Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 5

Lumetorm üha kestab. Ei mäletata, et aastaid oleks lund tulnud nii palju nii varakult. Jäised tuuled tulevad siis, kui neid kõige vähem oodatakse. Kõigepealt oli palav suvi ja siis soe sügis. Nüüd on korraga tulnud nii palju lund, et tänaval on peaaegu võimatu jalgsi liikuda. Peab minema keset sõiduteed, kus tülpinud hobused vankreid veavad. Neil inimestel, kes endaga hakkama saavad, on väikesed kerged saanid, millega nad kiiresti, ühe hobusega, tänavatel sõeluvad. Aga emad kahlavad Neeva kaldapealse lumes oma lapsukesi kandes. Paksu räti seest paistavad vaid lapse silmad ja nina. Kui väsitavalt raske on märg lumi, kui see liiga vara maha sajab. Kuidas võib ilm nii järsku vahetuda soojast jääkülmaks, otsekui ei tunneks ta kellegi ees aukartust. Isegi mitte keisrinna ees.

MINU VALITSEMISAJA ALGUSES SEADSIME ENNAST SISSE UUES TALVEPALEES. Tegelikult sai see valmis juba keisrinna Jelizaveta ajal, aga mina võtsin selle täielikult ja ametlikult kasutusse. See oli sisustatud minu maitse järgi, selleks aitasid kaasa mitmed vanast paleest ühes võetud mööbliesemed, vaibad ja maalid, aga ka pööningult leitud väärtuslik mööbel, mille ma lasksin korda teha. Iga mööbliese leidis endale koha. Mäletan, kuidas ma ääretult nautisin seda, kui esimest korda pärast oma mehe surma liikusin lossis ilma kellegi käskudeta, vaba nagu lind taeva all.

Tänavu sügisel olen tundnud kerget üksindust, aga mitte tegevusetust. Kui mu köögirahvas suve lõpus Peterhofi Monplaisirist Sankt-Peterburgi siirdus, oli teiste seas ka üks tähtsamaid, kokk Robert Moltke. Ta tõi kalaroogade valmistajana kaasa Soome mehe Emil Kangase Viiburi lähistelt. Moltke ütles, et Emil on toidumeistrina tõeline ime. Moltke on ise peakokk, aga eelkõige veinide asjatundja. Ja just prantsuse… See on vist ainuke, mis mulle Prantsusmaa juures meeldib.

Uuendasin õukonna koosseisu. Mul on pikemat aega olnud usaldusväärne kammerneitsi Larissa Petrovna ja lisaks temale noor Anastassia Andrejevna Bibikova. Kevadel sain kirja vanalt vürst Golitsõnilt, kes pakkus õukonda eriti lugupeetud ja ranget majapidajannat Irina Petrovna Issakovat, keda kõik kutsuvad Irotškaks. Ta on minust paar aastat noorem. Kui vürst Golitsõn peagi suri, korraldas Irotška tema matused. Ostsin vürsti väikese maamõisa, Päikesemaja, mis asub Pavlovski maadel, Denikinite Kuumõisa lähedal. Mul on juba plaan, kellele see anda. Päästsin Irina Petrovna, võttes ta oma kammerneitsiks, muidu olnuks naise saatus matta ennast vanade tudude ruumidesse Talvepalee Talvekanali poolses otsas.

Ma pole ammu kohanud ühtki nii tublit ja helget naist, ainult mu lahkunud Fannyl olid just kõik samasugused omadused. Hiljem nimetasin Irotška ülemaks majapidajannaks. Tal on punased lokkis juuksed, rõõmus tedretähniline nägu, väike nina ja väike lõug, naiselikult ümar keha ja suurepärane naljasoon. Kui ta septembris minu kammerneitsina alustas, muutusin kohe temast sõltuvaks. Ta toob sära kogu õukonna ellu. Pealegi oleme uudishimust lõhkemas, sest selgus, et Škurini uued pannaldega kingad on Irotška teene. Ja Škurini hingamine kiireneb tunduvalt, kui Irotška on lähedal. Gospodi Iisuse Hriste Sõne Božii!

