Читать книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari - Страница 6

Teie Majesteet Katariina II. Armas Figchen.

Ma ei tea maailmas midagi nii kaunist kui Itaalia ja Veneetsia. Aga kas ma olen üldse muud näinudki… Tulime siia tõllaga Roomast, mis mulle jälle võimsat muljet avaldas. Kõndisime Foorumil keset varemeid. Elasime Piazza di Spagna lähedal vanas keskaegses lossis, mille ülemiselt rõdult nägin päikese tõusu ja loojangut. Nägin antiigi ilu, tajusin seda kõikjal. Meie auks korraldati suur õhtusöök. Kohtasime mõningaid piiskoppe ja kanoonikuid. Nad on väga erilised, üldse mitte jumalikud, joovad veini nagu vett. Meie ühine poeg Aleksei oli kõik korraldanud. Paistis, et ta tunneb Rooma seltskonda. Ka teda tuntakse seal, aga kardan, et ta on saanud õnnemängija kuulsuse.

Teekond Roomast Veneetsiasse kestis igaviku, aga ööbisime Itaalia Venemaa saadiku mõisates. Ta oli meil ise vastas oma Duomo lähedal asuvas väikeses lossis. Ta on võluv mees – jah, Figchen, itaallased on võluvad. Kolisime siis väikesesse hotelli, et me neid ei segaks.

Leon on Veneetsiast vaimustuses. Aleksei peatub igas poes, kus müüakse raamatuid. Ta ostab ja ostab, ainult raamatuid, ei vaata ringi, ei näe kauneid tumedajuukselisi veneetslannasid. Katariina, mul on õudne aimdus, et ta ei ole üldse huvitatud naistest, ka meestest mitte, ära karda, arvan, et ta on huvitatud ainult raamatutest! Kuigi üks Donna oli, keegi Donatella, kelle emal on raamatupood. Ükskord rääkis mulle Annast… Ei ole selgunud, kes see Anna on. Kui näed oma poega Sankt-Peterburgis, siis sina paned ta kindlasti rääkima.

Jätsime oma heategija perega hüvasti, aga ikkagi on tore tulla koju Pavlovskisse. Mõtlen, kuidas me pika tagasitee vastu peame. Tuleme tasapisi Itaaliast põhja suunas. Ööbime parimates võõrastemajades ja loodame, et saame omaette toad. Igatsen sinu järele, Figchen. Kas tunned ennast üksildasena? Loodan väga, et saame täita teineteise elu. Ma ei tea, kuidas seda sulle öelda, Katherine, aga Leon on väsinud, kuigi väidab, et mina väsin. Minu meelest peaks teil mõlemal nüüd olema jõudu paberid korda saada ja rääkida ka millestki muust kui neist ohtlikest aastatest. Ma ei tea, kas Leon jaksab kirjutada ja sind aidata. Ta ütles mulle, et tunneb sinu ees kohustust. Ta on kuidagi vaevatud alati siis, kui jutt läheb kojunaasmisele. Otsekui kardaks ta sinu küsimust töö lõpetamise kohta. Me tuleme Wiesbadeni kaudu. Seal ravitakse minu valutavaid liigeseid. Kohtume varsti Sankt-Peterburgis.

Igavesti sinu õde Aleksandra

Wiesbaden, see kuulus kuurortlinn! Nad on juba koduteel. Aga ma ei tea, kas Leon on nõus jätkama. Minu poeg Pavel kasutab julmalt ära olukorda, kus ma olen ilma targa ja mõistliku Leon August Denikini kaitseta. Vastutan ikka veel oma pojapoegade Aleksandri ja Konstantini kasvatuse eest, aga mulle teeb muret, kuidas nad suurvürstidena vastutusest kõrvale hoiavad. Istuvad ka suvel õngitsemas nagu lihtrahva lapsed.

Pavel, kes lapsena oli mu armas silmatera, on täiskasvanuna muutunud minu suhtes üha vastikumaks. Ta norib minuga iga asja pärast tüli. Ma ei oska oma pojale ainsatki sõna öelda nii, et ta ei vastaks sellele pilkega. Me oleme võimetud vestlema nagu ema ja poeg.

