Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 8

Lumetorm kestab juba viiendat päeva. Tuul on pöördunud ja puhub Laadoga poolt, enne puhus Soome lahelt. Tavaliselt tulevad külmad iilid põhjast. Seisan kardinate varjus ja vaatan, kuidas Neeva mässab ja laevad püüavad tuisus edasi rügada.

Lumi ripub ohtlikult üle katuseserva. Keegi ei kõnni praegu Ermitaaži seina ääres, kardetakse, et lumi võib hakata liikuma. Mina jään Talvepaleesse, ei lähe Tsarskojesse. Õnneks on Leon August tagasi ja me saame endise hooga minu elukäigu ülestähendamist jätkata. Et kõik läheks kava kohaselt, tuli mul muuta oma päevaplaani. Kohtume hommikuti kell üheksa, sööme alati koos lõunat ja lõpetame alles kell kolm, kui tulevad minu ministrid ja kabinet. See sobib neile hästi, nii võivad nad terve päeva kuni kella kolmeni tööd teha, siis vaatan läbi minule mõeldud dokumendid, kirjutan neile alla ja võtan osa koosolekutest.

Tunnen ennast turvaliselt, kui vaatan oma vastas istuvat Leoni. Vahepeal oleme vait, tema kirjutab, uurib oma pabereid, läheb neid salasahtlisse viima. Tean, et kuigi mõni asi mind häiriks ja kuigi Leon on minuga range, ilma temata ei saaks ma kunagi lõpetatud oma elu üleskirjutamist, millega oleme poole peale jõudnud.

Räägime nende Veneetsia reisist ja sügisestest sündmustest Sankt-Peterburgis. Aga mu meeles mõlgub pidevalt see asi, millest peab rääkima, kohe praegu, kuigi tean, et ma teda vapustan.

– Leon, enne kui hakkame meenutama minu troonile tõusmise aegu, teatan sulle, et Arenthalid kolivad Päikesemõisa teie lähedale.

– Vürst Galitsõni endisesse mõisa? Siis võime Hermaniga kas või igal õhtul kokku saada ja kaarte mängida.

– Leon, ma pean rääkima ka ühest visiidist. Peale minu teab sellest lähedastest ainult Škurin.

– Milles on asi?

– Üks inimene saabus Sankt-Peterburgi ja jääb siia võib-olla mõneks aastaks. Ta elab Morskajal. Vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva andis talle oma lossis korteri. Pean tunnistama, et pärast selle isiku tulekut palvetasin salaja, et sa ei hülgaks mind, vaid jagaksid minuga seda tunnete tulva. Palun, et sa avaldaksid selle saladuse ka Aleksandrale.

– Ma ei saa midagi aru, tsaarinna, kellest on jutt?

– Minu vanune välismaa mees esitles ennast Škurinile ja palus tema kaudu minult audientsi.

– Välismaa mehed käivad sageli teilt audientsi palumas, madame.

– Kui ma teda nägin, jäi mu süda seisma. Ta on oma venna teisik. Teadsin kohe, kes ta on. Ma ei suutnud teda seistes vastu võtta, vajusin jahmunult oma tugitooli. Silmitsesime hetke teineteist ilma sõna lausumata. Ta tuli minu kätt suudlema ja kummardas sügavalt. Ta vaatas mind hellalt, otsekui rahustades.

Aiman. Pean oma käe rinna alla suruma. Kas see võib võimalik olla? Kuidas on see võimalik? Kas ta võib olla Sankt-Peterburgis? Ja miks ta alles nüüd välja ilmus?

– Sa kahvatad, Leon. On sul halb?

– Rinnus pigistab…

– Mina reageerisin sama jõuliselt, kui teda nägin. Sellest on varsti kakskümmend neli aastat. Ja nüüd seisis minu ees Peeter Rammi kaksikvend Ilmar, oma venna peegelpilt.

Ma ei suuda rääkida. Mu pea käib ringi… kunagi varem ei ole seda juhtunud. Lasen sellel üle minna, joon vett. Vaatame teineteisele otsa, tsaarinna ja mina. Meie silmad tõmbuvad niiskeks. Tsaarinna on näost valge.

– Ta tuli Sankt-Peterburgi kuu aja eest. Ta on just nagu Peeter, elegantselt hallinev vaikne mees, tagasihoidlik, vähese jutuga.

– Kas ta rääkis… Peetrist?

– Peeter suri Derptis kümme aastat tagasi. Pärast Sankt-Peterburgist lahkumist töötas ta seal arstina.