Škurin hoolitseb kõige eest. Küünlad võivad palees põleda hommikust õhtuni, sest on nii nukker ja nii vihmane ja nii hall… Škurin valvab küünlanuuskajaid, neid on terve hulk, Talvepaleeski kümneid. Need on tähtsad mehed. Valitsema asudes kehtestasin kohe ranged reeglid ja nõuan nende täitmist, sest meil on pidev tulekahju oht. Ma ei unusta iial Moskva Annenhofi põlemist, isegi mitte keisrinna Jelizaveta viit tuhandet põlenud kleiti. Aga eriti ei unusta ma seda, millisesse surmaohtu sattus Annenhofi teenijaskond, kui päästeti peegleid, mitte inimesi. Siis polnud olemas mingeid reegleid, kuidas tulekahju korral käituda. Kuigi Škurin on iseäralik, on ta usaldusväärne selles, mis puudutab minu kehtestatud reegleid. Aga kui Irotška läheneb, siis hakkab Škurin ringi vahtima ja otsib ust, et põgenema pääseda. Ma narrin teda Irotškaga. Olen päris kole, saadan nad kahekesi veinilaost veine tooma, ja käsk on käsk, see tuleb täita. Škurin läheb hapul ilmel. Armas aeg, kuidas ma armastan seda raudkanget, kes jälle uksel seisab. Armastan nii, et suren, kui tema sureb…

– Mis nüüd?

– Emake, ta tungib nii vara sisse, on endast väljas. Räägib Ermitaaži teatrist. Olnud öö ühe karmantsikuga seal. Häbenegu!

– Kes oli Ermitaaži teatris hommikul sellisel kellaajal ja tahab minuga kokku saada?

– Vürstitar Praskovja Nikolajevna.

Minu õuedaam vürstitar Praskovja Nikolajevna Žukova on üle kahekümne, vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva tütar tolle varasemast abielust vürst Nikolai Ivanovitš Žukoviga. Vürst suri oma viis aastat tagasi ja jõukas lesestunud vürstinna abiellus feldmarssal Rumjantsevi vennapoja kindral Nikolai Aleksandrovitš Rumjantseviga. Vürstinna tütar Praskovja oli viieteistkümneaastane, kui see abielu sõlmiti. Vürstinna Irina Ivanovna on daam, mingi kaunitar ta ei ole, aga ma pean teda nutikaks ja targaks. Ta korraldab teisipäeviti õuedaamidele kirjanduslikke õhtupoolikuid. Ta on suur Lomonossovi imetleja ja peab loenguid arhitektidest, kirjanikest ja kuulsatest teadlastest. Olen Irina Ivanovnale tänulik, et ta püüab harida mõningaid õukonda kuuluvaid kanu.

Aga mind on alati pannud imestama selle aruka naise ja ebameeldiva kindrali Nikolai Aleksandrovitši abielu. Mees kaalub sama palju kui Vaskratsanik, ülbitseb, räägib karjudes, kamandab kõiki, isegi oma külalisi, pidades ennast koduski üleval nagu kindral rindel. Pealegi on ta inetu. Siis kohe tõeliselt inetu, sellisel viisil, nagu mehe kohta võib öelda. Minu meelest on mehed inetud, kui neil on räpased riided, pügamata habe, ebameeldiv käitumine ja kärmed sõrmed, andku Looja armu naistele nende lähedal. Irina Ivanovna ei hooli enam. Peres on Irina võluv tütar Praskovja Nikolajevna, kelle pärast ma olen mures. Isata tütar elab koos emaga kindrali palees Nevskil. Praskovja Nikolajevna on tark tüdruk, minu ristitütar.

– Palu sisse. Ja ole hea, too hommikujook.

Škurin köhatab ja läheb. Minu ristitütar Praskovja Nikolajevna tuleb uksele ja vajub reveranssi. Ta on naiselikult veetlev, arvan, et meeste meelest lausa hurmav. Tundub, et ta hingeldab.

– Mu laps, kust te tulete, põsed punetamas, ja sellisel kellaajal!

– Ermitaaži teatrist, Teie Majesteet. Ma läksin sinna hommikupoole ööd… ja kui matuška Ljuda tuli varahommikul teatrit koristama, lasi ta mul eesruumi sohval magada.

– Miks te kodus ei maganud, mu laps?

– Põgenesin sealt hommikul kukelaulu ajal, Teie Majesteet.

– Mis juhtus, Praskovja?

