Читать книгу Viirused ja vaktsiinid - Ülar Allas - Страница 10

Nahkhiirtel parasiteerib arvukalt erinevaid viiruseid. Ühed neist on võimelised inimest otse nakatama. Teised peavad enne nakatama vaheperemeest, kelle kehas nad muteeruvad, kuni omandavad lõpuks võime nakatada inimesi. Seda on juba korduvalt juhtunud. Hendra viirus jõudis nahkhiirtelt inimesteni hobuste kaudu, Marburgi viirus rohepärdikute vahendusel. MERSi puhul kandus viirus nahkhiirtelt kaamelitele ja inimene võis nakatuda värsket kaamelipiima juues või läbiküpsetamata liha süües. SARS-i põhjustav viirus jõudis inimesteni Hiina turgudel müüdud paguumade3 kaudu. Nahkhiirtelt pärineb ka tapvalt ohtlik Ebola viirus.

Tuntakse rohkem kui 1400 liiki nahkhiiri. Seega moodustavad nahkhiired umbes viiendiku kõikidest imetajaliikidest. Nahkhiiri leidub igal kontinendil peale Antarktika. Nad võivad elada vanemaks kui 30 aastat ning kogu selle aja vältel saavad nad uriini, väljaheidete ja süljega viiruseid levitada. Sageli kogunevad nahkhiired kolooniatesse, kus viirused kanduvad kergesti ühelt isendilt teisele.

Inimesed tungivad üha enam aladele, kus nahkhiired elavad, ja puutuvad nendega sageli kokku. Tihti tulevad nahkhiired aedadesse puuvilju sööma ja inimesed otsivad palavaga nahkhiirte koobastest jahedust. Väga riskantne on süüa puuvilju, mida nahkhiired on juba näsinud, või juua vett kaevudest, kus ka käsitiivalised käivad janu kustutamas.

Mõistagi tekib küsimus: miks viirustest pungil nahkhiired ise ei haigestu? Vastuse saamiseks peame tutvuma nahkhiirte immuunsüsteemi iseärasustega. Nagu varem mainitud, hakkab viirustega nakatunud rakk tootma interferoone. Need signaalmolekulid annavad läheduses asuvatele tervetele rakkudele korralduse kaitsemehhanismide käivitamiseks. Selle tulemusel peatub naaber­rakkudes valgu­süntees. Ühtlasi pidurdub ka viiruse valkude tootmine ja nakkuse levik organismis. Nahkhiirte rakud suudavad interferoone toota erakordselt kiiresti. Kui inimese rakud sama kiires tempos interferoone toodaksid, oleks tulemuseks raskekujuline põletik. Seevastu nahkhiired suudavad põletiku minimaalseks muuta.

Nahkhiirte kohastumus, mis aitab põletikku vältida, on seotud nende lennuvõimega. Lendamise ajal tõuseb nahkhiirte kehatemperatuur üle 40 °C ja süda võib lüüa rohkem kui 1000 lööki minutis. Suure koormuse tõttu tekib nahkhiirtel oksüdatiivne stress – kehas vabanevad hapniku vabad radikaalid. Stressi tõttu tekivad rakkudes kahjustused, mis sarnanevad viiruste tekitatud kahjustustega. Teistel imetajatel kutsuksid need kahjustused esile immuunvastuse, kuid nahkhiired on kohastunud lendamise stressiga ja suudavad rakke kaitsta ilma ülemäärase immuunvastuseta.

Kiire interferoonide tootmine kaitseb nahkhiire rakke, kuid samal ajal ergutab viiruseid kiiremini paljunema, et kaitsest läbi murda. See tähendab, et viirused muutuvad ajapikku virulentsemaks4. Kui kõrgenenud virulentsusega viirused kanduvad üle uuele peremeesliigile, levivad nad selle rakkudes väga kiiresti ja põhjustavad kiiret haigestumist. Lisaks suudavad nahkhiirte organismis elavad viirused taluda kõrget kehatemperatuuri. Seetõttu taluvad nad ka inimese palavikku.

Noored zoonootilised viirused alles kohanevad uue peremeesliigiga. Nad pole veel leidnud tasakaalu eduka paljunemise ja peremehe vähima kahjustamise vahel. Ka inimorganism ei oska uut viirust kontrollida ja võib üle reageerides tekitada tugeva põletiku. Selliste haiguste vastu ei leidu esialgu ravi ega vaktsiini. Arstid saavad kasutada vaid haigusnähte leevendavaid vahendeid, kuni patsiendi immuunsüsteem püüab viirust alistada.

Nahkhiired on miljoneid aastaid viirustega koos evolutsioneerunud. Nad võivad olla kogu elu nakatunud inimeste jaoks surmavate viirustega, ent viirused ei tee neid haigeks ja vastupidi – nemad ei kahjusta viiruseid. Vale oleks nahkhiiri nende kohastumuste tõttu süüdistada. Nendel loomadel on väga oluline koht ökosüsteemis. Nahkhiired söövad tonnide kaupa putukaid, tolmeldavad õisi ja levitavad sadade taimeliikide seemneid. Nad on leidnud võimaluse viirustega koos eksisteerimiseks ja võib-olla saame nende immuunsüsteemi uurides aimu sellest, kuidas meiegi end viiruste eest kaitsta võiksime. Zoonootiliste viiruste ülekandumist põhjustab eeskätt inimtegevus. SARS-i ja COVID-19 epideemiast tekkinud pimeda hirmu ajendil hukati Hiinas tuhandeid paguumasid ja soomusloomi, keda peeti nakkuse levitajateks. Sellised meetmed on brutaalsed ja ei takista uute viiruste ilmumist. Me teame probleemi tegelikke põhjuseid ning peame oskama nendest õppida.