– Kas te rääkisite…?

– Veel mitte. Tegelikult ma ootasin, et sa tagasi tuleksid. Ma ei suutnud isegi tema nime nimetada. Otsekui oleks miski takistanud seda kõvasti öelda.

– Tsaarinna, pole tarvis ennast paljaks kiskuda. Võtame selle kõik ette siis, kui on paras aeg. Miks Ilmar Ramm Sankt-Peterburgi tuli?

– Ta sai Ivan Pavlovitšilt huvitava pakkumise. Krahv Bezborodko oli juba varem sellest mehest kuulnud ja palunud oma kirjas tal Sankt-Peterburgi tulla. Bezborodko pakkus ametikohta Sankt-Peterburgi Kunstiakadeemia raamatukogus. Uurisin pisut tausta ja sain teada, et Ramm on tuntud terves Euroopas. Alati, kui Londoni või Pariisi suuremates raamatukogudes vajatakse asjatundjat, mainitakse Liivimaalt pärit bibliofiili ja ajaloolast Ilmar Rammi. Diderot ja d’Alembert on oma „Entsüklopeedia” jaoks temalt korduvalt abi palunud.

– Ta töötab siis nüüd kunstiakadeemia raamatukogus, madame?

– Ei, Leon, see on tühistatud, sest Bezborodko palkas ta Ermitaaži raamatukogu intendandiks. See on veel viletsamas seisus kui kunstiakadeemia oma, sellega ei ole keegi tegelenud. Minu süü, Leon… See on täis raamatuhunnikuid ja vanu pabereid, neid on laudadel, toolidel, põrandal. Aga mulle meeldis, et Ramm soovis minult audientsi. Ta rääkis, et õppis Jena ülikoolis ajalugu. Ta on ka väljaõppinud raamatuköitja ja oskab nagu sinagi seda salajast kiiret kirjutamist, mis tekib paberile samal ajal kui teine räägib. Ta peab loenguid vanast kirjandusest ja avaldab raamatuajaloo teemalisi artikleid. Lisaks eesti keelele räägib ta saksa, rootsi ja vene keelt.

– Ja see mees hakkab vastutama Ermitaaži raamatukogu eest…

– Rääkisin talle õudusega, millises olukorras Ermitaaži raamatukogu on. See on raamatute mõnitamine. Andsin käsu, et Talvepalees tühjendataks üks suur korter, võib-olla seal pargi pool, teisel korrusel. Seal on ruumi. Ma pean jaksama sinna minna, et vaadata, kas koht on sobiv. See tuleb esialgu muuta raamatute hospidaliks. Tuleb peagi palgata noori mehi, kes selle hospidaliga tegeleksid. Palusin, et Ilmar Ramm käivitaks raamatute nimekirja koostamise.

– Tsaarinna, loodetavasti kohtan teda varsti. Me peame teada saama, mis juhtus siis, kakskümmend neli aastat tagasi. Midagi me teame, aga kaugeltki mitte kõike. Seda te ütlesite ise ka. Saame hingerahu, kui selle asja lõpuni viime.

– Ilmar Ramm tahab kohtuda meie mõlemaga. Ta ütles, et tal on meile midagi anda. Aga, Leon, jätkakem nüüd tööd.

JUBA SUURVÜRSTINNANA MÕTLESIN, ET VENEMAA PEAKS SAAMA UUE SEADUSTE KOGU. Tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal 1649 välja antud seaduste kogu oli vananenud ja pealegi julm. Seda oli püütud uuendada, aga kõik jäi ainult püüdluseks. Troonile tõusnuna hakkasin kavandama riiklikku esindajate kogu, kes käsitleks ilmnenud ebakohti ja koostaks uusi seadusi. Selleks hakkasin üles tähendama mõtteid, mis mul seaduste uuendamiseks oli. Tegin kahe aasta jooksul iga päev tööd ja tulemuseks oli Nakaz ehk „Juhend uue seadustekogu kavandit ettevalmistavale komisjonile”. Sain selle valmis 1767. aasta talvel ja olen ikka veel selle üle uhke, sest see on kõige tähtsam asi, mida püüdsin valitsejana Venemaa hüvanguks teha. See sisaldas kahekümneks peatükiks jaotatuna 526 artiklit, milles esitasin oma nägemuse Vene riigist ja sellest, kuidas seda tuleks valitseda. Kirjutasin „Juhendi” prantsuse keeles, minu sekretärid tõlkisid selle vene keelde. Seejärel avaldati see peagi ka saksa, inglise ja ladina keeles.

