Читать книгу Viirused ja vaktsiinid - Ülar Allas - Страница 6

Sageli nakatavad viirused üksnes peremehe keha kindlaid piirkondi. Näiteks nohu põhjustavad rinoviirused nakatavad ülemiste hingamisteede rakke. Rakkudesse sisenemiseks kasutavad viirused teatud molekule (retseptoreid), mis nende rakkude pinnal asuvad. Retseptori olemasolu määrab, milliseid rakke viirus saab nakatada. Olles rakku pääsenud, kasutab viirus peremehe molekulaarset masina­värki, et iseendast koopiaid toota. Piisab vaid mõnest tunnist, et ühest viirusest tekiks tuhandeid koopiaid. Järgnevalt peavad uued viirusosakesed rakust välja pääsema, et uusi rakke ja uusi peremehi nakatada. Enamasti kaasneb sellega vanade rakkude hävitamine. Kui peremehe organid saavad sealjuures kahjustada, tekivad haigusnähud. Kuid sageli ei ole haigestumine tingitud rakkude hävimisest, vaid organismi immuunvastusest.

Kui rakud tunnetavad viiruse rünnakut, hakkavad nad tootma interferoone. Need on signaalmolekulid, mis annavad immuunsüsteemile teada, et organismis on sisse­tungija. Kui tegu on senitundmatu sissetungijaga, siis järgneb immuunvastus ja selle tulemusel tekib palavik. Kõrge kehatemperatuur on üldjuhul viirustele ebasobiv, kuna see takistab nende paljunemist. Lisaks tekitab immuun­süsteem põletiku ja lülitab tööle spetsiaalsed kaitse­rakud. Ühed neist toodavad viirusevastaseid antikehi. Teised muunduvad mälurakkudeks, et järgmise nakatumise korral viirust kiiremini ära tunda. Kolmandad hävitavad viirusega nakatatud rakke. Sealjuures võivad kehas tekkida kahjustused, ent tihti on tegu paratamatusega. Organismi kaitsereaktsiooni käigus tekkiv palavik, lihasevalu ja teised põletiku sümptomid ongi põhjusteks, miks inimene tunneb end haigena. Tilkuv nina ja turses lümfi­sõlmed on märk keha võitlusest sissetungija vastu. Kui inimene tunneb end haigena, siis ta liigub ja mõtleb vähem ning sageli kaotab ka söögiisu. Selliseid käitumuslikke muutuseid võib pidada kohastumuseks, mis aitab kehal energiat kokku hoida ning ressursse viiruse vastu suunata.

Me puutume viirustega kokku iga päev, kuid enamiku neist muudab meie immuunsüsteem kahjutuks. Eriti tõhusalt saame jagu nendest viirustest, millega oleme varem kokku puutunud või mille vastu oleme vaktsineeritud. Kuid mõnikord kujuneb võitlus raskemaks. Eriti rasked seisundid võivad tekkida kahjustatud immuunsüsteemiga inimestel. Antibiootikumid viiruste vastu ei aita. Mõnede viiruste arengut saab tõkestada antiviraalsete ravimitega, kuid pahalased muteeruvad kiiresti ja võivad muutuda ravimitele resistentseks.

Tegelikult ei saa viirus sellest mingit kasu, et me haigeks jääme. Kui viirustel oleksid mõtted ja tunded, eelistaksid nad meid tõenäoliselt terveks jätta. Viirus saab tulu vaid sellest, kui tal on võimalik iseendast koopiaid teha ja neid uutele peremeestele levitada. Haigestunud inimesed jäävad enamasti koju ja terved kipuvad haigetest eemale hoidma. See pole viirusele kasulik, kuna nii muutub uute peremeeste vallutamine raskemaks.