängida. See oli maailm, mida vajasin. Leidsime Denikinitega Veneetsiast uskumatu raamatupoe. See oli väike, aga täiuslik, ühe kanali ääres. Riiulid täis kogu kirjandust, mida inimesel vaja! Pood kuulub kahele naisele, emale ja tütrele. Ema on lesk Patrizia Giulia, Veneetsia haritlane, mitte aadlik. Tütar Donatellal on Euroopa kõige targem pea.

– Minul on!

– Maman, teie enesearmastus on võluv! Keegi ei tohi olla teist ilusam või teist targem.

– Sul on siis armuke. Kas see Donatella liigub koos sinuga?

– Noh, jah… Maman. Mul on teile asja.

– Paistad tõsine.

Ta põlvitab minu ette.

– Teie Majesteet, minu proua Ema. Palun luba astuda abiellu Reveli komandandi parun von Ungern-Sternbergi tütre Anna Dorotheaga.

Ohkan sügavalt. Rõõmust.

– Mu poeg Aleksei Grigorjevitš, annan sulle loa abielluda. Tahan Anna Dorotheaga võimalikult varsti kohtuda. Tõuse üles, saad minu õnnistuse.

– Maman, tuleb küll tunnistada, et Donatella on toredam kui Anna. Aga ma ei saa abielluda raamatukaupmehe tütrega. Kavatsen muretseda palju lapsi ja täita oma järglastega terve Euroopa! Minul on – tänu teile – Põltsamaa loss. Annale see istub, ta on saanud lossipreili kasvatuse.

– Kuidas sa Anna peale tulid?

– Kui ta nägi minu raamatukogu, ta nägu elavnes.

– Aga sind nähes?

– Nõndasamuti.

– Ja nüüd sa kavatsed veel vaba mehena Sankt-Peterburgis lõbutseda?

– Jah, kavatsen, maman. Donatella on minuga kaasas. Leon ja Aleksandra leppisid sellega. Mulle meeldivad naised, üks peab alati minu seltsis olema. Donatellas on uudsuse võlu, maman