Tunnistan, laenasin Montesquieult ja Beccarialt. Öeldi, et ma varastasin nende mõtteid. See on väga toorelt väljendatud. Lugesin hoolega Montesquieu’ „Seaduste vaimu” ja Beccaria „Kuritööst ja karistusest”. Miks ma ei oleks võinud neid ära kasutada? Ma ei usu, et Montesquieu seal teises ilmas paneb pahaks, et tema mõtted aitavad jälle kahtkümmend miljonit inimest.

Tõsisem asi oli see, et Panin, kes ise ei olnud mingi tuhandete pärisorjadega suurmaaomanik, vaid uuendusmeelne haritud mees, nägi pärisorjust puudutavates artiklites kahtlasi kohti. Kirjutasin, et ühiskond vajab kindlat korraldust, tuleb hoida lahus need, kes valitsevad, ja need, kes kuuletuvad. Aga ka alamal astmel olija peab saama ennast inimesena tunda. Seda tõlgendati kohe nii, nagu ma olingi mõelnud: ka pärisori on inimene, mitte omand, ja tal on õigus olla vaba. Panin tuletas meelde, et kogu meie majanduslik ja sõjaline korraldus põhineb pärisorjusel. Ta küsis, kust vabakslastud pärisorjad endale elatist saavad, kui neil maad ei ole. Mis rahaga korvatakse nende peremeestele orjade hind ja neile antavad põllud, ja kuidas värbab armee uusi sõdureid?

Samasuguste arvamustega tulid välja senati liikmed, kui ma oma „Juhendi” neile lugeda andsin. Ütlesin neile, et tõmmaku maha, mida tahavad, ja seda nad ka tegid. Nad tõmbasid maha üle poole sellest, mis ma olin kirjutanud ja mille nimel aastaid pingutasin. Olin pettunud, aga mul polnud valikut, vajasin senati toetust. Kõige hämmastavam oli kuulda, kuidas vürstinna Daškova, kes pidas ennast vabameelsuse sõnatoojaks, oli nii kindel oma aadellikus õiguses orjadele, et katsus panna koguni filosoof Diderot’d tunnistama pärisorjuse vajalikkust Venemaal.

Siin mõned näited minu „Juhendist”:

Artikkel 6: Venemaa on Euroopa riik.

Artikkel 9: Valitsejal on piiramatu võim, sest mitte miski muu kui tema isiku autoriteet ei suuda korralikult töötada riigis, mis on nii tohutult ääretu nagu Venemaa.

Artikkel 123: Piinamise kasutamine ei tule kasuks tervele, loomulikule vaimule. Inimlikkus seisab sellele vastu ja nõuab täielikku loobumist sellest.

Artikkel 365: Vähe on asju, mis pälvivad nii vahetut austust kui sõjaväeteenistus. Isamaa kaitsmine ja vaenlase alistamine on aadli eesõigus ja tõeline kutsumus.

Artikkel 367: Asjalik kohus on siiski sama vajalik rahu ajal kui sõja olukorras, sest ilma selleta riik hävib.

Artikkel 494: Nii suures riigis nagu Venemaa, mille alamate seas on mitmeid eri rahvusi, oleks viga keelustada erinevaid usundeid või kuulutada need ebaseaduslikeks, sest see seaks kodanike rahu ja julgeoleku suurde ohtu.

See artikkel sõdade kohta ajab mul südame pahaks! Kavatsen ränkade sõnadega sekkuda keisrinna sõja-imetlusse. Just imetluseks ma seda nimetan. Mis õigusega jäetakse aadlile au isamaa kaitsmise eest? Tavalised sõdurid ja kasakad sõdivad, nemad kõlbavad kahurilihaks. Ma ei salli seda pidevat kindralite imetlemist. Keisrinna unistus on teha Venemaast Euroopa suurim riik ja selleks on tal vaja aadlit. Ta vajab ka neid, kes isamaa eest surevad. Olen vihane. Katsun rahuneda.

KUI MU „JUHEND” UUENDATUNA ILMUS, PÄLVISIN SELLE EEST TUNNUSTUST VÄLISMAALGI. Prantsusmaal peeti seda lausa ohtlikuks, minu raamatu Sankt-Peterburgist Pariisi teel olnud 2000 eksemplari peeti piiril kinni. Saatsin ise ühe eksemplari Voltaire’ile Ferneysse ja ta vastas ülevoolavalt. Ta nimetas minu „Juhendit” meie aja suurimaks monumendiks, mis toob mulle rohkem au ja kuulsust kui kümme lahingut sõjaväljal. Aga ise arvasin „Juhendi” kohta, et peale kärpimist jäi sellest järele vaid kest.

