Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 7

Ma pean tegema prantsuse kummarduse ja minema keisrinna kätt suudlema. Ta tõuseb püsti, tema ümber lokkab sinine kleit. Ta nägu naeratab, ta näeb reibas välja, aga kuigi ma püüan alla suruda seda, mida näen, on ta ikka väike ümmargune naine, kellel lopsakad rinnad, aga vöökohta ei ole. Nägu on ilus, seda raamib suur juuksekrunn, raske ja tahapoole tõmmatud. Silmad naeratavad, suu on armas, põsk kergelt paistes, jälle mingi hammas… Kangestun, aga ta ei hooli, vaid liugleb minu poole haruldase kergusega, kui mina, Leon August Denikin, ülemkammerhärra, naasen ligi kolm kuud väldanud reisilt tema buduaari. Ta ei teeskle rõõmu, suu sulab naeratusse, silmad säravad… Kas me läheme teineteisele vastu… tema tuleb. Tahaksin teda kallistada, võtta kahe käega selle tsaarinna oma embusse, aga protokoll keelab seda.

– Leon, sa tulid!

– Teie Majesteet… suudlen kätt.

– Las ma vaatan. Näed puhanud välja. Veneetsiast on ostetud uusi riideid, rüüsidega särk, ai, ai… selles vanuses! Kuidas Aleksandral läheb?

– Kõik on hästi, madame. Wiesbadenis sai Aleksandra oma liigestele ravi, valud on järele andnud. Ta tuleb homme teid tervitama.

– Tule istu siia vastu.

– Kas Aleksei juba kohtus teiega?

– Veel mitte, Leon. Loodan, et ta varsti tuleb. Laupäeval on meil õhtusöök. Rääkige siis oma reisist meile kõigile korraga. Ka Marie ja Herman tulid Moskvast, meie seltskond on koos.

– Meie seltskond on koos, madame. Tahan teile meie külakosti üle anda. Sirutasime Aleksandra ja Alekseiga kõik korraga käe seda raamatut haarama. See oli väike itaalia raamatupood, Aleksei käis seal tihti, ema ja tütar olid selle omanikud. Seal oli riiulitäis prantsuse raamatuid.

Keisrinna keerutab raamatut oma käes. Võtab laualt prillid, taevake, naer tikub peale… talle on minu ära olles saadud prillid! Sirvib raamatut, näole tuleb imestunud ilme, rahulolu ja isegi rõõm. Ta muutub silmapilkselt ilusaks, kui ta naerab, nüüd hakkab ta kõvasti naerma. Naer on nakatav ja reibas. Meie kingitus meeldib.

– Tänan, Leon! Leidsite just selle! Tore kingitus. „Tableau de Paris”! Louis-Sébastien Mercier on minust kümmekond aastat noorem. Tema raamatuid on raske saada, olen kuulnud, et ka ta ise näppab poodidest oma raamatuid, kui neid näeb. Ta aimas revolutsiooni ette, aga pääses ise selle õudustest ja elab edasi Pariisis. Ta vihkab kogu hingest igasugu luksust, süüdistab ja kritiseerib aadlikke, kes oma upsaka käitumisega viisid riigi revolutsioonini. Mercier räägib, kuidas ta pani tähele, et Prantsuse kõrgkihil puudus igasugune kaastunne kannatavate inimeste vastu ja kuidas naise patuks oli olla luksuse ori, kenitlev sireen, otsekui koibikuline, ämblik, kes punub oma võrgu ümber mehe ja ahmib ta endasse pärast vahekorda, neelab ilma närimata alla… Prantsuse naine on amoraalne! Nõnda see mees kirjutas. Merci, Leon August!

– Mis teid naerma ajab? Oleksite nagu pool ämbritäit koort ära limpsinud!

– Vastupidi, Leon, limpsimised on limpsitud, ma olen elanud lausa tsölibaadis. Ma otse ootan ööd, üldsegi mitte Zubovit, vaid seda, et saan Mercier’d lugeda. Kas sa tead – minu moraal on paranenud.

– Madame, kas ma pole teile alati rääkinud, kui tähtis on…

– …tõele kindlaks jääda. Kui tuttavlikult see hoiatus kõlab.

– Kas teil on mõni tõbi? Mis tsölibaat? Kas Väike Must ei keerle teie ümber nagu varemgi? Äsja ta oli oma ratsuga Neeva kaldapealsel. Vaatas üles teie akende poole nagu kiimaline kõuts.

– Ma pole nädalaid teda oma eraruumidesse lasknud. Kutsun buduaari… Zubov juhib nüüd välispoliitikat. Tegin vea, et saatsin Bezborodko Kaukaasiassse, mis mul pähe tuli. Nimetasin Zubovi tema asemele välisasjade kolleegiumi esimeheks. Kus sa sellega… ta ei ole rahul, tahab sõjakolleegiumi esimehe kohta!