– Ma palun teid, madame, pange mind Aleksei Sergejevitš Vassiltšikovile mehele, aga ärge mu emale öelge!

– Aga Praskovja…

– Mu ema sõitis koos oma kammerneitsiga Oranienbaumi. Eile õhtul pidin ma istuma kindrali seltsis Nevski palee söögisaalis. Ta jõllitas mind kogu õhtusöögi aja ja siis, kui me lauast tõusime, surus ta mu vastu lauda ja hakkas oma paksude sõrmedega mu rindu kobama. Pistsin karjuma ja ülemteener tuli söögisaali. Ülemteener Gibbs kiskus mu vanamehe käest lahti, viis oma tuppa ja me panime ukse lukku. Kindral tuli ust katsuma. Gibbs oli mu ruumides valvel, mina valmistusin rõdu kaudu õue põgenema. Mingil ajal andis vanamees alla. Kirjutasin emale kirja ja jutustasin kõigest. Hommikupoole ööd muretses Gibbs tõlla ja minu kammerneitsi Galina Ivanovna tuli minuga kaasa. Läksime Ermitaaži teatrisse, kus Aleksei Sergejevitš mind ootas.

– Vana mees kabistab oma kasutütart!

– Mu ema vahetas enne Oranienbaumi minekut oma ruume. Ta oli kindralile öelnud, et ta sureb kindrali norskamise pärast magamatusse. Ma ei lähe enam tagasi kindrali paleesse, Teie Majesteet. Galina ja Gibbs toovad mu asjad. Palun, et lubaksite mul jääda Talvepalee kolmandale korrusele.

– Annan käsu. Võtan kindrali ette. Otsime teile parema korteri. Aga kuidas te sattusite Aleksei Sergejevitš Vassiltšikoviga varahommikul teatrisse?

– Andke andeks, madame. Viisime Alekseile kirja, kui põgenesime Nevski paleest, ja ma palusin, et ta tuleks ratsa Paleeväljakule. Teie Majesteet, vannutan teid hardalt, pange mind mehele, et pääseksin varjule.

– Palun Aleksei Sergejevitši oma jutule.

Samalaadsetesse inimeste vahelistesse asjadesse tuleb mul pidevalt sekkuda. Gospodi, ma ei jõua enam naiste emantsipeerumises järje peale, see on uus sõna ja tähendab vist teatud vabanemist. Alles mõne aja eest valisid ainult noored naised endale peigmehi, nüüd on üle kuuekümneaastased küpsed naised hakanud siin õukonnas minu moodi vabu mehi vaatama – ja ka vähem vabu. Nad on valmis proovima võimekat noort armukest ja läkitavad oma vanamehed maamõisatesse Seitsmeaastase sõja kangelastegusid meenutama. Mina, Katariina, ei ole vanaaegne, sest ma jutlustan vabanemist. Soovin, et naised hakkaksid nõudma sedasama, mida mehed, tunnistaksid endas peituvaid vajadusi ja sugulisi huvisid, sest neid vanus ei vaigista!

Tean, et kui ma ütleksin seda valjul häälel, hakataks mind jälle pilkama ja alandavate nimedega nimetama, kuigi olen nende keisrinna. See on labasus, mida ma vihkan. Kindralist vanamehel Rumjantsevil oli oma meelest õigus käperdada Praskovja Nikolajevna ümaraid rindu. Kui ometi naised vabaneksid nüüd suguliselt ja võiksid ise otsustada, kellele nad lähenevad, keda nad lubavad endale läheneda – ja naudiksid seda! Naistel on aeg hakata endale vabadusi nõudma, hoolimata kohustustest ja tagasihoidlikkusest. Ja mina hakkan neid aitama, seisusele vaatamata.

Kui Leon oleks siin, julgeksin talle sellest asjast rääkida, see on praegu minu, kuuekümne kuue aastase naise kõige tähtsam mõte. See võib mõjuda teesklusena, aga ma tean küll, et ainult nii saavutatakse naise ja mehe vaheline võrdsus. Ainult nii kaob meestel ettekujutus, et neile on kõik lubatud, aga naine teeb lihtsalt pattu. Ma ei ole selle jumaliku Peterhofi suve järel palju muutunud, saanud ainult nõudlikumaks.