Käivitasin seadusandliku komisjoni esindajate valimised. Nad pidid esindama kõiki ameteid, ühiskonna kihte, usundeid. Üks tähtis valiku põhimõte oli elukoht, kokku pidid saama esindajad riigi kõikidest osadest. Nende ülesanne oli vahendada keisrinnale teateid oma kandi soovidest ja muredest. Kõige suurem oli linnade majaomanike esindatus, neid oli igast linnast üks, kokku 209. Aadlike 142 esindaja hulgas olid ka kolm venda Orlovi. Riigimaadel elavatel vabadel talupoegadel oli 56 esindajat, haldusametnikel 29. Doni, Volga, Uuralite ja Siberi kasakatel oli oma esindus, samuti eri usunditel ja hõimudel. Ühtekokku oli suures seadusandlikus komisjonis 564 liiget. Selline asi oli enneolematu.

Keisrinna unustab selle, mida ta mõne aja eest ise ütles: ka pärisori on inimene, mitte omand. Pärisorjadel ei olnud seadusandlikus komisjonis ühtki esindajat, kuigi nad moodustasid ligemale poole Venemaa elanikkonnast. Neid peeti jätkuvalt omandiks ja arvati, et omanikud võivad nende huve esindada. Kas neil oli huve? Ma ei ole keisrinna mõtteviisiga nõus. Teisalt tean, et satun pilkealuseks, kui julgen taolisi asju torkida.

ENNE SEADUSANDLIKU KOMISJONI ESIMEST ISTUNGIT MOSKVAS TEGIN LAEVAREISI VOLGAL. Tahtsin näha, kuidas elavad inimesed Volga kallastel. Kui Volga ülemjooksul Tveris jõelaevadele astusime, saatis meid vähemalt tuhat inimest. Esimene peatus oli Jaroslavlis, siis Kostromas. Tundsin ajaloo tiibade sahinat oma ümber, kui Kostromas maale astusin. Just seal paluti 1613. aastal noorel Mihhailil, Romanovite dünastia rajajal, Venemaa troon vastu võtta.

Laevareisid on mulle alati meeldinud. Oli kaunis kevad, loodus õrnroheline ja mustad muldsed põllud aurasid jõekallastel päikese paistel. Kokad serveerisid meile hõrku värsket kala. Mõtlesin, et inimestel seal oli olemas kõik, mida nad vajasid. Nägin ka, et minu riik on nii suur, et ühtmoodi kõiki puudutavate seaduste koostamine oleks raske. Pärast Nižni Novgorodi ja Kaasanit jõudsime Simbirskisse ja sealt sõitsime tõldadega otse Moskvasse.

TAHTSIN NÄIDATA MOSKVALASTELE JA KOMISJONI LIIKMETELE, MISSUGUSE AJALOOLISE SÜNDMUSEGA ON TEGEMIST. Pühapäeval, 30. juulil 1767 sõitsin kullatud tõllas läbi linna Kremlisse. Pärast usulist talitust Uspenski katedraalis läksin Granovitaja Palatasse, kus istung toimus. Istusin saali etteotsa poodiumile asetatud troonile, kõrval poeg suurvürst Pavel. Kõik saadikud käisid ennast mulle esitlemas ja ma kinkisin igaühele punasesse nahka köidetud „Juhendi” ja keti otsa riputatud kuldse medaljoni, mille sees oli minu pilt ja sõnad „Ühe inimese ja kõigi heaolu eest”.

Nimetasin koosoleku juhatajaks kindral Aleksandr Bibikovi ja vürst Aleksandr Golitsõn alustas komisjoni tööga, lugedes ette minu „Juhendi”.

– Madame, ma olen kuulnud, et esimesena käsitleti seal pikalt aunimetust, mis antakse Teie Majesteedile koosoleku kokkukutsumise auks. Kas see peaks olema „Katariina Suur” või „Isamaa Kõiketeadev Ema”. Või oli muid ettepanekuid?