Hommikul avas Pavel ilma koputamata mu töötoa ukse ja trampis sisse. Ta räntsatas oma keigarlikus mundris toolile minu vastas. Ta oli ärritatud. Hingas raskelt, vaatas mind oma haruldaselt ilusate silmadega. Aga pilk oli ekslev. Alguses ma tardusin, siis viha ja kibedus hetkeks taandusid. Imestasin jälle kord, kuidas ma olen saanud sellise poja… Imelik nägu, hõredad pleekinud juuksed. Ta teab ise ka, et nina on tal väike nöps. Vaatasin ta käsi. Need olid rinnal risti. Suured peopesad, tömbid sõrmed, laiad pöidlad… Järsku meenusid mulle teistmoodi käed, väikese poisi armsad käed. Kuidas olen ma sellest ajast peale igatsenud seda lapsekätt. See käsi oli liigutav, nii nagu seitsmeaastase lapse käsi seda on. See otsis kaitset minu käest. Siis olin ema. Maman.

Aga nüüd? Kuhu kadus lapse käsi? See muutus, sõrmed kasvasid, see võttis mehe käe kuju, see tõmbus rusikasse, hakkas vihkama, see tegi kaari minu kohal, rõhutades liigutustega pahasid sõnasid. Nende kätega ei ole päevagi tehtud muud tööd kui lastud linde, jäneseid, ulukeid. Ja muidugi paugutatud hommikust õhtuni õppelaagris Gattšinas. See on nende käte töö. Kas mina olen oma kätega tööd teinud? Ei. Mu käed on naiselikult saledad, aga lõdvad. Olen pöidla ja nimetissõrme õõnsusest nuusktubakat ninna tõmmanud.

Mu poeg vahtis mind. Tundsin, et olen kahvatu.

– Ma tean, Teie Majesteet…

– Ütle maman. Ma sünnitasin sinu, sul pole vaja mulle pugeda, hüüdsin. – Kui me oleme kahekesi, olen ma sinu ema, sina minu poeg.

– Ah et mina poen teile, madame! Tahan nüüd lõpuks teada saada, mis plaanid teil on. Öelge seda valjusti.

– Minul pole vaja sulle midagi valjusti öelda! Ma pole surnud. Ma ei sure kellegi soovist, kui mind ei tapeta! Mis sind troonipärimisel häirib, seal ei ole midagi muutunud.

Ta kile hääl tegi mu kõrvadele haiget.

– Te tahate minu poja Aleksandri minust mööda minnes troonile tõsta. See on teie soov. Te tahate mind silma alt ära saata, oma lastest, Alekseist ja minust, pole te kunagi hoolinud. Aga minu poja kiidate heaks. Te tegite täpselt sama, mida teie eelkäija keisrinna Jelizaveta tegi teile, kui ta võttis minu ja Anna kohe pärast meie sündi enda juurde. Te tegutsesite samamoodi, võtsite suurvürstinnalt ja minult ära meie kaks vanemat last, Aleksandri ja Konstantini. Ja ainult selle pärast, et oma vihas minu vastu otsustasite võtta trooni minult, oma vanemalt pojalt, ja anda otse oma pojapojale, kellele see ei kuulu!

Ta hüppas püsti ja hakkas buduaaris edasi-tagasi käima, mundrikuue pikad hõlmad lehvimas, mõõk vööl kõlkumas, saabaste kannused kõlisemas. Siis jäi ta mu ette seisma otsekui süüdistaja.

– Te olete vastik vana naine, veel vastikum kui keisrinna Jelizaveta omal ajal. Ma olen sellest asjast oma poja Aleksandriga palju rääkinud ja tahan teile öelda, madame, ta tunneb õudust. Ta ei taha troonile tõusta, ta on unistaja, kes elab omas maailmas, võim teda ei huvita.

– Suurvürst Pavel, hea küll! Olgem siis keisrinna ja suurvürst. Mitte ema ja poeg. Siis lubage küsida, mis õigusega te arvustate mind, keisrinnat! Te ütlete, et olen vastik naine. Aga teie, Pavel? Teid huvitab niisiis võim? Mida te oskate selle võimuga teha, kui lasen teid troonile, poete Preisimaale nii nagu…

– …minu isa Peeter III!