– Madame, ja teil pole võimu jätta talle sõjakolleegiumi esimehe koht andmata! Kas nii tähtsas ametis ei peaks olema mõni minister?

– Aga, Leon, mul on alati kombeks olnud oma favoriite ametikohtadega autasustada. See on minu kohus.

Keisrinna sõltub Zubovist, teisi ta enam ei saa. Mehed ei vaata tüsedat lihavat matrooni armunud silmadega nagu varem. Aga see Väike Must korjab oma potentsiga ameteid, pärisorje, paleesid… Küllap arvestab sellega, et magamistoa ust pole enam kaua tarvis avada. Sestap krahmab kõike, mida saab, ja naine annab. Ah, ma olen vastik, mina, Leon August Denikin, tema oponent. Mu mõtted on praegu nii vastikud, et häbi hakkab.

– Ma tean, Leon, et minu kabinet halvustab teda. Panen mehe tööle, nõuan tegusid. Oma vabal ajal tühjendab ta ennast regulaarselt Tatjana Dolgurukajasse…

– TSAARINNA! See on brutaalne!

– Vabandust! Sel ajal, kui sa ära olid, läks mul meelest, et ei tohi öelda seda, mida mõtled. Noh, see on tõsi. Tatjana Dolgorukaja on kevadest saadik Platoni kannul jõlkunud. Kogu selle aja, kui te Aleksandraga ära olite, varitses ta kaldapealsel otse palee akende all kummalistes hõlstides, seal oli kübarasulgi ja hahkade udusulekesi ja mitu seelikut korraga. Naljaks vaatepilt – nagu lõbunaine oma taguotsa keerutamas. Minule näitas ta ennast, mitte Platonile, teadis, et ma vaatan teiselt korruselt tänavale. Siia Talvepaleesse ta sisse ei saa, mul on ultimaatum. Pärast suvist suplust pole asja ka Tsarskojesse, Peterhoffi ja Oranienbaumi. Aga on teisi losse, kus nad kokku saavad, näiteks Zubovi enda loss Tsarskojes. Sinna minu käsutamisõigus ei ulatu. Selles mõttes võidan ma Tatjanat, et mina enam rasedaks ei jää. Vana naine on turvaline, kuigi kired on alles. Vaata minu kukalt ja kaela, mu pea seisab püsti.

– Gospodi, tsaarinna… ikka sama häbematu nagu ennegi.

– Mul on palju hädasid. Mu jalad on paistes.

– Aga teie nägu särab. Teil ei ole kortse.

– Tänan, Leon, see oli kena kompliment. Ise olen kõige enam rahul sellega, et mu mõistus töötab nagu varem. Ja olen sama suur enesearmastaja nagu varem, räägin ainult iseendast.

Kuhu tema enesearmastus mõne kuuga kadunud oleks. Räägib ainult iseendast, kardab küsida minult seda, mis ta meeli rõhub.

– On kindel tunne, kui sa nüüd siin istud. Istusid ikka selle hõbedase laua ääres, jalg üle põlve, pisut kühmus. Olen olnud väga üksildane, Leon. Oled kindlasti reisist väsinud, tahad minna Pavlovskisse. Lahkusime augustikuus pisut närvilises õhkkonnas. Kurvastasin sinu lahkumise pärast, mõtlesin, et sa ei tule enam tagasi. Või kui tuled, jätad mind mu elulooga üksi.

Ta räägib vahetpidamata. Ta on alati minuga vahetpidamata rääkinud. Igatsesin teda, tema arukust, enesekiitust, vigu… Aleksandra palus, et jätkaksin temaga töötamist. Rääkisime sellest ühel ööl Veneetsias. Langetasin otsuse, tahtsin unustada meie riiud ja vaidlused. Ütlesin seda oma naisele, kelle silmis särasid pisarad. Aleksandra on tema viimane sugulane, kellega tal on kontakt. See on leping, mille tegin tsaarinna ja isa Jumalaga.

– Teie Majesteet, kui lubate, ma nõustun jätkama kuni lõpuni.

Keisrinna ohkab sügavalt ja vaatab mind udusel pilgul. Kas ta nii väga kartis, et ma keeldun? Kuidas ma võiksin teda praegu jätta! Ta pole enam noor, võib-olla ei ole talle jäänud kuigi palju aega. Teen midagi sellist, mida ma protokolli järgi mingil juhul ei tohiks teha. Tõusen, lähen tema ette, aitan ta püsti ja esimest korda pärast lapsepõlve kallistan teda kõvasti ja suudlen põsele. Ütlen, et sõprus tähendab seda, et eluteed käiakse koos. Äkitselt hakkab ta tasakesi minu rinna najal nutma. Kallistan teda, Minu Keisrinnat.