– Pidin selle mokalaada järsult lõpetama. Ütlesin kindral Bibikovile, et kavas oli teha tõsiselt tööd, mitte heietada minu aunimetuse ümber. Keeldusin igasugustest ettepanekutest ja ütlesin, et alles järeltulevad põlved võivad minu teenetele hinnangu anda. Aga, Leon, eks minu sisetunnet ikka salamahti silitas küll, et „Katariina Suur” sai kõige enam toetust. Olin siiski ainult viis aastat võimul olnud, isegi Peeter sai lisanime Suur alles pärast mitut aastakümmet.

VIIBISIN TIHTI ISTUNGITEL, AGA MINU KOHT OLI POODIUMIL EESRIIDE TAGA. Esindajad olid kaasa toonud nii palju parandusettepanekuid ja palveid ja palvekirju, et terve komisjoni koosseis ei saanud neid käsitleda, tuli jaguneda alakomisjonideks. Mul oli erakordne võimalus kuulata, milline oli elu minu riigis. Aadli ja linnainimeste probleemid olid hoopis teistsugused kui talupoegadel, kes kurtsid lagunenud küünide, karja poolt maha tallatud vilja, soola kõrge hinna, ametnike jõhkruse ja kohtu aegluse üle.

Ka komisjoni töö oli aeglane. Kogenematud esindajad ei taibanud alguses õieti, mis nende ülesanne on. Asjade ümber keerutati päev päeva järel, väikesed ja suured küsimused segunesid, minul oli nii mõnigi kord raske ennast seal kardina varjus vaos hoida. Kui oli möödunud viis kuud ja ühtki uut seadust ei olnud valmis saadud, otsustasin lõpetada komisjoni istungid Moskvas ja kutsusin selle Sankt-Peterburgi tööd jätkama. Jaanuari keskel alustas pikk reekaravan teed järgmise koosolekukoha poole.

– Teie Majesteet, Sankt-Peterburgis sain ka mina komisjoni istungeid jälgida. Vähemalt ei saa nende kohta öelda, et nad oleksid olnud uimased. Lärm oli üsna suur ja kuulsin ka tapmisähvardusi.

SANKT-PETERBURGIS HAKATI KÄSITLEMA AADLI JA LINLASTE, KAUPMEESTE JA VABADE TALUPOEGADE ÕIGUSI. Aadel küsis endale juurde haldusõigust ja kauplemisluba, aga kõik läks luhta, kui nad hakkasid lõpuks omavahel vaidlema, kellel millekski õigus on. Kui aadel nõudis endale eriõigusi orjatööjõu kasutamiseks ja täielikku vabadust pärisorjade probleemide lahendamisel, viitasid kaupmehed minu „Juhendile” ja nõudsid endale aadliga võrdseid õigusi.

Kõige suurem ja tõsisem tüli tõusis pärisorjuse põhimõtete küsimuses. Pooldajad kuulutasid, et pärisorjus säilib igavesti, et ilma selleta pole võimalik valitseda ja muretseda tööjõudu tohutus ja enamasti põllumajandusel põhinevas riigis. Vastaspool rääkis pärisorjusega seotud inimlikust viletsusest. Mina olin oma „Juhendi” esimeses variandis välja pakkunud pärisorjuse järkjärgulise kaotamise, nii et pärisorjad võiksid maaomaniku loal ennast vabaks osta, aga see artikkel kõrvaldati juba enne „Juhendi” trükkimist.

Koosolekul vaieldi tuliselt pärisorjade ja omanike suhete ja õiguste üle. Mitmed valgustatud aadlikud pooldasid isandate õiguste piiramist, aga kui jõuti konkreetsete parandusettepanekuteni, karjuti kõnelejad maha. Kõige rohkem üllatas mind, et krahv Aleksandr Stroganov, kes oli ometi õppinud Genfis ja Pariisis, pooldas kirglikult pärisorjuse jätkamist senises vormis.

– Ja kas te mäletate, madame, kuidas vürst Mihhail Štšerbakov hüüdis, et pärisorjus on Jumalast. Et Venemaa on nii külm ja põhjamaine riik, et keegi ei hariks siin maad, kui selleks ei sunnitaks.

– Selles saalis ei olnud kindlasti kahtkümmet inimestki, kes oleksid seda küsimust käsitlenud nii nagu humanitaarile ja haritud inimesele kohane.

See kestis kaheksateist kuud. Ühtki uut seadust ei suudetud kirja panna. Viimane istung oli jaanuaris 1769. Ma olin väsinud. Pidin tunnistama, et koosolekul esitatud soovid ja nõudmised olid kaugel sellest, mille poole ma oma nooruse idealismis olin püüelnud. Algas Türgi sõda ja mu mõtteid täitsid uued mured.