– Seda ta tegi. Lapsest saadik. Tahtis muuta Venemaa Preisi asumaaks. Ta oli omamoodi hull.

– Ja teie mõrvasite minu isa.

– Mine tagasi Gattšinasse! Seal võid sa salamõrtsukate eest kaitsekraavidesse varju pugeda. Mina ei jaksa sinuga kakelda. Sa olid lapsena pai ja sõnakuulelik. Sa olid tore poiss, õpetasin sind lugema, jutustasin sulle õhtuti vanu lugusid. Hommikuti ärgates tulid minu tuppa ja ütlesid: „Tere hommikust, maman, tahtsin näha, kas olete ärganud. Mul pole aega jääda, lähen ratsutama.” Miks oled sa muutunud selliseks nurisevaks, virisevaks, kiuslikuks meheks, kes ei austa oma ema? Sa ei oska rääkida millestki muust kui troonist. Ma võtan selle sinult tõepoolest ära, kui sa oma ema ei usu. Ma teen seda meelega, et õpiksid austama keisrinnat.

– Te olete… väljakannatamatu enesearmastaja eit! Ühel heal päeval lasete ka minu mõrvata!

Süüdistus oli kohutav. Tundsin, et hakkan nutma. Kõigutasin ennast suures toolis ja pisarad hakkasid tilkuma. Keisrinna nutab… Viha andis järele, asemele tuli enesehaletsus. Mu poeg oli keisrinna nutu tunnistajaks. Tõusin raskelt, läksin aknakardinate juurde ja surusin pea pehmesse kangasse. Hingasin sügavalt, hingasin, hingasin… Olin üksi oma süütundega. Need on minu piinad, minu omad nutud… Paljastasin ennast oma poja ees.

Teadsin, et ta istus vaikselt toas, ilmselt sama vapustatud kui minagi. Häbenesin oma nuttu ja häbenesin oma käitumist. Mina, ema. Teadsin, et tuleb endast välja rookida viha, kurjus, valed hinnangud, halb käitumine. Kas keisrinna tohib halvasti käituda? Tohib. Mina olen oma pojaga halvasti käitunud. Aga ma tean, et Pavelist ei ole keisrit, nagu polnud ka tema ametlikust isast. Pavel viib hukule selle Venemaa, mille mina olen kivi kivi haaval kokku kandnud. See saab olema suur häving, sest jälle kord on Preisimaa üritamas, nii nagu oli ka siis, kolmkümmend aastat tagasi, kui õhulosse ehitas mu ametlik abikaasa tsaar Peeter III.

Toas valitses vaikus. Vaatasin Neeva kaldapealsele. See oli hangede peidus. Ei teadnud seal lumetuisu vallas kõndijad, et nende keisrinna jälgis nende kõndimisi. Nägin ema ja last astumas karmis tuules. Ema hoidis lapsel käest kinni, lapse samm aeglustus. Ema seisatas hetkeks, kummardus ja tõstis poisi endale selga. Ta katsus, laps seljas, püsti tõusta, ei suutnud. Tagant tuli reipal sammul sõjamees, nägi, et ema ei jaksanud oma väikese koormaga tõusta, et tuul rebis riideid ja ema oli nõrkenud. Mida sõdur tegi? Võttis poisi sülle, ütles midagi emale ja aitas püsti. Too sirutas selga. Tundmatu noor naine, tundmatu noor mees, tundmatu laps… Mees küsis midagi, naine pööras pead, näitas last. Läksid kõrvuti edasi. Laps oli sõduri süles kaitstud ja hoidis selle õlast kinni. Järsku võttis sõdur hellalt naise käe oma kätte ja nad läksid koos nagu perekond. Siis nad peatusid, vaatasid teineteist imestunult. Mõtlesin, et nii vaatavad inimesed, kelle saatus saadab esimest korda kokku. Minu, vana naise süda heldis, ma naeratasin. Talitsesin ennast ja pöördusin vaatama oma poega Pavelit. Ta istus suures toolis ja põrnitses põrandat.

