Читать книгу Viirused ja vaktsiinid - Ülar Allas - Страница 7

Juba tuhandeid aastaid on püütud tõvestavaid baktereid ja viiruseid rakendada sõjategevuses. Üheks läbi ajaloo tuntud sõjataktikaks oli vaenlase sõdurite meelitamine piirkonda, kus asus mingi nakkuskolle. Loodeti, et haigustekitajaga kokku puutunud sõdurid lähevad tagasi omade juurde ja nakatavad terve armee. On teada, et 1763. aastal Fort Pittis toimunud Pontiaci ülestõusu ajal püüdis Briti kindralmajor Jeffery Amherst indiaanlasi tahtlikult rõugetesse nakatada. Sellel eesmärgil jagati indiaanlastele kingitusi, mille hulgas leidus ka rõugehaigete riideesemeid. Ligikaudu samal ajal toimuski põlisrahva hulgas rõugete puhang. Samas pole selge, kas tegu oli Fort Pitti intsidendi otsese tagajärjega või pärines viirus mujalt.

Biorelva kasutamine vaenuväe vastu võib tunduda ahvatlev, sest teoreetiliselt on sel moel võimalik külvata palju hävingut. Kuid biorelvade eriline oht peitub selles, et viirused ja bakterid võivad edasi kandudes põhjustada kaotusi ka erapooletutele või sõbralikele inimrühmadele. Teiseks biorelvade puuduseks on asjaolu, et nende mõju kestab pikka aega. 1925. aasta Genfi protokolliga keelustati bio- ja keemiarelvade kasutamine rahvusvahelistes relvastatud konfliktides. Samas ei öelnud esialgne dokument sõnagi biorelvadega eksperimenteerimise ja nende tootmise või omamise kohta. Mikroobidel, viirustel ja toksiinidel põhinevate hävitusvahendite väljatöötamine jätkus mitmetes riikides.

Nõukogude Liidu tähtsaim biorelvade loomise üksus oli laborite ühendus Biopreparat, mis muu hulgas tegeles rõuge-, gripi- ja entsefaliidiviiruse kasutusvõimaluste uurimisega. Biopreparat hõlmas kümneid laboreid ja tuhandeid töötajaid. Paralleelselt inimeste vastu suunatud relvadega arendati ka vaenlase põllumajandusloomade hävitamiseks mõeldud preparaate. Vahetevahel juhtus töö käigus äpardusi. Hästi on teada 1971. aastal toimunud nn Araali intsident, kus katsete käigus toimunud õnnetuse tõttu nakatus rõugetesse 10 inimest.

1981. aastal tabas Kuubat dengepalaviku laine, mis nõudis 158 inimelu. Veidral kombel sai epideemia alguse korraga kolmes erinevas kohas. Keegi ohvritest ei olnud külastanud piirkondi, kus denge levib. Leidub teisigi argumente, mis lubavad oletada, et tegu võis olla kunstlikult esile kutsutud epideemiaga. On teada, et USA biorelvade arendus­programm panustas kõige rohkem just dengele. Sellel viirusel on mitmeid omadusi, mida saab kasutada tõhusa biorelva loomisel. Dengepalavik on väga sandistav ja seda saab nakatunud sääskede vahendusel kiiresti levitada üle laia piirkonna. Dengepalavik on paljudes maailma osades tavaline haigus, mistõttu on võimalik rünnakut hõlpsasti varjata. USA on sõjalisel eesmärgil eksperimenteerinud ka linnugrippi, veiste katku ja kollapalavikku põhjustavate viirustega, samuti Chikungunya viirusega ja erinevate koroonaviirustega.

Praegu ei toimu rutiinset rõugete vastu vaktsineerimist. See tähendab, et me oleme sellele haigusele vastu­võtlikud. Tegelikult toodetakse rõugevaktsiini tänini ja USA-s algatati 2003. aastal programm tervishoiutöötajate ja sõja­väelaste vabatahtlikuks rõugete vastu vaktsineerimiseks. Neid inimesi vajatakse juhul, kui peaks aset leidma bio­terroristlik rünnak.

2017. aastal otsustasid Alberta ülikooli teadlased laboris kokku panna hobuste rõugeviiruse, mis oli vahepeal maailmast kadunud. Nende projekti rahaline kulu oli üksnes 100 000 dollarit ja praegu oleks selle viiruse valmistamine veelgi odavam. Võib vaid loota, et keegi ei kavatse hakata pahatahtlikel eesmärkidel haigustekitajaid tootma.

Mineviku sündmused ja teadmine, et tänapäeval on võimalik suhteliselt kerge vaevaga viiruseid laboris toota, annavad alust vandenõuteooriate tekkeks. Seetõttu kohtab alternatiivmeedias arvamusi, et SARS-CoV-2 on inimkäte valmistatud ja laborist välja pääsenud või meelega välja lastud. Ometigi on teadlased veenvalt tõestanud, et tegu on alusetu hirmuga. SARS-CoV-2 partiklite iseloomulikuks tunnuseks on ogakujulised valgulised moodustised, mis paiknevad viirusosakeste pinnal. Nende abil seondub viirus peremehe rakkude pinnal asetsevate ACE2 retseptoritega. Seondumine toimub nii efektiivselt, et see saab olla kujunenud üksnes loodusliku valiku tulemusel. Lisaks on SARS-CoV-2 molekulaarne struktuur teistest tuntud koroona­viirustest üsna erinev. See välistab võimaluse, et kõnealune viirus on loodud laboris.