– Ma ei ole troonipärimise asjus mingit paberit koostanud, pole olemas ka mingit kavandit. Sinu osaks on olla tulevane tsaar. Sinu süüdistus, nagu ma tahaksin lasta mõrvata sind, oma poega, on jahmatav ja äärmiselt solvav. Sul on kinnisidee, näed enda ümber kummitusi, lämbud minevikku koos Ivan Julmaga. Kõikide troonilt tõugatud või tapetud tsaaride ajalugu on sinu kõige hullem kinnismõte. Sa kardad ja kujutled, et ka sind mõrvatakse. See kurvastab mind. See on kohutav süüdistus, mille sa minu vastu tõstsid. Ma pole mingi koletis, olen sinu ema. Sa hakkasid järsku mind vihkama, hakkasid vihkama kõiki neid, kes mulle meeldisid. Hakkasid Paninilt küsima, kas mina olin sinu isa mõrva taga. Ma ei saa sulle öelda, kes oli süüdlane. Sa pead lihtsalt uskuma, et minul ei olnud sinu isa surmaga mingit pistmist. Anna andeks, Pavel, ma ei ole sellest rääkinud… Olen hingeliselt nõrkenud ja väsinud, ma ei jaksa enam tülitseda ega ennast kaitsta, olen liiga vana…

Ta nägu lõtvus, suu jäi lahti, ta hakkas enesekindlust kaotama. Vaatasime teineteisele pikalt silma, ema ja poeg. Mul hakkas temast kahju.

– Maman, ma vist ei ole mõelnud sellele, millise pinge all sa elad. Vahest… peaksin minagi andeks paluma. Pardon… ma lähen nüüd.

Olen mina alles enesekeskne, pahur ja kannatamatu vana naine. Mul on häda kõhuga, otse öeldes: sinna on asunud kahur, mis tulistab täiest jõust. Mis seal ikka ilustada, potitool on eesriide taga väikeses riietustoas. Sinna purjetan ma sabade lehvides. Ja põlv, mille ma kukkudes välja väänasin, tuletab ennast meelde. Sääred paistavad paksud, nahk on pingul ja selles on valusaid haavu. Kui vajutan sõrmega jalapöida, jääb sinna lohk. Õnneks keegi ei näe mu jalgu. Peale üheainsa.

Kas vana naise kehas on kohta, mis oleks korras? No jah… Ehmatasin, kui Zubov mõne nädala eest ütles, et teab iga kühmu mu kehal, iga veresoont ja kortsu! Julges seda välja öelda! Mis ma tegin? Häbenesin ja andsin talle kullatud kohviserviisi. Kuigi hoolitsen selle eest, et valge pitsidega öösärk peidab paksud jalad, on ta sunnitud neid vaatama, maksan talle ka selle eest. Mu näonahk on hakanud lõtvuma, ma ei näe õitsev välja, lõua all on lott, midagi on üleliia, see teeb mind närviliseks. Vöökohta mul peaaegu enam ei ole, aga see suurepärane mood ja krinoliin peidavad selle, mida loodus nii julmalt naise kehas muudab. Istun siis tavaliselt kleidisabadest ümbritsetuna oma töölaua taga, hanesulg käes, õhuke pitsloor juustel. Mõnikord jaksan kõndida isegi Ermitaaži teatrisse, osaleda söömingutel ja hästi süüa. Jaksan ka valitseda ja isegi elu nautida. Minu sugulisi soove ei paista vanus puudutavat, vajan meest kord nädalas. Ja sel ööl ma ei maga! Saan jõudu ka kirjutamisest, siis kaugeneb kõik, mis teisejärguline.

Kolmkümmend kolm aastat tagasi olin kolmekümne kolme aastane, just troonile tõusnud keisrinna. Minu käes olid kõik võimalused, ka unistused ja hirmud. Nüüd olen kuuskümmend kuus, minu ees on ikka veel kõik võimalused, ka unistused ja hirmud.

Minu magamistoa koldes põleb tuli. Väljas on vastik ilm, torm. Tunnen ennast üksildasena, justkui kummitused rõhuksid. Tegemata tööd panevad mõtlema. Teinekord tulevad vaimud minult aru pärima. Kas keegi võib olla üksildasem kui keisrinna…